Libertaarist majandusteadlane Murray N. Rothbard üllitas 1974. aastal essee "Riigi anatoomia". Kirjatöö teises peatükis selgitatakse, miks riik kujutab sisuliselt ainult pisut arukamate juhtidega röövlibande võimu.
Inimene sünnib maailma alasti ja peab kasutama oma mõistust, et õppida pruukima talle looduse poolt antud vahendeid. Ta peab õppima neile ressurssidele andma konkreetsema vormistuse (näiteks "kapitali" investeerides) ja leidma lahendused, kuidas neid vahendeid on võimalik oma vajaduste rahuldamiseks ning elujärje parandamiseks ära kasutada. Inimene saab kirjeldatud viisil ressursse muundada (mida võib nimetada "tootmiseks") ainult kasutades oma mõistust ja energiat ning vahetada neid tooteid teiste inimeste poolt loodud toodete vastu. Inimesele on saanud selgeks, et ühise ja vabatahtliku kaupade vahetamise teel kasvavad määratult nii tootlikkus kui sellest tingituna kõigi vahetusprotsessi osaliste elustandard. Inimese jaoks on ainus "loomulik" ellujäämise ja vara kogumise viis kasutada oma mõistust ning energiat osalemiseks tootmise-vahetamise protsessis.
Ta teeb seda esmalt leides loodusressursse ja seejärel neid muundades (John Locke'i sõnutsi "segades neid oma tööga"). Nii tekib inimesel vara ja seejärel saab ta seda vahetada teiste inimeste samal viisil loodud vara vastu. Inimloomus tingib selle tõttu "omandiõiguse" reeglitel põhineva ühiskondliku läbikäimise ja nende õiguste kinkimise, või vahetamise "vabal turul". Tänu sellistele reeglitele on inimene õppinud hoiduma võitluses piiratud ressursside eest "džunglimeetoditest". Kuna kodanik A võib midagi omastada ainult makstes selle eest kodanik B-le, on inimestel võimalus ressursse jagada ja neid märkimisväärselt kasvatada läbi rahumeelsete ning harmooniliste tootmise ning vahetamise protsesside.
Peaks olema selge, et väljapressivas ja inimesi ärakasutavas laadis vara kogumine on loodusseaduste vastane.
Tuntud Saksamaa päritolu sotsioloog Franz Oppenheimer osundas, et vara kogumiseks on kaks üksteist välistavat viisi: esimene on eespool mainitud tootmise ja vahetamise lahendus, mida ta nimetas "majanduslikeks vahenditeks". Teine viis on lihtsam, kuna ei nõua tootmist: see on teiste inimeste vara omastamine jõu- ja vägivalla meetodil. See on ühepoolne konfiskeerimise meetod, inimeste vara varastamine. Oppenheimer pani viidatud meetodile nimeks rikastumine "poliitiliste vahenditega". Kõigile peaks olema arusaadav, et inimesele on loomulik tootmise eesmärgil rahumeelne mõistuse ja jõu kasutamine, mis tagab siin ilmas tema ellujäämise ning jõukuse. Samamoodi peaks olema selge, et väljapressivas ja inimesi ärakasutavas laadis vara kogumine on loodusseaduste vastane.
See on parasiitlik, sest nii ei lisa tugevam pool toodetule midagi, vaid ainult võtab sellest ära. "Poliitilised vahendid" imevad vahendid parasiitliku ja destruktiivse isiku või inimeste grupi kätte. Selline imemine mitte ainult ei võta tooteid ära, vaid ka vähendab tootja tahet toota rohkem kui ainult iseenda tarbeks. Pikemas vaates hävitab röövel nii oma elatise, kurnates välja või hävitades oma varustusallika. Kuid mitte ainult seda – isegi lühikeses vaates käitub selline poliitiline kiskja enda kui inimese loomuse vastaselt.
Riik on poliitiliste vahendite koondamise institutsioon.
