Munkpreester Joann. Foto: Tatiana Nikitina

Väga kurb, kui me kardame rääkida tõde nii palju, et oleme valmis andma ära kõik, peaasi, et mitte riskida," ütles oma jutluses munkpreester Joann (Guaita), Itaaliast Venemaale ümberasunud vaimulik. Tema jutlused on äratanud viimastel nädalatel suurt tähelepanu Venemaa kirikuringkondades: „Vaimulik on kutsutud ühemõtteliselt paljastama kurjust," tõdes ta intervjuus Veronika Slovohotovale.

VS: Mida Te viimastel nädalatel tunnete?

JG: Nagu igal vaimulikul ja mungal jätkub mul eelkõige palveelu ja teenimine. Inimesi on kirikus rohkem. Koguduse liikmed tahavad tunduvalt sagedamini tulla pihile, saada nõuannet enne olulise otsuse vastuvõtmist. Need nädalad on olnud väga keerulised ja nukrad. Õhkkond on kirikus muutunud. On tunda tugevat psühholoogilist pinget, inimesed on rahutud – mõnedel on Ukrainas sugulased.

Ma olen välismaalane, ent elan Venemaal juba 36 aastat ja olen näinud mitmeid ajaloolisi muutusi: nõukogude võimu lõppu, perestroikat, Jeltsini viimaseid aastaid, praegust valitsust. See, mis praegu toimub, on ühtlaselt saatuslik sündmuste ahel nii Venemaa kui Lääne ja kogu maailma jaoks.

Minule kui itaallasele on oluline lugeda ja kuulata, mida räägitakse siin (Venemaal, RT) ja mida räägitakse Läänes. Need ei ole mitte ainult täiesti erinevad sündmuste interpretatsioonid, vaid ka nagu täiesti erinevad sündmused, vahel täiesti vastandlikud. Pean oma kohuseks jälgida uudiseid, teada kõike ja kas või palvetada.

VS: Kuidas võtate vastu oma koguduse liikmete ja lihtsalt teiste inimeste netis avaldatavat erinevat vaatevinklit?

JG: On kaks asja, mida küps kristlane peab suutma ühildada. Ühest küljest avatus ja austus teistsugusele arvamusele, teisest – ausus ja oma seisukoha täpne avaldamine. Milles see ka ei seisneks. See on oluline ka selles, mis puudutavad Kirikut ja meie isiklikku vaimulikku elu, ja selles, mis puudutab sotsiaalsust, kodanikuks olemist, poliitilisi arusaamu. Kristlane peab näitama üles austust kõigi vastu isegi siis, kui absoluutselt ei jaga kellegi vaateid. Kristlaste, ühe ja sama Kiriku usklike või ühe koguduse liikmete seas, võivad olla kõige erinevamad seisukohad. Ent siin, nagu mulle näib, on veel üks moment. On asju, mis on täiesti sobimatud kristlusega. Näiteks Kristuse valgus ei sobi kokku vägivalla pimedusega. Ja siis ei ole meil enam tegemist arvamuste erisusega. Igaüks meist – ja eelkõige pastor, karjane – peab selle välja ütlema väga selgelt, ent austuse ja armastusega.

VS: On vaimulikke, kes on seda meelt, et ei või rääkida oma vaadetest, sest peavad säilitama ühtsuse oma koguduse liikmete seas. Kuidas suhtute sellisesse lähenemisse?

JG: Olen nõus, et vaimulik ei pea agiteerima mingi konkreetse erakonna poolt, mingisuguse kandidaadi või valikuvõimaluse eest ja nii edasi. Arvan, et see oleks temast sobimatu. Olla avatud ja salliv on väga hea. Ent osutada, et teatud idee, seisukoht ja veel enam käitumine on kristlusele otseselt vastandlikud, vaimulik mitte ainult ei või, vaid peab seda tegema. Vaimulik on kutsutud alati ühemõtteliselt paljastama kurjust. Kui ta seda ei tee … No kuidas öelda? Siis on ta juba selles kurjuses osaline. Ja kui inimene paneb toime, jutlustab või kas või lihtsalt ideeliselt toetab vägivalda, ei ole ta enam kristlane. Kui sind ümbritseb kurjus, siis vähemasti ütle, et pead seda kurjuseks.

VS: „On väga kurb, et me kardame niivõrd rääkida tõtt, et oleme valmis ära andma kõik, peaasi, et mitte riskida," ütlesite te oma jutluses, mis kestis vaid 41 sekundit. Kas on võimalik nõuda inimeselt, et ta riskiks ja süvendaks süütunnet?

„Jumala Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel! Kallid vennad ja õed! Tänase päeva peale kandub püha, Johannes Eelkäija pea esimese ja teise leidmise liturgiline mälestamine. Ma ei räägi pikalt. Johannes Eelkäija (Ristija) on pühak ja prohvet, kes maksis oma eluga selle eest, et rääkis tõtt. On väga kurb, et me kardame niivõrd rääkida tõtt, et oleme valmis ära andma kõik, peaasi, et mitte riskida. Aamen."

