Alljärgnevalt on esitatud väljavõte paavst Benedictus XVI riigivisiidi esimesel päeval (22.09) Bundesratis peetud kõnest.

Kutse esitada see pöördumine tehti mulle kui paavstile, Rooma piiskopile, kes kannab kõrgeimat vastutust katoliikliku kristluse eest. Seda kutset esitades tunnustate te Püha Tooli rolli partnerina rahvaste ja riikide kogukonnas. Lähtudes sellest rahvusvahelisest vastutusest, tahaksin esitada teile mõned mõtted vaba seadusriigi aluste kohta.

Lubage mul alustada oma mõtisklust seaduse aluste kohta lühikese looga Pühakirjast. Esimeses kuningate raamatus jutustatakse, et Jumal kutsus noort kuningas Saalomoni tema troonipärimisel esitama palvet. Mida palub noor valitseja sel tähtsal hetkel? Edu – rikkust – pikka iga – oma vaenlaste hävingut? Ta ei palu midagi neist. Selle asemel palub ta kuulatavat südant, et ta võiks valitseda Jumala rahva üle, ning mõista vahet teha heal ja halval (cf 1Ku 3,9). Selle loo kaudu tahab Piibel meile öelda, mis peaks poliitiku jaoks kõige tähtsam olema. Tema aluskriteerium ja tema töö motivatsioon poliitikuna peab olema mitte edu ja kindlasti mitte materiaalne kasu. Poliitika peab olema püüdlemine õigluse poole ning seega peab ta tagama fundamentaalsed eeldused rahuks. Loomulikult püüab poliitik saavutada edu, kuna see avab talle võimaluse tõhusaks poliitiliseks tegutsemiseks. Ent edu on allutatud õigluse kriteeriumile, tahtele teha seda, mis on õige, ja selle mõistmisele, mis on õige. Edu võib olla ka võrgutav ning avada seega tee selle väärastamisele, mis on õige. "Mis on riik ilma õigluseta muud kui suur röövlijõuk?", nagu ütles kord püha Augustinus. Meie, sakslased, teame omaenda kogemusest, et need sõnad ei ole tühipaljas viirastus. Me oleme näinud, kuidas võim sai lahutatud õigusest, kuidas võim vastandus õigusele ja purustas selle, nii et Riigist sai õiguse hävitamise vahend – hästiorganiseeritud röövlite jõuk, kes oli suuteline ähvardama kogu maailma ning viima ta kuristiku äärele. Õiguse teenimine ja võitlemine väära domineerimise vastu on ja jääb poliitiku fundamentaalseks ülesandeks. Ajalooetapil, mil inimene on saavutanud varemalt mõeldamatu võimu, omandab see ülesanne erilise pakilisuse. Inimene saab hävitada maailma. Ta saab manipuleerida iseennast. Ta saab, niiöelda, valmistada inimolendeid ja saab võtta neilt nende inimlikkuse. Kuidas ära tunda, mis on õige? Kuidas saame eristada head halvast, seda, mis on tõepoolest õige, sellest, mis võib näida õigena? Saalomoni palve jääb otsustava punktina poliitikute ja poliitika ette ka tänapäeval.

Suurema osa seadusega reguleerimist vajavate teemade puhul võib piisavaks kriteeriumiks olla enamuse toetus. Ent on ilmne, et seaduse fundamentaalsete probleemide korral, kus on kaalul inimese ja inimkonna väärikus, ei ole enamuse põhimõte piisav: iga vastutaval positsioonil olev isik peab ise üles leidma kriteeriumid, mida seaduste kujundamisel järgida. Kolmandal sajandil pakkus suur teoloog Origenes järgmise selgituse kristlaste vastuseisule teatud seadussüsteemidele: “Oletame, et keegi elab sküütide seas, kelle seadused on vastuolus jumaliku seadusega, ja ta on sunnitud seal elama … selline inimene moodustab tõelise seaduse alusel, ehkki see on sküütide seas illegaalne, õigusega sarnaselt-mõtlevate inimeste ühendusi vastupidiselt sküütide seadustele.”

