Palun lõpetage see tolerantsuse, sallimise, avatuse ja demokraatia etendamise jututuba – praegu ja kohe –, sest ükski eesti ema ei tohi mitte kunagi surra läbilõigatud kõriga Vabaduse väljakul oma vereloigus, kirjutab Soomes töötav arst Mare Liiger, arutledes Euroopas toimuvate terrorirünnakute ühiskondlik-ideoloogiliste tagamaade üle.
Enne viimast nädalavahetust on Euroopas tänavu terroristide poolt tapetud 63 ja vigastatud 315 inimest. Neile lisandusid viimasel nädalavahetusel ohvrid Hispaanias, Saksamaal ja Soomes. Paljud riigijuhid pilgutavad kaastundlikult silmi, mõistavad hukka, tunnevad kaasa, deklareerivad, et terrorismiga tuleb harjuda. Imelikul kombel ei kangastunud ka Soome presidendile öösel läbilõigatud kõriga, verest tühjaks jooksev ema, kes pisarates näo enne surma oma pisikese lapse poole keeras, vaid ta suutis juba päev pärast tapatalgut rääkida avatud piiridest ning sallivusest. Saksa kantsler, kes hiljuti kuulutas, et on teinud kõik õigesti. Jah, aga teisel pool on inimesed, kes õigustatult tunnevad, et neid on reedetud ning on nõus vihkama kõiki, kelle nahavärv keskmise valge inimese nahavärvist väheke erineb.
Olen õnnelik inimene, Soomes puudub mul pildikast toanurgas. Algselt puudus selle soetamiseks raha, nüüd ei ole ma mingil tingimusel nõus seda vaimset kruvikeerajat soetama. Mitte et Sonera ei oleks üritanud korduvalt mõnd aparaati kaela sokutada. Eriti pealekäivale müügimehele olin lausa sunnitud röögatama: "Mul ei ole telekat, ei vaata telekat ega kavatse telekat mingil tingimusel soetada! Punkt!" Täiesti piisab lühiaegsest pinnapealsest tutvumisest Eesti meediaportaalidega ja vahel tundub sedagi liialt palju.
Minu tutvumine pagulastega on isiklik ja vaba "neljanda võimu" manipulatsioonidest. Nelja Soomes veedetud aasta jooksul olen kohanud 8 (loe: kaheksat) pagulast. Inimesed, keda ma sügavalt austan ja toetan. Esimene neist töötas ühes pikaraviosakonnas hooldajana – suur, pikk mees ja tõmmu nagu Aafrika öö. Juba esimesel kohtumisel köitsid mind tema silmad- neis peegeldus kaastunne ja kurbus. Ta rääkis veidi konarlikku soome keelt, hellalt tõstis ta kuhtunud, haprad patsiendid oma suurtele kätele ning toimetas kõige raskemaid ning ebameeldivamaid toiminguid. Palju hiljem sain teada, et tegemist oli Kongo mehega, pastoriga, kelle kirik põletati koos suurema osa tema koguduse ning pereliikmetega. Ta oli parajasti linnas koolile vajalikke asju ostmas ning pääses seetõttu. Läbi raskuste põgenes ta Euroopasse, sattus Soome. Esimese asjana õppis selgeks soome keele algtasemel ja läks kohe hooldaja kursustele kuna soovis ise leiba teenida ja mitte riigile koormaks olla. Töö kõrvalt õppis teoloogiat ja lõpetanud läks tagasi oma kodumaale.
Aga… ma näen iga päev sadu inimesi, kelle pilgust kobrutab külm viha.
Mu hea kolleeg, nimetame teda Gerard, on pärit Süüriast. Tema keha on täis arme, teda põletati tulega. Põhjuseks see, et Gerard on kristlane. Soome keel oli talle raske, kuid koguduse liikmed tulid appi ja õpetasid. Temagi on nüüd lõpetanud lähihoitaja kursused ning töötab. Viimati tunnustati teda kui meie piirkonna parimat hooldajat.