JG: Inimese, ühiskonna, riigi ja kogu maailma elus on erakorralisi olukordi, mil erinevatel põhjustel ei õnnestu kogu tõde välja öelda. Vahel ei tohigi tervet tõde kõnelda, sest tagajärjed võivad olla väga halvad. Võtame täiesti teistsuguse olukorra. Oletame, et inimene on psüühiliselt haige. Talle ei või alati öelda: „Tead, sa oled haige." Sest see ei ole halastav ega aita teda.

Teisest küljest on olukordi, mil kurjus on nii ilmne, et selle ees vaikimine on ebaeetiline ja kuritegelik. Näiteks kui toimub massiline vägivald, sõda, genotsiid. Olen kirjutanud kaks raamatut armeenlaste genotsiidist. Genotsiid on humanitaarkatastroof. Ja mitte öelda, et see on kuritegu inimsuse vastu, tähendab selles teatud mõttes osalemist. Sellel puhul tuleb endale esitada väga tõsiseid küsimusi.

VS: Inimesi lammutab konflikt südametunnistuse, tõerääkimise soovi ja hirmu vahel. Keegi ei soovi riskida, et mitte tööd kaotada. On vaja toita lapsi, maksta laene … Milline on väljapääs?

JG: Igaüks peab määratlema oma kodanikuvastutuse mõõdu oma südametunnistuse ja Jumala ees, ning üritama näha, kus ta ületab moraalse piiri. On vaja aru saada, kus meie nukral vaikimisel ei ole väljundit, kus meie vaikimine on kuritegelik ning sellest saab kurjuse mahitamine.

Mõõdu määramine on väga peen tunnetus. See ei puuduta kaugeltki ainult vaimulikke, vaid üldse kõiki, see on meie kodanikukohus. Väga sageli küsivad inimesed minu arvamust, kas nad peaksid avaldama oma vastuseisu toimuvale või ei. Ma leian, et see küsimus on vaja lahendada oma südametunnistusega. Iga inimese olukord on erandlik. Kellelgi, nagu te ütlete, on väikesed lapsed, kellelgi eakad vanemad, kellelgi pangalaen. Küps kristlane peab mõtlema ja kaaluma läbi kõik plussid ja miinused. Seda peab tegema igaüks, ka vaimulik. Ent kui sind ümbritseb ilmne kurjus, siis vähemasti anna teada, et pead seda kurjuseks.

VS: Kas te tunnetate kuidagi seda konflikti täna endas?

JG: Ma ei või öelda, et mul oleks tõeliselt hirm. Ent ma esitan endale pidevalt küsimusi selle kohta, mida ma räägin, kas väljendan oma seisukohta õigesti. Arvan, et sellisel ajal endalt seda küsida on normaalne. Mulle näib, et on oluline säilitada väärikus ja mitte minna kompromissidele. Võib olla on see isegi minu iseloomu eripära … On olukordi, mil ma lihtsalt ei suuda vaikida. See ei õnnestu mul isegi kui ma sooviksin.

Ent me ei peaks üksteist hukka mõistma, kui meil on erinevad valikud. Üks inimene võib mitte mõista teise inimese olukorda. Isegi mõttekaaslased võivad käituda erinevalt, sest elavad erinevates tingimustes. Ja pealegi on ka vastutusmäär erinev. Milline vastutus on minu peal, teie peal, konkreetsetel inimestel, kes ei või millegagi mõjutada?

Kristlane on kutsutud väljendama oma arvamust enam kui kristlust mitte järgiv inimene. Vaimulikul on suurem vastutus kui ilmikul. Veel suurem on vastutus piiskoppidel. Igal juhul vastutab igaüks ise enda eest. Mina vaimulikuna võin inimesele pihil öelda: „Ma arvan, et vaat seda ei ole vaja teha." Seda mõne argise olukorra, pereküsimuste, millise iganes asja puhul. Edasi peab aga inimene ise mõtlema, kuidas olla. Ma ei või teda sundida, isegi mitte otsustada tema eest. Ma võin vaid temaga koos palvetada ja anda nõu. Ja tänases olukorras on see täpselt samuti. Mis sõltub konkreetselt minust? Et inimesed minu ümber teaksid minu seisukohta. Minu võimalused mõjutada otsuseid väga kõrgel tasemel on üsnagi piiratud. Ent kui ma olen täitsa vait, siis lükkan ma tagasi selle vähesegi, mida ma võin teha.

VS: Miks peavad inimesed teadma, mida ma arvan?

JG: See on väga oluline. Need, kellega me koos töötame, elame, suhtleme, kujundavad arvamuse kristlusest meid vaadates. Nii on igas kontekstis ja ka palju lihtsamates tingimustes. Kristlane kannab seda vastutust kaasas igapäevases ilmalikus elus. Muidu võivad inimesed saada mitteadekvaatse arusaama kristlikest väärtustest. Veel enam – sellises ekstreemses olukorras. Me põeme kogu ühiskonna haigust.

VS: Paljud on praegu väsinud uudistest ja räägivad, et paanika on asendunud kivinemisega – näib, et ka südametunnistus on juba vait, kõigest on ükskõik. Kuidas sellega võidelda ja kas on selline vastuseis üldse vajalik?