Seesama veendumus tingis vastupanuliikumise natsi-režiimile ja teistele totalitaarsetele režiimidele, tehes suure teene õiglusele ja inimkonnale tervikuna. Nende inimeste jaoks oli vaieldamatult selge, et kehtiv seadus oli tegelikult ebaseaduslik. Ent kui asi jõuab demokraatliku poliitiku otsuseni, ei ole küsimus sellest, mis vastab praegu tõe seadusele, mis on tegelikult õige ja võib olla seadustatud, nii selge. Nende otsuste aluseks olevate antropoloogiliste probleemide osas ei ole see, mis on õige ja millele võib anda seaduse jõu täna sugugi lihtsalt enesestmõistetav. Küsimus sellest, kuidas tunda ära, mis on tõepoolest õige ning seega teenida seaduseid vormides õiglust, ei ole kunagi olnud lihtne, ja on tänapäeval meie teadmiste ja suutlikkuse tohutu ulatuse tõttu muutunud veelgi raskemaks.

Kuidas me tunneme ära, mis on õige? Ajaloos on seadussüsteemid olnud peaaegu alati rajatud religioonile: otsustused selle kohta, mis on inimeste vahel seaduslik, tehti jumalikkusele osutades. Erinevalt teistest suurtest religioonidest, ei ole kristlus kunagi riigile ja ühiskonnale pakkunud ilmutatud seadustikku, st ilmutusest tuletatud õiguslikku korda. Ta on osutanud selle asemel loomusele ja mõistusele, kui seaduse tõelistele allikatele – ning kooskõlale objektiivse ja subjektiivse mõistuse vahel, mis loomuldasa eeldab, et mõlemad sfäärid on juurdunud Jumala kreatiivses mõistuses. Kristlikud teoloogid joondusid seega filosoofilise ja juriidilise liikumise järgi, mis hakkas kujunema teisel sajandil enne Kristust. Tolle sajandi esimesel poolel sai stoa filosoofide arendatud ühiskondlik loomuseadus kokku rooma seaduse juhtivate õpetajatega. Sellest kohtumisest sündis lääne õiguskultuur, mis oli ja on inimkonna õiguskultuuris võtmetähtsusega. See eelkristlik abielu seaduse ja filosoofia vahel avas tee, mis viis kristliku Keskaja ning Valgustusaja õiguslike arengute kaudu Inimõiguste Ülddeklaratsioonini ja meie endi 1949. aasta Saksa põhiseaduseni, millega meie rahvas sidus end “vääramatute ja võõrandamatute inimõigustega, kui iga inimkogukonna alusega ning rahu ja õigluse vundamendiga maailmas”.

Seaduse arengu ja inimkonna arengu jaoks oli väga tähenduslik, et kristlikud teoloogid joondusid polüteismiga seotud religioosse seaduse vastu ja filosoofia poolele, ning et nad tunnustasid mõistust ja loomust nende vastastikuses suhtes seaduse üldkehtiva allikana. Selle sammu astus juba püha Paulus Kirjas roomlastele, kui ta ütles: “Kui paganad, kellel pole Seadust [Iisraeli Toora] teevad loomu poolest seda, mida seadus nõuab, siis on nad seadus iseendile … nad näitavad, et see, mida seadus nõuab, on kirjutatud nende südamesse, kuna ka nende südametunnistus tõendab …" (Rm 2,14ff). Siin näeme kaht fundamentaalset kontseptsiooni, loomus ja südametunnistus, kus südametunnistus pole midagi muud kui Saalomoni kuulatav süda, olemise keelele avatud mõistus. Kui see näis pakkuvat puhta selgituse seadusandluse aluste kohta kuni Valgustusajani, kuni Inimõiguste Ülddeklaratsioonini Teise Maailmasõja järel ja meie põhiseaduse moodustamiseni, siis viimase poolsajandi vältel on olukorras toimunud dramaatiline nihe. Loomuseaduse idees nähakse tänapäeval spetsiifiliselt katoliiklikku õpetust, mida ei tasu tuua arutlustesse väljaspool katoliiklikku keskkonda, nii et isegi selle mõiste mainimine on peaaegu häbiväärne. Lubage mul lühidalt kirjeldada, kuidas selline olukord kujunes.

