Soovahetuse võimaldamine teismelistele ja isegi lastele. Viieaastaste mudilaste ajupesu kooliprogrammides, milles räägitakse, et "sinu sugupool on sinu enda otsustada." Meessoo tunnustega isikud teismeliste tüdrukute duširuumides. Need on arengud, mis paistavad revolutsiooni ajamasinaga tulevikku vaadates mh Kanadast ja Šotimaalt ning mis saavad tõenäoliselt teoks ka Eestis, kui kodanikud sellele otsustavalt vastu ei hakka. Markus Järvi nädalakommentaar.     

Hullumeelset sooideoloogiat surutakse lääneriikides peale jõuga, mida julgemadki düstoopikud veel 10–20 aastat tagasi ilmselt uneski ei näinud.

Nagu selgitasime ka käesoleva nädala "Fookuses", on isegi Objektiivi toimetusel peale tulvavate uudiste voos raske järge pidada, kuna homo-ja trans-liikumise ülbusel ei tundu lääne kultuuriruumis olevat mingeid mõistlikke piire ning uudiseid üha uute "vähemuste" tallamisest vaikiva enamuse turjal sajab postkasti kasvava sagedusega.

Tänaseks peaks igal juhul ka pinali nürimatele pliiatsitele olema ühemõtteliselt selge, et LGBT-liikumise mantra, mille kohaselt ei võeta ideoloogilise peavoolu poolt soositud vähemustele eriõiguste andmisega mitte kelleltki midagi ära, on lihtsalt hale vale.

Ma ei hakka rääkima seekord kristlastest pagaritest, kellelt võetakse ära nende südametunnistuse vabadus ning sunnitakse neid laostavate trahvide ähvardusel küpsetama "homopulmatorte", "trans-torte" ja vähemalt ühel juhul isegi satanistlike elementidega ehitud torte.

Ma ei hakka rääkima lugematutest õpetajatest, kes vastupidiselt tervele mõistusele ja sellest juhitud südametunnistusele, peavad alluma ideoloogilisele diktatuurile ning õpetama lastele, kuidas abielu võib sõlmida mida erinevamate koosluste vahel ning veelgi suurem "mitmekülgsus" ootab meid ees peremudelite osas.

Ma ei hakka rääkima teistest eraettevõtjatest, keda sunnitakse oma kodumajutust välja üürima homopaaridele, vastupidiselt nende südametunnistuse veendumustele.

Ma ei hakka rääkima isegi üldisest ideoloogilisest surutisest, kus karistuse ja naeruvääristamise kartuses panevad suu kinni kõikide elualade esindajad, eelistades jääda poliitiliselt korrektseks, selle asemel, et oma südames tunnetatud tõele järgneda.

Täna tuleb rääkida sellest, kuidas Kanadas ja USA-s pole enam harvad need olukorrad, kus teismelised tüdrukud peavad riietus- ja duširuumis käima koos meessoo tunnustega isikutega, kes juhtuvad määratlema end naisena. Kui tüdrukute vanemad väljendavad protesti, kõlab kooli direktorilt vastuseks soovitus kohaneda aja vaimuga.

Täna räägime olukorrast, kus lennuki peale jalutab mukitud ja paruka pähe tõmmanud mees, kelle ID-kaart ei vasta välimusele. Kui temalt asutakse pärima sellise segaduse põhjuseid, paneb "trans-naine" oma tohutud "üleelamised ja kannatused" Kanada rahvusringhäälingu kella külge ning asub süüdistama lennufirmat ja lennujaama töötajaid "trans-foobias". Juhtum jõuab Kanada valitsuseni, mille transpordiminister Marc Garneau teada, et on intsidendi pärast väga pahane, ning et selliseid vahejuhtumeid ei tohi enam lubada.

Vajutame hetkeks stopp-nuppu nende kahe juhtumi juures.

Kas keegi ideoloogilistest kommissaridest on muretsenud ilmselge fakti üle, et "trans-naiste" trügimine teismeliste tüdrukute riietusruumi on ilmselgelt rikkunud nende õigust erasfääri puutumatusele?

Ei ole.

Oluline on liberaalse nomenklatuuri poolt privilegeeritud vähemuse õigused. Kõik ülejäänud peavad hakkama olukorraga harjuma, nende õigused on teisejärgulised. LGBT-ideoloogia juurutamine ei võta kelleltki midagi ära? Just praegu võeti nendelt tüdrukutelt ära elementaarne õigus pesta ja riietuda peale kehalise kasvatuse tundi oma sookaaslaste seltsis.

