Psühhoterapeut Mitch Artman annab Mediumi päevikus ülevaate, mida kujutab endast mitmeid maailma ja Eesti tipppoliitikuid vaevav nartsissismi nimeline psühhopatoloogia ning kuidas seda saab leevendada.
Nartsissisti lähenemine
Narkissos armus teadmatusest iseenda peegelpilti ja ajas enesearmastuse segamini teise inimese armastamisega. Kogedes armastust projektsiooni, mitte inimeste vahelise liiduna, eraldas ta ennast ise ühiskonnast määrani, kuniks heitis hinge vastuseta armastuse kätte. Tema surmakohas kasvavad lilled, mida kutsutakse nartsissideks. Seega nartsissismi võiks samamoodi nimetada nartsissi isiksusehäireks ja selle all kannatavaid inimesi nartsipaatideks (etümoloogiliselt "nartsiss" kui lill/Narkissos ja "paatia" kui kannatus või haigus).
Nartsissid kujutavad endast lisaks omamoodi huvitavat sümbolit, sest neid ei ole võimalik kasvatada ühes potis teiste lilledega. Kui nende vars murdub, siis välja voolav mahl on teiste lillede jaoks mürgine. Täpselt samamoodi kui nartsisissist – või nartsipaat – tunneb ennast haavatuna, siis muutub ta teiste inimeste jaoks mürgiseks.
Narkissose müüdis avaldub tema järgi nime saanud haiguse olemus. Tema isaks oli Antiik-Kreeka jõgede jumalus Kephissos, kes vägistas tema ema Liriope. Narkissos kasvas üles teadmisega, et tema isa vägistas tema ema; teades, et tema isa hülgas tema; teades, et kui tema ema teda vaatas, siis ta nägi temas tema isa. Kui Narkissos hakkab otsima armastust, siis ei otsi ta kedagi teist peale iseenda. Ta ei otsi armastust oma südame, vaid oma haavade kaudu, sest jõgi on tema olemuse kujundanud trauma sümbol. Ta näeb armastust läbi valu, mis kasvatas ta üles.
Narkissost kujutatakse alati koos nümf Kajaga (Echo), kelle armastuse esimene ära põlgas, sest Narkissos kuuleb ainult iseenda häält.
Kephissos kontrollis jõgede vett ja tema vaigistas need nõnda, et jõeveest sai nõiduslik peegel, mis muutis armastuse surmaks. (Ilmselt Nietzsche pidas silmas sama kujundit, kui ta kirjutas: "Kui vaadata piisavalt kaua olematusse, siis olematus vaatab vastu sinu sisse.") Jõgi vaatas või peegeldas Narkissosesse tagasi tema äraoleva isa, tema väärkoheldud ema, tema puuduva armastuse, tema trauma. Narkissose lähenemist armastusele ei saa lahutada tema lähenemisest traumale ehk nartsissism on sama palju trauma tulemus kui on selle põhjus.
Ohvri lähenemine
Ma pean iga nädal mõnele patsiendile seletama, kas keegi on vastavalt nende algoritmidele nartsissist või on tegemist meditsiiniteaduse määratluse järele nartsissistliku isiksusehäirega. Inimesed kurdavad, et nende piinaja on isekas, ülbe, ei taha millegi eest vastutada ja sohutab (gaslights) koledal kombel. See kõik kõlab õigesti. Probleem on ainult selles, et suurem osa inimesi, kes sedasi käituvad, ei vasta tegelikult nartsissistliku isiksusehäire kriteeriumitele.
Keegi ei taha seda kuulda. Nad otsivad oma arvamusele terapeudi kinnitust, nagu kaudne diagnoos tõestaks, et nende piinaja on hull. Ma olen tänaseks teinud järelduse, et minu patsiendid tahavad tegelikult teada hoopis vastupidist: kas nemad ise ei ole äkki hullud ja soovivad seda enda jaoks ära tõestada pöörates hullumeelsuse, mille kohta nad iseeneses küsimusi esitavad, allika vastu, kes seda neile lahkelt tagasi peegeldab.
Terve vaim ei ole nullsumma mäng. Teiste inimeste haiguse määramine ei tee inimest terveks. Samas võib see harrastajast psühholoogile meenutada, et kellegi teise valu tajumine ei muuda neid endid hulluks. Ometigi jääb alles õppetund: kui vaimuhaiguseid määratletakse mitte patsiendi uskumuste ja käitumiste, vaid tunnete järele, mida nende käitumine tekitab ümbritsevates inimestes, siis me pöörame pahupidi Anaïs Nini mõttetera: "Inimesed ei näe asju nii, nagu need on, vaid nii, nagu nemad ise on". Ehk "inimesed ei näe haiguseid, nagu need on, vaid nii, kuidas nad neid tunnetavad". See kõik on nii nartsissistlik.
