Mäletate veel, kuidas kogu pahemleer vandus pärast Charlie Hebdo tulistamist truudust pühale sõnavabadusele, mis pidavat olema muutumatu ja võõrandamatu inimõigus ajastutest ajastuteni? Kui aga Marine Le Pen kaitseb oma erakonda absurdsete valesüüdistuste eest ja meenutab ogaraid paralleele toovale ajakirjanikule pildimaterjali kaudu Islamiriigi tõelist palet, on sõnavabadusel kriips peal ja käiku lähevad tolmunud paragrahvid. Markus Järvi nädalakommentaar. 

Ideoloogilise diktatuuri krambid Lääne-Euroopas näivad sagenevat.

Hiljuti võisime lugeda, kuidas Prantsuse rahvarinde juhilt Marine Le Penilt võeti Prantsuse ja Euroopa parlamendi poolt saadikupuutumatus, et tema üle saaks kohut mõista Islamiriigi mõrvapiltide jagamise eest sotsiaalmeedias.

Meenutagem juhtumi üksikasju. 2015. aasta detsembris vastas Le Pen Twitteris ühele Prantsuse teleajakirjanikule, kes oli võrrelnud tema erakonda džihadistliku rühmitusega Islamiriik, omapoolse säutsuga. Seal figureerisid kolm häirivat fotot, nende hulgas ka pilt USA ajakirjaniku James Foley pea maharaiumisest. Juures oli tekst: "See on Daesh."

Teiste sõnadega, Le Pen näitas ajakirjanikule tema erakonda terroriorganisatsiooniga võrdlevale ajakirjanikule pilte Islamiriigi kuritegudest, öeldes sellega, et ISIS-ega pole Prantsuse patriootidel midagi ühist.

Prantsuse prokuratuur esitas aga 2015. aastal Le Peni vastu hagi, millele järgnesid saadikupuutumatuse äravõtmised, vahetult enne Prantsusmaa presidendivalimisi, muuseas.

Prantsuse seadus näeb nimelt ette, et vägivaldsete piltide avaldamise eest võib teatud tingimustel mõista karistuseks kuni kolmeaastase vangistuse ja 75 000 euro suuruse rahatrahvi.

Kuigi Le Penile esitatud süüdistuste juures näib kõik olevat justkui juriidiliselt korrektne, on seaduse tõlgendus antud kontekstis sedavõrd mõistusevastane, et kui see praegu Euroopa silme all aset ei leiaks, siis naljalt ei usuks, et ühe eurooligarhiale korduvat peavalu tekitanud poliitiku avalik ristilöömine võiks aset leida nii kohmakal ja kunstlikul moel.

Esimeseks tasuks juhtumit kommenteerides meenutada Charlie Hebdo terrorirünnakuid.

Mäletate, kuidas kogu vasakleer vandus truudust pühale sõnavabadusele, mis pidavat olema muutumatu ja võõrandamatu inimõigus ajastutest ajastuteni? Kui Le Pen kaitseb aga oma erakonda absurdsete valesüüdistuste eest, meenutades ogaraid paralleele viljelevale ajakirjanikule otsese pildimaterjali kaudu, mida Islamiriik endast ikkagi kujutab, on sõnavabadusel kriips peal ja käiku lähevad aastatega tolmunud paragrahvid.

Kui nüüd hetkeks mõelda, millist vägivaldset saasta on täis kogu Lääne avalik ruum ja millistest haiglasest sadismist kubisevad avalikult levitatavad filmid ja videomängud, siis silmakirjalikkuse määr, millega Prantsuse süvariik vägivalla levitamist keelava paragrahvi Le Penile kaela kukutatas, on mõõdetav astronoomilistes ühikutes.

Teiseks tasub meenutada, et Le Pen ei levitanud fotosid Islamiriigi vägivallast mitte eesmärgina iseeneses, vaid argumendina, soovides näidata, et just nii toimib Islamiriik ja Prantsuse rahvarindel pole sellise tegevusega mitte mingit analoogiat ning ajakirjaniku väited, nagu oleks Front Nationale kuidagigi võrreldav Islamiriigiga, kuuluvad seega puhtakoelise idiotismi valda.

Kolmandaks. Saadikupuutumatus on loodud just selleks, et poliitikud saaksid rääkida olulisi asju ja teavitada avalikkust tõestest faktidest, kartmata, et nende oponentide juriidikaosakonnad võiksid selle tõkestamiseks mõne paragrahvi tagataskust välja tõmmata.

Le Peni kaasuses tasub aga märkida, et tema oponendiks pole lihtsalt mõni isik siin või seal, vaid Prantsuse prokuratuur ja süvariik tervikuna. Sinna lisandub omakorda kogu Euroliidu nomenklatuur, mis soovib Le Penist ja teistest temasugustest, kes võiksid Prantsusmaa selle praeguselt globalistlikult teljelt välja nihutada, võimalikult kiirelt lahti saada.

Lõppeks väljendub aga Le Peni juhtumis taaskord Euroopa Liidu stagnatsioonile omane jaanalinnumentaliteet oma paari kurikuulsa maksiimiga.

  • Kui kuskil on probleem, siis tuleb see maha vaikida.
  • Kui keegi probleemist avalikult räägib, tuleb teda naeruvääristada ning ta seejärel rahvavaenlase ja ketserina avaliku arvamuse väljalt kõrvale tõrjuda.
  • Karistada tuleb kuritegudest kõnelejaid, mitte kurjategijaid.

Käärid selle vahel, millise leebusega suhtub Euroopa ISIS-e ridadest naasvatesse pühasõdalastest terroristidesse ja millise rangusega globalistidele peavalu pakkunud poliitilisse dissidenti, näitab taas ilmekalt, kui mäda Euroopa Liidu süvariik ikkagi on.

Sellisele Leviaatanile jääb üle soovida vaid valutut koolemist ja kiiret lagunemist.