Eelpoolmainitut teades on nüüd võimalik täpsemalt vastata küsimusele: mis on riik? Oppenheimeri sõnul on riik "poliitiliste vahendite koondamise institutsioon", see on kindla territooriumi piires kiskjalike protsesside süstematiseerimine.1 Kuritegevus, isegi selle kõige hullemal kujul, on episoodiline ja ebakindel; loomult üürike parasiitlus ja sellise väljapressiva parasiitliku varustuskanali saab alati ohvrite vastuseisuga läbi lõigata. Riik on loonud seadusliku, korrapärase ja süsteemse viisi, kuidas eraomandit röövida. See on sepistanud ühiskonna parasiitliku kasti jaoks vajaliku nabanööri.2
Riiki ei ole kunagi loodud "sotsiaalse lepinguga", see on alati sündinud vallutuste ja ekspluateerimise tulemusena.
Kuna enne röövi peab alati midagi tootma, on vaba turg riigi eelkäija. Riiki ei ole kunagi loodud "sotsiaalse lepinguga", see on alati sündinud vallutuste ja ekspluateerimise tulemusena. Klassikaline paradigma kirjeldab, kuidas võidukas suguharu lõpetab konkureeriva suguharu liikmete mäletamatutest aegadest toimunud tapmise ja nende vara röövimise praktika avastades, et pikemas perspektiivis on mõistlikum nõrgem suguharu ellu jätta ning lubada neil asju toota. Seades samas ennast nende valitsejateks ja kogudes iga aasta andamit.3
Ühte riigi tekkimise viisi võib kirjeldada järgnevalt: "Lõuna-Külamaa" mägedes õnnestub ühel röövlibandel kehtestada kontroll teatud territooriumi üle ja viimaks kuulutab bande ninamees ennast "suveräänse ja iseseisva Lõuna-Külamaa valitsuse kuningaks". Kui temal ja tema jõugul õnnestub mõnda aega võimu enda käes hoida, siis ongi "rahvaste perega" liitunud uus riik ja neist, kes varem olid maanteröövlite ninamehed, on saanud igati seaduslik uue kuningriigi aadel.
1 Franz Oppenheimer: "Riik" (New York, Vanguard Press, 1926; lkd. 24 –27)
"On kaks teineteist üdini välistavat viisi, kuidas inimene, kes vajab elatist, saab oma vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid hankida. Need on töö ja röövimine. Üks on inimese enda vaevaga millegi tootmine ja teine vägivaldne võõra vara omastamine. … Ma panen ette edaspidise diskussiooni käigus nimetada vajaduste rahuldamise eesmärgil ühe inimese töö tulemuse vabatahtlikku vahetamist teise inimese töö tulemuse vastu "majanduslikeks vahenditeks". Tasustamata võõra vara omastamist soovitan ma nimetada "poliitilisteks vahenditeks". … Riik on poliitiliste vahendite organisatsioon. Ükski riik ei saa tekkida enne kui vajaduste rahuldamiseks pole loodud piisavalt suurt hulka asju, mida saab ära võtta või sõjaväe toel röövida."
2 Albert Jay Nock kirjutas tabavalt kuidas:
"Riik on kehtestanud ja rakendab kuritegevuse monopoli. … See on ära keelanud eraviisilised tapmised, kuid ise organiseerib kolossaalseid tapatalguid. Ta karistab eraviisilist vargust, kuid krabab karistamatult endale kõik mida vaid soovib, olgu see siis kodaniku või võõramaalase vara."
"Tehes õiget asja ja teised esseed" (New York: Harper and Bros, 1929; p. 143)
3 Oppenheimer: "Riik", p. 15:
"Mida siis Riik endast sotsiaalse kontseptsioonina kujutab? Riik on tekkides … sotsiaalne organisatsioon, mis surutakse võitjate poolt kaotajatele peale, mille ainsaks eesmärgiks on võitjate võimu reguleerimine kaotajate üle ja enda kaitsmine nii sisemiste kui väliste rünnakute vastu. Teleoloogiliselt pole sellisel võimul muud eesmärki kui kaotajate ekspluateerimine võitjate poolt."
Bertrand de Jouvenel lisab sellele: "Riik on oma olemuselt teeröövlite edu tulemus, kes kehtestavad oma võimu erinevate väiksemate ühiskondade üle." (Bertrand de Jouvenel: "On Power" (Võimust), New York, Viking Press, 1949, pp. 100–101.)
(Rothbardi "Riigi anatoomia" esimest peatükki saab lugeda siit.)
Tõlkis Karol Kallas