Kliiniline lähenemine
Oma haridusteel ma õppisin kirjeldama isiksusehäireid teatud suhete häiretena. Mõne vaimuhaiguse veerel kõikuvad inimesed ei suuda armastuse suhtes tunda ennast turvaliselt. Paranoia isikusehäirega inimesed ei suuda kedagi usaldada. Nartsissistliku isiksusehäirega inimesed ei suuda tunda empaatiat.
Nii nagu puu kasvab seemnest, on kõik nartsissistlikud uskumused ja käitumismallid tingitud empaatia puudusest. Käitumine võib olla inimeseti mitmekesine, kuid see on nii ka tähelepanuhäire all kannatavate inimeste puhul. Jõudmaks teadmiseni, kuidas midagi ravida, tuleb mõista haiguse juurpõhjuseid ja tunnistada selle olemust.
Kuidas on võimalik teada, et kõigi nartsissistlike käitumismallide keskmes on empaatia? Kui kellelgi oleks võimalik viibutada võlukeppi ja peatada kogu maailmas inimeste sohutamine, siis ei vähenda see nartsissistide hulka mitte ühegi inimese võrra. Küll kaob ära antud eripärane käitumismall, kuid haigus ise jääb alles ja avaldub teiste nartsissistlike käitumismustrite kaudu. Kui nartsissismi üritatakse inimesest eemaldada ühe käitumisviisi allasurumise kaudu, siis on see sama tõhus lahendus kui Covidist üritataks saada lahti köharaviga. Samas, kui võlukepi liigutusega oleks võimalik igaühte sisestada tervislik annus empaatiat, siis teeks see lõpu nartsissistlikule isiksusehäirele.
Empaatia puudulikkusest on tingitud kõik nartsissistlikud käitumismustrid täpselt samamoodi kui kõikide Covidi haigusnähtude põhjuseks on koroonaviirus. Empaatia puudumise põhjusel on nartsissist võimeline teisi inimesi sohutama, väärkohtlema, valetama, sihilikult alt vedama ja manipuleerima – ning tegema seda ilma igasuguse häbitundeta. Täpselt samal viisil, nagu empaatia paneb inimesed hoolima, lubab selle puudus nartsissistidel hoolimist vältida. Siinkohal on õigem kasutada sõna "lubama", mitte "ära hoidma", sest nartsissisti vaatekohast on tegemist "ma olen vaba mitte hoolima".
Empaatiline lähenemine
Kui osatakse sõnastada haiguse tuumiknähe, pakub empaatiapuudulikkuse häire välja lahenduse selle ravimiseks. Empaatiat võib õpetada samamoodi kui saab korvata tähelepanupuuet. Paaride nõustamisel olen ma mõõduka nartsissismi isiksusehäire all kannatajatele õpetanud, et partnerilt tuleb vastu uurida nende vajadusi; küsida iseendalt, mida nende partner võib kogeda; üritada ette kujutada, milline kogemus on partneri jaoks iseenda suguse inimesega kohtamine. Viimasena ma uurin, et kuidas nad ennast tunneksid, kui nad peaksid iseendaga kohtingul käima.
Sellistest käitumiste korvamisest võib olla abi, kuid selline väljast-sisse lähenemine on abiks vaid nartsissismi kognitiivsete elementide puhul. Erinevalt alkoholismist pole empaatiapuudulikust võimalik ravida "teeselda [mittejoomist] kuniks saadakse hakkama" (fake it till you make it) lähenemisega. Empaatiapuudulikkuse ravi "nokk kinni, saba lahti" lahenduseks on: nartsissistid peavad hoolima.
Empaatiat ei saa inimestele peale sundida, kuid samamoodi ravitakse tähelepanupuudulikkust ilma tähelepanu peale sundimiseta. Psühhiaatrid jutlustavad mõistuspärast teiste inimeste nõudmistele vastamist ja igapäevast enda vastutuse analüüsi [probleemide algpõhjuseid tuleb esimese hooga otsida iseenda juurest]. Tähelepanupuudulikust ei peeta häbiväärseks, kuid innukalt loetakse artikleid stiilis "kuidas tunda kolme sammuga ära pahatahtlik, südametu, parandamatu ja oma probleeme varjav äärmuslik nartsissist". Paljud psühhiaatrid kirjutavad selliseid lugusid, kuna nad tunnevad ennast paremini kellelegi varju heites kui probleeme valgustades.
Kui psühhiaatrid õpetavad, et nartsissist on ainult inimene, kellel on puudu üks oluline oskus, mida on võimalik õppida ja sellisest isiksusehäirest on vähemalt osaliselt võimalik terveneda, siis loobutakse ehk häbistamisest ja sildistamisest. Ilmselt pole väga palju inimesi, kes oleks minust kauem pidanud kuulama, millist kurja on nartsissistid kokku keeranud. Mul pole mingisuguseid illusioone, millise suurepärase tõhususega sellised inimesed oskavad traumasid tekitada. Kuid nartsissistidelt on võimalik õppida, et kui haiguse põhjuseks on empaatia puudulikkus, siis selle raviks on empaatia.
Tõlkis Karol Kallas