Avaldame aasta alguses Katoliku blogi tarvis refereeritud ja tõlgitud Ian Lovetti Wall Street Journalis avaldatud loo kristlikest kogukondadest Ameerika Ühendriikides.
Ühendriikides on traditsiooniliste katoliiklaste seas populaarsust ja liikmeid kogumas kogukondlik eluviis, kus kümned perekonnad kolivad suurlinnadest välja kaugetesse loodusrikastesse külakestesse, mis on tekkinud seal tegutsevate kloostrite ümber. Siin on sissevaade ühe sellise küla perekesksesse idüllilisse ja hingestatud ellu.
1999. aastal saabusid esimesed benediktiini mungad Hulbertisse Oklahoma osariigis plaaniga ehitada sinna klooster. Toona ei olnud seal midagi peale puhta looduse. Tänaseks on neile järgnenud kümned perekonnad Californiast, Texasest ja Kansasest sooviga elada ühes vähestest ainult traditsioonilistest katoliiklastest koosnevas kogukonnas Ameerika Ühendriikides. Kogukonna nimeks sai lähedal asuva oja järgi Clear Creek.
Lähim linn koos panga, toidupoe ja kohvikuga on tunnipikkuse autosõidu kaugusel. Kohapeal on vähe töökohti. Ometi arvavad asukad, et kloostri lähedal elamine on seda väärt: „Meie siht siia kolides oli kujundada oma laste südametunnistust ja maailmapilti teatud viisil, ilma et ühiskond meilt selle voli ära võtaks," ütleb Mark Wheeler, üks kogukonna esimesi asukaid.
Ligikaudu 100 siin elavat inimest on osa tärkavast liikumisest traditsiooniliste kristlaste seas, kes otsivad sekulaarse ühiskonna piiramisrõngasse sattununa varjupaika kloostrite või kirikute ümber koondunud kogukondades. Sarnased külad erinevatest kristlikest konfessioonidest on tekkinud ka Alaskas, Marylandis, New Yorgis ja teistes osariikides. Sellist eluviisi on kutsutud ka „Benedictuse valikuks", viidates pühale Benedictusele (480-547 AD), kes, sattudes silmitsi omaaegse Rooma moraalse allakäiguga, otsustas sealt lahkuda ja asuda elama loodusesse – püha Benedictus elas kolm aastat erakuna koopas Simbruini mägedes, Roomast 60 km kaugusel.
Klooster, kus elab 50 munka, moodustab kogukonnaelu keskme. Kohalikud tulevad hommikuti enne kella 7-t Missale, jumalateenistusest võetakse osa iga päev ja pühendutakse palveelule. Lapsed on kodukasvatusel. Interneti ja televisiooni kasutamisvõimalused on paljudel kogukonna liikmetel olemas, kuid neid kasutatakse vähe, enamasti praktiliste toimetuste tegemiseks. Mitmed pered kasvatavad koduloomi ja tegelevad väikeses mahus põllumajandusega.
Paljus meenutavad kogukonna liikmed lähimineviku ameeriklasi – riietutakse tagasihoidlikult, naised kannavad pikki seelikuid ja missa ajal loori. Looritamine oli veel pool sajandit tagasi katoliiklikus maailmas üldlevinud tava, mis Vatikani II kirikukogu reformide järel hüljati. Noored mehed küsivad tihti neiu isalt luba, et tütar välja kutsuda.
Sean Schmidgall kolis kogukonda 2014. aastal pärast ülikooli lõpetamist, nimetades põhjuseks mure oma lastele kristlike väärtuste pärandamise üle. „Oli lihtsalt liiga palju seksuaalset lodevust; see on tunginud kogu ühiskonda," ütles ta. „Sa ehk õpetad neile midagi kodus, aga siis kõnnid nendega tänaval ja kohtad reklaame mingi provokatiivse pildi või naisekujutisega." Sean kohtus oma tänase abikaasa Angelaga varsti pärast kogukonda kolimist. Nad armusid üksteisesse ja käisid aasta aega lähimas linnas Tulsas õhtust söömas ja tantsimas. Esimest korda suudlesid nad oma pulmapäeval, nüüd on ootamas oma esimest last ja elavad majakeses, mille tema vanemad ehitasid. Nad on üks mitmetest põlvkonnaülestest perekondadest, kes elavad üksteise lähedal ja aitavad ühiselt laste eest hoolt kanda.
Mõned kristlased peavad sellist maailmast eraldumist kristliku elu olulise suunise – evangeliseerimise – täitmata jätmiseks. Katoliikliku kogukonna liikmed seevastu ei tähtsusta mitte eraldumist, vaid enesele ja oma lastele tugevama usu kasvatamist. Alaskal asuva sarnase õigeuskliku kogukonna preestri sõnul oli enne II maailmasõda Ameerikas loomulik, et naabrid tundsid ja abistasid üksteist ning nende kogukonna sihiks on seesuguse loomuliku kogukondlikkuse taastamine.
Clear Creeki kogukonna liikmed peavad ennast selgelt erinevateks täielikult eraldunud kogukondadest nagu amišid — neil ei ole tehnoloogiakeeldu ega skepsist väljast tulnute suhtes. Noored poisid mängivad lähima linna meeskondades jalgpalli. Mõnedel perekondadel on Netflix ja nutitelefonid, kuigi signaal on katkendlik. Üks seltskond mehi koguneb regulaarselt televiisorist sporti vaatama.
Kloostri abt Philip Anderson on olnud keskne figuur kogukonna tekkimises. Klooster on kodu luua soovivatele peredele kokku müünud üle 40 hektari oma maad. Ta on kutsunud kogukonda „saja aastaseks projektiks", mis võiks ühel päeval meenutada keskaegset kloostri ümber arenenud küla. Ta tunnistab, et me ei ela enam ammu keskajas, kuid näeb ajaloos paralleele Rooma impeeriumi kokkuvarisemise ja uue kloostrite ümber tärkava tsivilisatsiooni vahel.
Kogukonna elanikud ei taha enda sõnul millegi eest põgeneda, vaid otsivad teistsugust – lihtsamat, varjamatult kristlikku, kogukondlikku ja perekonnale orienteeritud elu. Elu, kus oleks vähem üksildust ja rohkem suhteid, vähem tarbimist ja rohkem mõtet. Ja selle jaoks ühiskondlikku ruumi, kus saaks üheskoos elada oma väärtuste järgi ning need järeltulijatele edasi anda.
Vaata ka pilte kogukonna elust Wall Street Journali artiklist.