Tuleme teise juhtumi juurde. Trans-ideoloogia ei võta kelleltki midagi ära? Võtab küll. Kõikidelt ülejäänud lennukireisijatelt, kaasa arvatud piloodilt ja lennuki teenindavalt personalilt, rööviti elementaarne turvalisuse tunne, kuna lennukisse sisenes skandaalitsev ja oma õigusi nõudev kodanik, kelle ID-kaart ei vasta tema välimusele ning kes seetõttu võib vabalt olla kasvõi terrorist.

Kui kaalukausile asetada end "trans-naiseks" nimetava kodaniku eriõigused versus lennujaama protseduurilised reeglid, lennureisijate turvalisus ja potentsiaalselt ka nende elu, kaalub ühe poliitilise korrektsuse ideoloogia poolt puutumatuks kuulutatud vähemuse esindaja kapriis teiste õiguse turvalisusele kuhjaga üles.

Tuleme nüüd aga veel ühe juhtumi juurde. Šotimaa Rahvapartei juhitud valitsus ja šoti riiklik haridusagentuur on välja tulnud plaaniga, et sooteadlikkuse aluseid tuleb lastele hakata õpetama kohe koolitee algusest. Sinu sugupool on sinu enda otsustada – sellise sõnumiga plaanitakse tulla lapse juurde viie-aastasest alates.

Arvestades sellega, et väikelastele on juba pakutud ja tehtud ka soovahetusoperatsioone, võib arvata, millise Pandora laeka see programm võib avada.

Homoliikumine ei võta kelleltki midagi ära? Šotimaal kavatsetakse lastelt võtta ära elementaarne õigus olla toetatud, kasvatatud ja kaitstud oma vanemate poolt. Kui iga mudilase soov à la ma tahan olla poiss või tüdruk, ma tahan saada Batmaniks, Miki Hiireks või Käsna Kalleks, lõppeks hormoonravi ja operatsiooniga, või vähemalt väga tõsise juurdlusega, millesse on kaasatud kooli psühholoogid ja sotsiaaltöötajad, siis oleme me ühiskonnana kaotanud igasuguse tervemõistuslikkuse ning vanemad ja süsteem on oma lapsed ja tuleviku koos sellega väga raskete kannatuste ja valude läbi hukule määranud.

Mida me sellest kõigest õpime? Eelkõige seda, et lääne revolutsiooniliste komissaride võetud suund üritab inimestelt ära röövida ühe peamise vabaduse, mis neile on veel jäänud: südametunnistuse ja veendumuste vabaduse. Teiseks aga seda, et selle ideoloogia tulemid, praktikad ja rakendused jõuavad iga inimese koduõueni.

Kui keegi mõtleb, et Eesti võiks sellistest arengutest pääseda, siis mõelgu uuesti. 15-aastat tagasi ei osanud keegi arvata, et ideoloogilised liinid hakkavad kulgema homoliikumise poolt dikteeritud rindejoont mööda. Kui 20-aastat tagasi oleks keegi öelnud, et maailmavaatelised põhidiskussioonid käiakse mõnikümmend aastat hiljem üht- või teistpidi "seksuaalide" ja nende poolt ühiskonnale kaela määritud "seksualismi" radadel, oleks teda peetud ilmselt hullumeelseks.

Kui Jüri Adams ja kompanii 90-ndate alguses Eesti Vabariigi põhiseadust visandas, ei osanud keegi arvata, et põhiseaduse 27. paragrahvi, mis ütleb, et "Perekond rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena on riigi kaitse all" tuleks kuidagi täpsemalt defineerida, kuna perekonna all võib arvestatav osa ära tinistatud ühiskonnast hakata ühel heal päeval silmas pidama midagi sootuks muud kui mehe, naise ja nende järglaste kooslust.

Ent sama toimub parasjagu sooideoloogiaga. See on Eestis juba kohal, ent seda veel ei rakendata.

Meile on Kanada ja USA sellesuunalised arengud siiski näidetena kasulikud, kuna nad toimivad revolutsiooni ajamasinana ning nendes võime näha Eestiski arenema pandud vähkkasvaja hilisemaid metastaase.

Samas võib nende näidete varal korrutada üht: kui LGBT-ideoloogiale piisava südikusega vastu ei astuta, jõuavad ideoloogia rakendused iga inimesiseni.

Revolutsiooni programm on ikka seesama. Me teame, kuhu see välja viib – inimese ja tema Jumala poolt loodud olemuse lagundamiseni.

Küsimus seisneb vaid selles, kas inimesed soovivad seda programmi lõpuni kaasa teha. Üks on kindel. Selle programmi viljad jõuavad varem või hiljem iga inimese koduõueni, tegelikult isegi kaugemale, tema südamesse, sest vastust vajatakse igalt ühelt eraldi.

Vaata lisaks:

Fookuses: hullumeelne sooideoloogia sõdib reaalsuse ja südametunnistuse vabaduse vastu