Enne ülestõusmispühi kohtusin ma Jamaliga – Eritreast põgenenud kristlasega. Aprillikuus oli ta esimest korda praktikal osakonnas. Ta oli nii kõhn, et koljus turritasid nähtavalt sarnaluud, küünarvarreluude vahel haigutas sügav lohk. Ometigi ei püsinud ta paigal, ikka tahtis koristada, aidata, toimetada. Oma kahheksia tõttu oleks ta pigem pidanud saama ravi ja puhkama, kuid hoopis soovis teha ennast nii kasulikuks kui võimalik. Ja need tema silmad… selliseid ema ja isa sündides kaasa ei anna. See pilk on ainult nendel, kes on väga, väga palju kannatanud – tema pere tapeti, kuna nad olid kristlased. Kokku tuleb neid inimesi nelja aasta jooksul kaheksa, keda olen kohanud ning kes on pagulased selle sõna otseses mõttes.
Aga… ma näen iga päev sadu inimesi, kelle pilgust kobrutab külm viha. Töö praktikal viibivad nad maksimaalselt 1–2 päeva, kõige vintskemad on vastu pidanud tervelt nädala.
Jah, nende nägu on raamistatud rätikuga. Olen seisnud Matkahuolto teeninduspunktis oma bussikaardile raha lisamas, minu ees heas füüsilises seisundis noored mehed, kes ilma häbenemata kuulutavad inglise keeles, kellele ja mis eesmärgiga nad oma rahakaardi teele saadavad – ja see ei ole mitte Süürias elav haige vanaema. Olen YouTube'is vaadanud noorte meeste rüüsteretke Soome kalmistul, kus nad tambivad haudadel, määrivad roojaga riste, rahuldavad isiklikke ihutarbeid kalmuküngastel. Olen näinud lõhutud ja reostatud hauatähiseid ka kohalikul kalmistul. Olen jälginud "välismaise päritoluga" noort kodanikku raudteejaamas müütamas narkootikume Soome koolilastele.
Üks mu hea tuttav, pedagoog ja pikalt Eesti lasteaias töötanud inimene pandi Soomes tänu tema suurepärasele tööle lastaias tööle pagulaskeskuse juures olevasse lasteaeda. Ülemustel oli kindel veendumus, et kuna ta Eestimaal juba keelkümblusega tegeles, siis paneme ta kümblema ka siin. Kanaemalikult hoolivad linnaametnikud panid paika, et paneme soomlased ja kallid külalised ühte rühma. Nelja päeva pärast kutsus eestlanna siis tublid tädid asja kaema. Vaatepilt oli vaimustav. Soome lapsukesed värisesid nurgas ja kallis külalised märatsesid keset tuba, röökides, lõhkudes, kasvatajat ning teisi pekstes. Eksperiment lõpetati. Lasteaiakasvatajale jäid pagulaslapsukesed. Poole aasta jooksul ei olnud ühtegi päeva, kui ta poleks 5–6 aastaste käest ametlikult peksa saanud. Aasta jooksul ei suutnud lapsed omandada lusikaga söömist. Põhiline sõnavara, mida suudeti ütelda, oli inglise keeles – crazy white woman. Kümneid kordi päevas suunati tema poole suvaline pikem ese ja karjuti: ta-ta-ta-tah! Pole mingit kahtlust, kui lapsukese käes oleks olnud tegelikult laetud automaat, oleks see täpselt sama moodi käiku lastud. Jah, see on omandatud käitumine; ei, pere ei soovigi sellest vabaneda. Vastupidi, nad on uhked.
Ja mis on loo moraal? See on järgmine: gruppi ei saa sallida, gruppi ei saa tolereerida, gruppi ei saa hukkamõista! Mõista, respekteerida, austada saab inimest, mitte gruppi!
Ja mis on loo moraal? See on järgmine: gruppi ei saa sallida, gruppi ei saa tolereerida, gruppi ei saa hukkamõista! Mõista, respekteerida, austada saab inimest, mitte gruppi. Inimese tegusid saab mõista, taunida, kritiseerida. Mingil arusaamatul põhjusel nõutakse meilt pagulaste kui inimgrupi tingimusteta respekteerimist, austamist. Eestlasi, kes seda ei soovi, häbimärgistatakse sallimatuteks, demokraatia vastasteks, bensiiniga määritud kätega vandaalideks. Meedia nuiaga pähe pekstud kodanikud muutuvad aga eriti tõrksaks ning ei üritagi mõsta, et mõned (üksikud) pagulased põgenevad tõesti elu eest ja mõned on võimelised täitsa tõsiselt oma kätega tööd.