JG: Psühholoogiline tuimus tuleneb pettumusest, sageli on see hirmu resultaat. Näeme seda Evangeeliumis, kui jüngrid ei ole võimelised koos Issandaga palvetama ühte tundigi. See on puhtalt psühholoogiline moment ja mingis mõttes ka loomupärane. Aga see ei tähenda, et tuimus oleks hea. Tingimata on vaja reageerida. Kui meid ümbritseb kurjus, on meil üksainus õige vastus – teha aktiivselt head. Väga aktiivselt. See tähendab, et ei tohi langeda tardumusse, kurvameelsusesse või vaimulikku halvatusse, vaid täiesti vastupidiselt – teha head ja seeläbi valmistada ette tulevikku. Teha head – see ongi parim ravim kurjusele.

Huvitav, et Ukraina sündmused toimuvad Suure Paastu ajal. Mis on aga Suur Paast? Kas see on vaid aeg suure miinusmärgiga? Vaat seda ära söö, lõbutseda ei tohi, teatris ja kontsertidel ei tohi käia? Paljud kujutavadki paastu endale sellisena ette – kui aega, mil tuleb ennast piirata, ja kõik. Mulle näib, et selline arusaam ei ole väga õige. Suur Paast on aeg suure plussmärgiga. Ja praegustes oludes on see meile väljakutseks. See on väljakutse olla järjekindel kristlane, rakendada meie usku praktikasse ja mitte unustada kaastundes neid, kes vajavad meie abi.

VS: Inimesed leiavad praegu lohutust kultuuris, mis aitab neil eemalduda. Mõned räägivad, et praeguste sündmuste ajal on see lubamatu. Mida teie arvate?

JG: Teate, ma ütleks enamat … Mitte lihtsalt eemalduda. Kultuuris me mitte ainult ei viibi unustuses, ei vii tähelepanu mujale. Tegelikult on kultuur samuti vaimulik toit. Kui inimene on haige, võtab ta ravimeid, ent ta peab tingimata hästi sööma, end välja magama. Siin on sama lugu. Muidugi peame eelkõige lugema Evangeeliumi ja palvetama. Ent kõik, mis võib meid vaimselt toetada – hea muusika ja ilukirjandus – see ei ole paastus ja meie praegustes tingimustes mitte üksnes lubatud, vaid ka vägagi kohane. See on nagu hea toit, mis koos ravimiga aitab terveneda. On ilmne, et me elame praegu üle kogu ühiskonna haigust. Seetõttu kõik, mis aitab meil olla inimlikum, siiram, on tervitatav.

VS: Kas ei tule välja nii, et sellisel moel me jookseme ja peidame end toimuva eest?

JG: Selles asi ongi, et ei mitte! Ma ei pea seda pagemiseks. Nii võib inimene keskenduda heale ja positiivsele. Ent unustada seda, et toimuvad hirmsad asjad ja pidada pidu katku ajal muidugi ei maksa. Ma räägin sellest, et kultuur tõstab inimese üles. Mind isiklikult aitavad muusika ja ilukirjandus. Teine asi on see, et minu aeg on üsna piiratud, sest peale koguduse on ka laste varjupaik, kus ma teenin, ülikool, kus ma õpetan ja palju muud. Kuhugi ei ole kadunud koroonaviiruse tagajärjed – paljud koguduseliikmed, eriti vanemad, paluvad anda neile armulauda kodudes.

VS: Kuidas mitte kaotada orientiiri, kui väärtused osutuvad pea peale pööratuks, hea ja halva piirid aga hägustuvad?

JG: Mulle tundub, et prioriteedid on vaja õigesti asetada. Kristlase jaoks, tingimata, on selleks Evangeeliumi lugemine ja osalemine palve- ning liturgilises elus, osasaamine salasustest (sakramentidest, RT). Siit ammutame mitte ainult vaimulikku jõudu, vaid ka psühholoogilist. Inimene on keeruline olend, ta koosneb kehast, vaimust ja hingest. Need kolm osist on üksteisega niivõrd seotud, et kui me tegeleme oma vaimuliku eluga, saavad võimsalt positiivse impulsi ka psüühika ja ihulik tervis.

Ise üritan ma iga päev leida kas või natukenegi aega olla Jumalaga kahekesi, et mitte ära uppuda sekeldustesse ja hirmu selle üle, mis saab homme. Kui loeme pühakute elulugusid, näeme, et nad mõistsid, kui oluline on see vapustuste ajal. Ja nüüd, kui palutakse anda mingisugust nõuannet, soovitan ma kõigil hoida kinni olulisimast ja heita kõrvale teisejärguline. Peamine, nagu ma juba ütlesin, on Evangeelium, salasused ja heateod. Kui nendest kinni hoida ja mitte kaotada lootust, parandab Jumal iga olukorra. On palju näiteid sellest, kuidas Ta täiesti ootamatul moel harutas lahti äärmiselt keerulisi asju – piisab Piibli lugemisest, et selles veenduda.

Väljaande Pravmir artikli tõlkis Roland Tõnisson