Nii Orlando kui Nice'i rünnakute puhul on huvitav seos: mõlemal puhul oli tegemist LGBT-kogukonna esindajaga, kes olid värskelt kokku puutunud islamiradikalismiga.
Teisipäevane Postimees kirjutab: "Mitmete meediaallikate andmetel otsis [Nice'i ründaja Mohamed Lahouaiej] Bouhlel internetist seksipartneriteks nii naisi kui mehi ja tal oli palju partnereid. Prantsuse politseiallikate teatel oli Nice'i tragöödia põhjustaja pikemas seksisuhtes 74-aastase mehega, kes kinni peeti ja kes kuulatakse üle."
Ka Orlando tulistaja Omar Mateeni kohta on teada, et tal olid homoseksuaalsed kalduvused. Üks tema meesarmuke kinnitas, et seksis Mateeniga ligi paarikümnel korral, ning on oletatud, et rünnak toimus kättemaksuna HIV-i nakatumise pärast. Viimastel andmetel on FBI küll teatanud, et Mateen ei olnud HIV-i nakatunud.
Mul pole ühtegi islamiusulist tuttavat ning tean isiklikult vaid mõnda homoseksuaali, kelle puhul on tegemist väga meeldivate ja sõbralike inimestega. Küllap ei oskaks keegi meist ette kujutada, et kohalikud LGBT-aktivistid haaraksid kirve, püssi või veoautorooli järele, ometigi tasub tähele panna, et nende nõudmised ühiskonna muutmiseks on üsna radikaalsed, vastandudes selgelt senise ühiskondliku paradigmaga.
Ehkki LGBT-mõtteviis ja islamiäärmuslus paistavad olevat nagu tuli ja vesi, tekitavad need suletud anumas – suletud hoiakuga mittetolerantses inimeses – plahvatuse. Kuigi kummagi nähtuse avalik seksuaalmoraal on radikaalselt erinev – ühed korraldavad tänavatel seksuaalse alatooniga karnevale, teised palvetavad –, ühendab mõlemat vastandumine ühiskonnaga – teistmoodi mõtlevate inimeste pidamine süüdlaseks ning soov panna nad vastutama.