Selle aluspõhjuseks on idee ületamatust lõhest “oleva” ja “olema pidava” vahel. “Olema pidav” ei saa kunagi tuleneda sellest, mis “on”, sest need kaks asuvad täiesti erinevatel tasanditel. See on põhjustatud asjaolust, et vahepeal on peaaegu üleüldiselt vastu võetud looduse ja mõistuse positivistlik käsitlus. Kui loodust nähakse – Hans Kelseni sõnul – kui “objektiivselt antu kogumit, mis on ühendatud põhjus-tagajärg seoste kaudu”, siis ei saa sellest tõepoolest tuletada mitte mingit eetilist osutust. Positivistlik käsitlus loodusest, kui puhtalt funktsionaalsest, nagu loodusteadused seda seletavad, on võimetu looma mistahes silda eetika ja seaduse suunas, pakkudes taas vaid funktsionaalseid vastuseid. Sama kehtib positivistliku käsitluse kohaselt, mida peetakse laialdaselt ainsaks tõelislt teaduslikuks käsitluseks, mõistuse kohta. Miski, mis pole selle arusaama kohaselt verifitseeritav või falsifitseeritav, ei kuulu rangelt võttes mõistuse valdkonda. Seega tuleb religioon ja eetika arvata subjektiivse valdkonda ning need jäävad rangelt käsitletud mõistuse sfäärist väljapoole. Seal, kus positivistlik mõistus domineerib kõike muud välistades – ja laias laastus on see nii meie avalikus arvamuses –, seal välistatakse eetika ja seaduse klassikalised teadmisallikad. See on igatühte mõjutav dramaatiline situatsioon, mis nõuab tungivalt avalikku diskussiooni. Tõepoolest, käesoleva pöördumise olemuslik eesmärk on esitada tungiv üleskutse sellise diskussiooni käivitamiseks. Positivistlik lähenemine loodusele ja mõistusele, positivistlik maailmavaade üldiselt, on ülioluline inimliku teadmise ja suutlikkuse mõõde, mida ei tohi mingil moel alavääristada. Ent iseeneses ja iseenesest ei ole see kogu inimlikku olukorda kogu selle ulatuses hõlmav küllaldane kultuur. Kui positivistlik mõistus käsitab iseennast ainsa küllaldase kultuurina, pagendades kõik teised kultuurilised reaaliad subkultuuride staatusse, siis kahandab see inimest, ja ähvardab tegelikult tema inimsust. Ma ütlen seda, pidades eriliselt silmas Euroopat, kus tehakse koordineeritud pingutusi positivismi tunnustamiseks ainsa ühise kultuurina ja ühise alusena seadusloomele, nii et meie kultuuri kõik muud arusaamised ja väärtused on taandatud subkultuuri tasandile, mille tulemuseks on Euroopa muutumine kultuurituks selle silmitsi seistes teiste maailma kultuuridega, ning samal ajal kerkivad vaakumit täitma ekstremistlikud ja radikaalsed liikumised. Oma enesemääratlusliku eksklusiivsusega meenutab positivistlik mõistus, mis ei tunnista midagi peale pelga funktsionaalsuse, ilma akendeta betoonbunkrit, milles me ise toodame valgust ja atmosfääritingimusi, tahtmata kumbagi saada Jumala avarast maailmast. Ja siiski ei saa me endi eest varjata, et isegi selles kunstlikus maailmas ammutame me ikkagi salamisi Jumala toorainetest, mille me kujundame ümber omeenda produktideks. Aknad tuleb uuesti avali lükata, me peame nägema laia maailma, taas kord taevast ja maad, ning õppima seda kõike õigesti kasutama.

Ent kuidas seda kõike teha? Kuidas me leiame oma tee sellesse laia maailma, suurde pilti? Kuidas saab mõistus taasavastada oma tõelise suuruse, laskmata end hälvitada irratsionaalsusse? Kuidas saab loodus end kinnitada oma tõelises sügavuses, kõigi oma nõuetega, kõigi oma suunistega? Ma tahaksin meenutada üht arengut hiljutises poliitilises ajaloos, lootes, et mind vääriti ei mõisteta ning et see ei põhjusta liiga palju ühekülgset poleemikat. Ma ütleksin, et ökoloogilise liikumise esilekerkimine Saksa poliitikas alates 1970-ndatest, ehkki see ei olenud just akende avamine, oli ja on jätkuvalt karje värske õhu järele, mida ei tohi eirata ega kõrvale lükata lihtsalt selle pärast, et liiga suurt osa sellest on nähtud irratsionaalsena. Noored olid jõudnud äratundmisele, et miski meie suhetes loodusega oli väär, et mateeria ei ole lihtsalt tooraine, mida me võime vabalt vormida, vaid et maal on omaenda väärikus ja et me peame järgima selle suuniseid. Seda öeldes ma ilmselgelt ei too esile mingit kindlat poliitilist parteid – miski pole mu kavatsusest kaugemal. Kui midagi on väär meie suhtes loodusega, siis peame me kõik kogu olukorra üle tõsiselt järele mõtlema ja meie kõigi ees seisab küsimus meie kultuuri päris aluste kohta.

