Ühtne Euroopa liidu valuuta euro sai 15. detsembril veerand sajandit vanaks ja Madridi Universidad Rey Juan Carlos ülikooli majandusprofessor Philipp Bagus kirjeldab, kuidas algse "Saksa margaga võrreldava" usaldusväärsusega rahaühikust on tänaseks saanud "vahemerestunud" fiat raha.
Kakskümmend viis aastat tagasi 15. detsembril 1995. aastal otsustasid viisteist toonase Euroopa Liidu riigipead Madridis toimunud Nõukogu istungil nimetada tulevase ühisraha euroks ja võtta see kasutusele alates 1. jaanuarist 1999. aastal. Esimese hooga sai sellest ainult kindla vahetuskursiga raamatupidamislik vääring. Tegelik euro kasutuselevõtt toimus 2002. aastal. Taani, Rootsi ja Ühendkuningriik otsustasid toona jääda oma raha juurde ja on seda tänaseni.
Poola, Tšehhi vabariik ja Ungari, mis ühinesid Euroopa Liiduga 2004. aastal, on samuti kangekaelselt keeldunud asendamast złotte, korunasid ja forinte euroga. Algusest peale on olnud mitmeid konkureerivaid vaateid, milline fiat valuuta Euroopa Keskpanga (EKP) raha peaks olema. Kahtlevale Saksamaa avalikkusele müüdi eurot Saksa marga järglasena. Sakslastele lubati, et ühisrahaga ei hakata otse toetama liikmesriikide valitsuste eelarveid, kuna paljud sakslased kartsid, et nemad peavad hakkama kinni maksma lõunapoolsete liikmesriikide suuri võlakoormaid.
Sellise lubaduse tõttu keelati EKP-l riikide võlakirjade ostmine, kuigi see on alates algusest tunnistanud valitsuste võlakirju laenutagatisena. Lisaks on 1992. aastal alla kirjutatud Maastrichti lepingutes kirjas liikmesriikide nende võlgadest välja ostmise keeld (Euroopa Liidu Toimimise Lepingu artikkel 125), milles sätestatakse, et liikmesriigid ei vastuta teiste liikmesriikide võlgade eest. Toonane Saksamaa rahandusminister Theo Waigel (Kristlik-Sotsiaalne Liit; CSU) lubas, et euro saab olema sama tugev kui mark.
Täna me oleme "Saksamaa moodi" eurost väga kaugel, kuna järjest mõjukamaks on muutunud vastupidine vaade ühisrahale. Prantsusmaa ja Itaalia, ehk nõndanimetatud vahemereline rahanduspoliitika käsitleb eurot kui vahendit, mis aitab ellu viia riikide rahanduspoliitilisi unistusi. Sellise rahandusnägemuse järele ei ole Keskpank mitte iseseisev, vaid Rahandusministeeriumi allasutus. Taolised nii lahknevad nägemused toovad paratamatult kaasa pingeid ja konflikte. Kui kullastandard tagab rahvusvahelise koostöö ja rahu, siis fiat ühisraha on jätkuvate konfliktide allikas. Selliste konfliktide tõttu sõlmitud kompromissid on teinud euro rohkem "vahemereliseks".
Euro langus sai alguse 2010. aastal kui eirati liikmesriikide võlgadest välja ostmise keeldu ja mindi otse ennast lõhki laenanud Kreekat "päästma". Selle järel surus toonane Prantsusmaa president Nicolas Sarkozy, hoolimata Saksamaa vastuseisust, läbi Euroopa finantsstabiilsusvahendi (European Financial Stability Facility; EFSF) loomise. EKP hakkas, küll valikuliselt ja ajutiselt, ostma järelturult eurot kasutavate riikide valitsuste võlakirju. Tänaseks on jõutud olukorrani, kus Euroopa Keskpank on seotud tohutu kvantitatiivse õgvendamise programmiga ja ostab süstemaatiliselt ning pidevalt valitsuste võlakirju. Alles hiljuti pikendas ja laiendas EKP võlakirjade ostumahtu poole triljoni euro võrra.
Saksamaa oli alguses vastu, et ajutisena loodud EFSFist saaks põhjatu euroriikide võlgadest välja ostmise fond, ehk Euroopa stabiilsusmehhanism (European Stabilization Mechanism; ESM). Nimetatud fondil on luba anda laene liikmesriikidele, mis ei ole ise võimelised rahaturgudelt laenu saama. Vastu ränga võlakoorma all ägavate lõunapoolsete liikmesriikide kangekaelset vastuseisu, nõudis Saksamaa, et ESMi laenud tuleb siduda riikide rahanduse reformimise tingimustega.
