Kui aastal 2015 pagulaskriis lahvatas, tahtis pensionipõlve pidav austerlasest õpetaja Franz Schmalwieser ka omalt poolt head teha, kuid on tänaseks "varjupaigatööstuse" suhtes teravalt kriitiline.
Kunagine koolmeister kandis linnapea palvel hoolt nelja varjupaika taotleva pere eest, kirjutab temaga intervjuu teinud Wochenblik.
Schmalwieser oli perede jaoks nii koordinaator, rahakoguja kui saksa keele õpetaja, vahendab Voice of Europe. Lisaks õpetas ta oma hoolealustele, kuidas sõita jalgrattaga.
Vanahärra silmad hakkasid avanema, kui üks peredest kord austerlaste poolt saadetud tasuta riideid läbi lappasid. Ikka ja jälle kostis kommentaare, et "Franz, siin pole miskit, põrutame poodi. Brändirõivas peab olema."
Asi hakkas viltu kiskuma, vabatahtlikud kippusid eemale tõmbuma ning lõpuks ei annetatud enam raha ka.
Inimesed tundsid, et neid kasutatakse ära.
Schmalwieseri sõnutsi teadsid tulnukad täpselt, mis neile pidi antama: "Üks varjupaigataotleja näitas mulle, mis ta meilt "pidi" saama: kahe lapsega täiskasvanuna 1400 eurot kuus."
Teised jälle põlgasid majad ära ja nõudsid eluaset Viinis.
"Üks pere ütles ära ilusa maja, mida kogudus neile St. Martinis pakkus," meenutas ta. Sest "tahtmine oli Viini minna."
Ka üks teine pere Süüriast – "igati omaks võetud ja hästi koheldud – tahtis samuti parema elu peale. Nad kolisid Viini ja jätsid oma aitajad nõutult maha."
Nüüd Schmalwieser "tundeküllases pagulaskomitees" enam kaasa ei löö. Ta on jõudnud järeldusele, et paljud vasakpoolsed on "ebarealistlikud" ja "ei mõista, mida nad riigile teevad."