Lubage mul sellel punktil veidi pikemalt peatuda. Ökoloogia tähtsuse üle enam ei vaielda. Me peame kuulatama looduse keelt ja peame kohaselt vastama. Ent ma tahaksin rõhutada edasist punkti, mis jäetakse siiani suuresti tähelepanuta, täna niisamuti kui minevikus: on olemas ka inimese ökoloogia. Ka inimesel on loomus, mida ta peab austama ja mida ta ei saa oma suva järgi manipuleerida. Inimene ei ole lihtsalt ennast-loov vabadus. Inimene ei loo ennast. Ta on mõistus ja vabadus, aga ta on ka loomus, ja tema tahe on õigesti suunatud, kui ta võtab oma loomust kuulda, austab seda ja aktsepteerib end sellena, kes ta on, sellena, kes ei ole ise ennast loonud. Sel, ja ei mingil muul moel, teostub tõeline inimlik vabadus.

Tulgem tagasi looduse ja mõistuse fundamentaalsete kontseptsioonide juurde, millega me alustasime. Õigusliku positivismi suur eestkõneleja Kelsen ütles 84 aastaselt – 1965. aastal – lahti “oleva” ja “olema pidava” duaalsusest. Ta ütles, et normid saavad tulla üksnes tahtest. Loodus saab seega sisaldada norme ainult siis, kui tahe on need sinna pannud. Ent see eeldaks Jumal Loojat, kelle tahe oli sisenenud loodusesse. “Iga katse selle uskumuse tõesuse üle arutleda on täiest tulutu”, märkis ta. Kas see tõesti on nii? – leian ma end küsimas. Kas on tõesti mõttetu küsida, kas objektiivne mõistus, mis end looduses ilmutab, ei eelda loovat mõistust, Loojat Vaimu?

Siinkohal peaks Euroopa kultuuriline pärand meile appi tulema. Veendumus, et on olemas Looja Jumal, andis tõuke inimõiguste ideele, ideele kõigi rahvaste võrdsusest seaduse ees, inimväärikuse rikkumatuse tunnustamisele igas üksikus inimeses ja teadlikkusele rahvaste vastutusest oma tegude eest. Need mõistuspärased arusaamised on kujundanud meie kultuurilist mälu. Selle eiramine või äratõukamine möödanikku kuuluvana tähendaks meie kultuuri täielikku lammutamist ja sellelt terviklikkuse röövimist. Euroopa kultuur tekkis Jeruusalemma, Ateena ja Rooma kohtumisest – kohtumisest iisraeli monoteismi, kreeklaste filosoofilise mõistuse ja rooma seaduse vahel. See kolmepoolne kohtumine on kujundanud Euroopa sisemise identiteedi. Teadlikkuses inimese vastutusest Jumala ees ja iga üksiku inimolendi vääramatu väärikuse tunnustamises on ta leidnud seaduse kriteeriumid: need on kriteeriumid, mida me oleme oma ajaloo praegusel hetkel kutsutud kaitsma.

Võttes vastu oma ametimantlit, kutsuti kuningas Saalomoni üles esitama palve. Kuidas oleks, kui meid, tänaseid seaduseandjaid, kutsutaks üles esitama palvet? Mida me paluksime? Ma arvan, et isegi täna ei ole viimselt midagi muud, mida me saaksime soovida, kui kuulatavat südant – võimet eritleda head ja kurja, ning kehtestada nõnda tõeline seadus, teenida õiglust ja rahu. Tänan teid tähelepanu eest!