Lisaks ja ühe ESMi heaks kiitmise tingimusena nõudis Saksamaa veel Euroopa fiskaalkokkuleppe (European Fiscal Compact) vastuvõtmist, mis karmistab stabiilsus- ja kasvupakti (Stability and Growth Pact) tingimusi. Selle pakti järgi kohustuvad euroriigid koostama strukturaalselt tasakaalus riigieelarveid. Kui riigi majandus kasvab, tuleb luua eelarve ülejääk, mis aitab katta majanduslanguste aegseid kuni kolme protsendiseid puudujääke. Lisaks kui riigi võlakoorem ületab 60 protsenti sisemajanduse kogutoodangust (SKT-st), siis on riigil kohustus vähendada võlakoormat eelarve ülejääkide kaudu.
Euroopa fiskaalkokuleppe eesmärgiks oli sundida eurot kasutavaid riike tegema oma rahaasjad nii palju korda, et ESM-i järele poleks vajadust. Teiste sõnadega soovis Saksamaa, et tema maksumaksjate raha saaks ESMi kaudu kasutada ainult hädaolukordade puhul ja siis kui lõunapoolsed riigid lõpetavad oma liigse kulutamise ning võlgu elamise. Sakslaste naiivsus on selliste nõudmiste juures silmnähtav. ESM sai küll seaduseks, kuid lõunapoolsete riikide jaoks ei tähenda fiskaalkokkulepe tänaseni midagi.
ESMi olemasolu on toonud kaasa veel ühe tüliõuna. Saksamaa ja teised rahanduslikult vastutustundlikud riigid tahavad, et ESMi üldse ei kasutataks, samal ajal kui lõunapoolsed euromaad soovivad sellest ammutada nii palju kui võimalik. Selles võtmes tuleb vaadata ka viimast ESMi reformi. Selle reformiga lubatakse ESMil avada ettevaatusabinõuna krediidiliinid riikide, mis ei ole seotud rahanduse reformimise nõudmistega, tarbeks ja on "majanduslikult usaldusväärsed". See tekitab loomulikult küsimuse, miks peaks korras majandusega riik üldse tahtma ESMi krediiti kasutada? Lisaks lubatakse reformiga kasutada ESMi kui viimast tugisammast ühtsele [panga]kriisilahendusfondile (Single Resolution Fund; mis on ühtse kriisimehhanismi (Single Resolution Mechanism; SRM) osa, mille loomisele oli Saksamaa samuti vastu. Selline fond tähendab, et Saksamaa maksumaksjate raha saab kasutada välismaiste pankade päästmiseks.
Järgmine näide illustreerib, miks on tähtis, et ESMi rahaga võib rekapitaliseerida maksevõimetuid panku: oletame, et üks Kreeka pank ostis oma valitsuse välja antud võlakirju, millega see toetas Kreeka heaoluriigi külluslikke sotsiaaltoetuseid ja kalleid relvatehinguid. Nüüd eeldame, et Kreeka valitsus ei suuda enam oma võlgu teenindada ja mingi osa Kreeka valitsuse võlgadest kantakse maha (nn haircut). Selliste kahjude tõttu on oletatav Kreeka pank sisuliselt pankrotis ja seda rekapitaliseeritakse SRMi vahenditest. Viimase hädaabinõuna võib selleks kasutada ka ESMilt võetud laene. Sellisel juhul eurotsooni maksumaksjad, kes rahastavad ESMi, maksavad kaudselt kinni Kreeka valitsuse võla. ESMi reformi tulemusena võib nende maksumaksjate raha kasutada lõunapoolsete riikide panganduse, mis on lõunapoolseid euroriike heldelt rahastanud, restruktureerimiseks. Seega on ESMi reform lõunapoolsete euroriikide jaoks järjekordne võit. Koos sellega, peale kahtekümmet viite aastat, on euro taas liikunud eemale algsetest Saksamaa tüüpi euro mõttest. Euro on veelgi rohkem vahemerestunud.
(Autor Philipp Bagus on Madridi Universidad Rey Juan Carlos ülikooli tunnustatud majandusprofessor, kes on suutnud ennustada suuremat osa eurot tabanud probleemidest ja on näidanud, et euro ei ole parem suvalisest fiat rahast. Teatud juhtudel võib eurot pidada isegi hullemaks, sest see on kartellistanud Euroopa Liidu rahandusrežiimi(d) ning tekitanud sellega eurotsoonile kohutava moraalse ohu. Bagus on kirjutanud raamatu "Euro tragöödia" (The Tragedy of the Euro), mille saab tasuta alla laadida Mises.org keskkonnast.)
Toimetas Karol Kallas