Meie aega iseloomustab filosoofiline hoiak, mida nimetatakse subjektivismiks. See maailmavaateline seisukoht tugineb veendumusele, et mitte millelgi ei ole iseeneses mingit tähendust (või et see tähendus ei ole inimesele mõistuslikult hoomatav) ja seega võib ainult inimene ise millelegi tähenduse anda. Sellel maailmavaatelisel hoiakul on väga sügavad ja laiahaardelised tagajärjed, mis avalduvad ka kõigis olulistes ühiskonnaelu sfäärides.
Eetikas väljendub subjektivism objektiivsete moraaliseaduste eitamises, mida tähistatakse ka sõnaga "emotivism" (või ka "relativism"), mis tähendab moraaliküsimuste taandamist konkreetse inimese emotsioonidele ja seega selles osas ratsionaalse arutelu võimalikkuse eitamist. Esteetika vallas väljendub subjektivism seisukohas, et selles, mis on ilus ja mis mitte, ei ole midagi objektiivset ehk subjektist sõltumatut – ilus on see, mis kellelegi sellisena tundub ("ilu on vaataja silmades").
Selline hoiak on viinud olukorrani, kus kunsti pähe esitatakse objekte, mis on kõike muud kui ilusad. Samal ajal ei peeta väidet "see ei ole ilus" ka kõige õõvastavamate objektide kritiseerimisel tõsiseltvõetavaks, sest see, mis kritiseerija meelest on inetu, ei pruugi seda olla antud objekti autori meelest. Nõnda näemegi nii arhitektuuri, kujutava kunsti, muusika kui ka teatri vallas, et ilu asemel taotlevad kunstnikud originaalsust (või koguni šokeerivust), ning selle tulemusel näeme ja kuuleme üha enam "teoseid", mis ei meeldi pea kellelegi, ent mille suhtes ei peeta ometi võimalikuks öelda, et need ei ole kunsti nime väärilised.
Ajal, mil näitusel esitletakse kunstiteosena isegi purki "lastud" fekaale ja uriini sisse uputatud krutsifikse (ja mil selliste "kunstiteoste" autoreile makstakse riiklikke loomestipendiume), näib olevat põhjendatud küsida, mida üleüldse ilu ja kunsti all silmas pidada. Kas kunst on tõesti kõik, mida kunstiks nimetatakse ja mida näitustel eksponeeritakse?
Alljärgnev artikkel kujutab endast esimest osa artiklite seeriast, mille raames püüab filosoofiaprofessor Dennis Q. McInerny neile põhimõttelistele küsimustele filosoofilisi vastuseid leida.
Küsimus "Mis on ilu?" ei ole küll päris sama kui küsimus "Mis on kunst?", ent on sellele väga lähedal, sest ilu peaks olema kunsti peamine kriteerium ja siht. Igaüks, kes väärib kunstniku nime, peaks püüdma luua teoseid, mis on ilusad. Pidades silmas kunsti ja ilu intiimset vahekorda, tuleb kunsti mõistmiseks mõista seda, mis on ilu.
Mõistmaks ilu loomust on algatuseks oluline klaarida mõned seda ümbritsevad väärarusaamad, millest ehk levinuim on seisukoht, et ilu on täielikult personaalne nähtus ega ei kujuta endast midagi enamat kui positiivset emotsionaalset reaktsiooni ühe või teise objekti suhtes. Seesugusel viisil lähenedes taandatakse ilu täielikult subjektiivsele kogemusele – kuni sinnamaani, et väiteid "X meeldib mulle" ja "X on ilus" peetakse tähendusühtseiks. Ent selline nägemus ilust on hädiselt pinnapealne ning selle katastroofiliseks tagajärjeks on ilu ilmajätmine selle legitiimsest ja kriitilise tähtsusega objektiivsest staatusest. Kui ilu taandub sellele, mis kellelegi juhtub meeldima, siis minu ja sinu maitse-eelistuste erinevuse korral ei olegi meil sel teemal rohkem millestki rääkida. Igasugune intellektuaalne arutelu ilu üle on muudetud võimatuks. Niipea, kui ilu taandatakse millekski läbinisti subjektiivseks, muutub see triviaalseks.
Muidugi on ilu kogemises subjektiivne element – see ei saakski teisiti olla –, kuid ilu on ennekõike ja peamiselt siiski objektiivne reaalsus ning selle objektiivsus tuleneb selle staatusest olemise atribuudina. Skolastiline filosoofia väidab, et kõik olev – kõik, mis tegelikult eksisteerib – on ilus. See on nõnda, sest olemine lähtub loovast Jumalast, kes on olemuslikult hea, ning "hea" ja "ilus" on metafüüsilises tähenduses vaid ühe ja sama asja – oleva – erinevad aspektid.
