Guy Verhofstadti ja Viktor Orbáni vastuseisus väljendub Euroopa kriis, mille raskuskese jaotub globalistide ja rahvuslaste lepitamatute erimeelsuste vahel. Euroopa riigid ja rahvad peavad hakkama orienteeruma kahe diametraalse vastandi vahel ning valima pooli, leiab Markus Järvi nädalakommentaaris.
Euroopa Parlamendi liberaalse fraktsiooni liige ja kurikuulsa Euroopa manifesti kaasautor Guy Verhofstadt on tagajalgadel.
Daniel Cohn-Benditiga kahasse kirjutatud manifesti vaimus on mees pidevalt närvis, kuna Euroopa on eksistentsiaalses ohus ja vajab kiiremas korras liberaalide sekkumist. Nagu manifestist loeme, võib Euroopa päästa nüüd vaid otserünnak kriisi tegelike põhjustajate vastu.
Tegelike põhjustajate vastu? Ilmselt peavad Verhofstadt ja Cohn-Bendit silmas eurobürokraatia koridore, igasugusest demokraatlikust valimisprotsessist kauge kaarega mööda hiilivaid autokraate ja komissare, maani täis Junckereid ja miljonitele piirid avanud Merkelit, euroala päästepakettide autoreid, nagu Mario Draghit ja mustmiljonit ametnikku, kelle ülesandeks on treida direktiive direktiivide järel, sest miski muu ei õigusta nende erialalist eksistentsi kui tohutute reeglistike kohaldamine, muutmine, taaskohaldamine ja taasmuutmine.
Ei, loomulikult mitte. Te panete mööda.
Verhofstadt peab kriisi põhjustajatena silmas hoopis rahvusriike. Kriisi lahenduseks aga rünnakut „rahvusriikide soovimatuse vastu luua tõeliselt ühendatud ja föderaalne Euroopa. Ehk teisisõnu – rahvusriikide soovimatuse vastu loovutada rohkem suveräänsust ja võimu ühendatud ning föderaalsele Euroopale."
Euroopa föderaliseerumise põhikirjaliste eesmärkide taustal on anekdootlik, ent samas kõnekas viimane üritus ja sõnum, millega Verhofstadt välja tuli.
Nimelt tellis Guy Verhofstadt auto, millele lasi kinnitada Euroopat hävingu eest hoiatava plakati, millel figureerib Ungari peaminister Orbán. Plakatile on suurelt kirjutatud: "Esmalt võttis ta meie raha, nüüd tahab ta hävitada Euroopa."
Huvitav, aga see lause kõlab täpselt nagu käiks see eurotsooni päästepakettide autorite kohta, tõsi väikese kohendusega. Esmalt andsid kommertspangad vastutustundetuid laene, seejärel keelduti nende eest vastutust kandmast, siis sekkus Euroopa Keskpank ja erinevad päästemehhanismid, mille kaudu sunniti liikmesriike ehk nende maksumaksjaid kommertspankade laene kinni maksma. Kui siia lisada kultuuriline hape, millega üleliidulised struktuurid Euroopa kultuuripaletti hävitavad, on pilt täielik.
Esmalt võetakse raha, seejärel hävitatakse kõik ülejäänu.
Eelnevalt visandatud protsessi kommenteerivad Cohn-Bendit ja Verhofstadt oma perversses manifestis liberaali teadvusesse Hegeli ja Marxi filosoofiast sugeneva ajaloo paratamatu progressi kategooriates: „Need, kes esindavad rahvuslikku huvi, mis on diametraalselt vastuolus Euroopa ja selle kodanike huvidega, teevad vea. Globaliseerumine on pöördumatu ja globaliseerunud maailmas saab Euroopa kodanike huvisid garanteerida üksnes tugev Euroopa Liit."
Igasugune rahvuslik huvi on Euroopa manifesti autorite arvates sõna kõige otsesemas mõttes kurjast ja tuleb seega välja juurida esimeses järgus.
Pole võimalik ette kujutada otsesemaid vastandeid Euroopa poliitilisel maastikul kui Guy Verhofstadt ja Viktor Orbán.
Sestap ka nende frontaalrünnak teineteise vastu igati mõistetav. Orbáni valitsus üllitas nimelt hiljuti lühikese video, milles võtab sihikule Euroopa Liidu ladviku hoolimatuse massiimmigratsiooni, migrantide kuritegevuse ja terrorismi suhtes ning mille peategeleaseks pole keegi muu kui endine Belgia peaminister Guy Verhofstadt.
Hoolimata tohututest jamadest tahab viimane Euroopas näha veel rohkem immigrante. Talle ei piisa praegusest olukorrast.
Selles seisundis tekib sõjandusterminoloogiat kasutades raskuskeskme moment kummalegi poolele rindejoont – Euroopa riigid ja rahvad peavad hakkama orienteeruma kahe diametraalse vastandi vahel ning valima pooli.
Nii võtab igatahes meie sugulasrahva peaminister mõõtu euroföderalismi apostlist.
Mida teeb aga Jüri Ratas? Tema naudib Euroopa Parlamendis selle sama mehe valimatut kiitust, kelle eemärgiks on poetada üleliiduliste huvide altarile Euroopa viimaste rahvusriikide tuhk.
Kas see ei tee teid Eesti Vabariigi kodanikuna murelikuks? Mind teeb.