Nüüd aga mõned kurvad tähelepanekud. Need tõeliselt abi vajavad inimesed ei ole Euroopas sugugi teretulnud. Alles hiljuti keeldus Rootsi andmast rahvusvahelist kaitset Süüria kristlasele, kes ametlikult oma usku tunnistas ning keda kodumaal oleks oodanud kindel surm. Samas võetakse vastu kõik isikud, isegi need, kellest on teada, et nad kuuluvad ISIS-e ridadesse. Muuseas, õnnetu Süüria naise kaitseks astus välja (sallimatu, demokraatia vaenulik, Euroopa väärtuste vaenulik jne, jne, jne) Ungari, kes otsustas väljasaadetule abikäe ulatada.
Siirdume nüüd Eestisse. Sattusin lugema Eesti Ekspressi südantlõhestavat lugu põlema pandud süürlanna raskest saatusest. Oleksin tahtnud pisaraid valada, no ei õnnestunud kuidagi. Naine teatab ise, et nad tulid paremat elu otsima, mitte selle pärast, et elu ohus, vaid lihtsalt paremat elu otsima ja nüüd…nuuks. Poes üteldi halvasti. Puudusid loosungid – welcome refugees! Raha maksti vähe. Kohutav, milline ebaõiglus. Sõbrakesed, ajakirjanikud! Me oleme majanduspõgenikud, meie siin Soomes ja nemad Eestimaal. Mitte keegi ei oodanud meid tervitusloosungitega, soojade saiakestega ja Jean Sibeliuse Finlandia helidega. Oli vaja noortele soomlastele töökohti, loomulikult pidi majanduspagulane lahkuma. Tööga, raske ja visa tööga on võimalik ennast üles töötada. Meie vanemad sõjapõgenikena töötasid ennast raske tööga üles. Mitte keegi ei oodanud neid suhkrusaiadega.
Aga järsku oli pagulaste šokk nii suur, sest neile valetati. Meie ametnikud ajasid (ja ajavad siiani) kvoodipagulastele mullikesi. Tulge, kõik ootavad. Kohvi on tulel ja pirukad ahjus. Mamma Merkelile tuleb muljet avaldada, iga hinna eest. Tühja oma rahvast, EKRE võib ju alati meedia kahuritest sõelapõhjaks tulistada – raha eest saab kõike.
Eelkõige aga, palun, palun lõpetage see tolerantsuse, sallimise, avatuse ja demokraatia edendamise jututuba. Praegu ja kohe. Eesti ema ei tohi mitte kunagi surra läbilõigatud kõriga vereloigus Vabaduse väljakul.
Üritame analüüsida, järsku on tõesti pragmaatiliselt kasulik erinevate EL-i tippametnike pepukesi puhtaks lakkuda. Kas seda saaks teha nii, et oma rahvas ei kannataks? Nõukogude Liidu ajal, muuseas, seda kunsti osati, vähemalt mõned inimesed tegid lausa hämmastavaid tegusid.
Korjaks näiteks keskustest üles just need tegelikult surmaohus olevad kristlased, keda enamik Euroopa riike millegipärast ei taha. Loomulikult ei saa seda teha praegused ametnikud, sest nemad ei oska teha vahet taarausulise, kristlase, budisti, krišnaiidi või moslemi vahel. Moslemi kultuuris on aga uskumatule valetamine kangelastegu. Väljapääs? Kirikute nõukogu esindaja kaasamine, kes mõne lihtsa, kuid spetsiifilise küsimusega välistaks valetamise. Kasu oleks veel mitmes mõttes. Nagu Soomeski, sotsialiseerivad kirikud ise suurepäraselt tulijaid. Kaob ära vajadus Euroopa Liidu rahadel parasiteerivate MTÜ-de järele. Rahvas ei peaks kartma, et Turu sündmused korduvad Tallinnas. Tuumafüüsikuid niiviisi ei saa, aga asjalikke töötegijaid küll. Mamma Merkel elaks kah üle ilma suurema lõugamiseta. Selleks on vaja ainult natuke oma maad armastada ja oma karjääriga riskida. Eelkõige aga, palun, palun lõpetage see tolerantsuse, sallimise, avatuse ja demokraatia edendamise jututuba. Praegu ja kohe. Eesti ema ei tohi mitte kunagi surra läbilõigatud kõriga vereloigus Vabaduse väljakul.
Artikkel avaldati algselt autori ajaveebis.