Niisiis on ilu objektiivne loomus juurdunud asjaolus, et ilu on lahutamatult seotud olemise endaga, ja seega on seda ka kunst. Väljendudeds täpsemalt ja korrates ülalöeldut, võib öelda, et kunst on seotud olemisega nii, nagu see väljendub spetsiifiliselt läbi ilu aspekti. Ent meil oleks tarvis teada täpsemalt, mis siiski toimub, kui me kogeme midagi ilusana. Milline on ilu olemus [essence] nii, nagu me seda kogeme? Ja mis on selles konkreetses objektis, suhtes millesse meis reaktsioon tekib, selle reaktsiooni spetsiifilised põhjused? Leidmaks vastuseid neile olulistele küsimustele vaatame Aquino püha Thomase poole.
Püha Thomas selgitab, et ilu on "see, mis seda nähes põhjustab naudingut" [pulchra enim dicuntur quae visa placent – ilus öeldakse asjade kohta, mis rahuldavad nägemist].[1] Siiski on sellesse määratlusse kätketud rohkem tähendust, kui esmapilgul tõenäoliselt paistab. Seega, vaadelgem neid sõnu veidi lähemalt. Püha Thomas pöörab siin tähelepanu ilu kogemisele, kirjeldades seda kui naudingulist reaktsiooni millegi nähtu suhtes. Oletagem, et see "miski" (st objekt) on kunstiteos, kuigi see võiks olla ka mõni looduslikest nähtustest. Pangem hästi tähele, mis on kogemuse allikaks, selle juurpõhjuseks. Selleks on tegelik objekt, tõeliselt olev, mis asub meist väljaspool; ilu rajaneb objektiivsel reaalsusel. Tõepoolest, reaktsioon ise on subjektiivne, sest see leiab aset siiski konkreetses subjektis. Ent see, millele vastuseks reaktsioon tekib, on objektiivne, konkreetne kunstiteos, mis selle nägemisel pakub rahuldust (placet). Tähtis on, et mõistaksime siin aset leidva "nägemise" tähendust. See on nii meeleline kui ka intellektuaalne, kusjuures neist olulisem on just viimane. Intellektuaalse nägemise ehk kaemuse (või sisevaate) teel tungime objekti pinnapealsetest kvaliteetidest sügavamale ning hoomame selle sisimat loomust – ja just selle kaemusega kaasneb nauding, mis on kaugelt enam kui pelgalt meeleline.[2] See on intellektuaalne nauding, mida nimetatakse rõõmuks.
See punkt vajab rõhutamist. Just nagu ilu kogemisse on kätketud kahte liiki nägemine, on sellesse kätketud ka kaht liiki nauding. Ühelt poolt on selles meeleline nauding, mis on tavaliselt esimeseks reaktsiooniks ilusa objekti suhtes. Sellele järgneb aga sügavam, intellektuaalne nauding ehk rõõm, mis kaasneb sügavama nägemise ehk kaemuse või sisevaatega. Just see intellektuaalne nauding ehk rõõm on see, mis kinnitab meie reaktsiooni objektiks oleva nähtuse või teose autentsust. Ehk teiste sõnadega öeldult on intellektuaalne nauding see, mis kinnitab meile, et seisame silmitsi tõelise ilu, mitte odava imitatsiooniga. Meeleline nauding üksi ei ole tõelise ilu kohaloleku usaldusväärseks kinnituseks ja tihti võib see meid hoopis petta – kuni sinnamaani välja, et naudime asju, mis on tegelikult koledad.
Niisiis reageerime rõõmuga nende asjade nägemisele, mis on ehtsalt ilusad. Ent mis see siis on neis asjades, mis sellise reaktsiooni esile kutsub? Mis on need spetsiifilised omadused, mis kunstiteose tõeliselt ilusaks teevad? Püha Thomas ütleb, et selliseid omadusi on kolm ning nendeks on terviklikkus (integritas), proportsionaalsus (debita proportio) ja selgus (claritas) (vrd ST I, q.38, a.8). Järgmises artiklis vaatleme neid omadusi lähemalt.
[1] Summa Theologica, I, q.5, a.4
[2] Summa Theologica, I-II, q.27, a.1
Artikli autor Dennis Q. McInerny on Püha Peetruse Vennastkonna Guadalupe Jumalaema Seminari filosoofiaprofessor.