Rääkides Venemaa võimalikust mõjutustegevusest peaks meil säilima nii palju ausust, et tunnistada lihtsat tõsiasja: me oleme võimelised ennast omal algatusel nurka mängima, me oleme võimelised ennast ise veristama, meie ladvik on võimeline sadadele tuhandetele Eesti inimestele silmagi pilgutamata hinge sülitama, ilma et selleks kõigeks oleks vaja Venemaad. Markus Järvi nädalakommentaar Välisluureameti aastaraportist.
Eile ilmus Välisluureameti aastaraport "Eesti rahvusvahelises julgeolekukeskkonnas 2018". Raporti eessõnas kirjutab Välisluureameti peadirektor Mikk Marran, et 2017. aasta möödus suurele osale Lääne avalikkusest Venemaa mõjutustegevuse paljastamise tähe all.
Marrani sõnul on Eesti julgeolekuasutused juba aastaid rääkinud, kuidas Venemaa üritab lõhkuda läänemaailma ühtsust ja riikidevahelist usaldust ning teostada Lääne väärtussüsteemile vastanduvat ja seda lõhkuvat poliitikat.
Selle eelduse baasil antakse korduvalt mõista, et "lääne väärtussüsteemile" vastanduvad Euroopa-sisesed jõud võivad olla mõjutatud Venemaa poolt.
Tõsi küll, see kulunud mõte edastatakse eelnevate aastate KAPO-aastaraamatute ja nende esitlustel kõlanud avaliku retoorikaga võrreldes juba märgatavalt peenekoelisemalt ja mitte enam nii ühemõttelisi üldistusi tehes, nagu oleks valitsevale lääne väärtusruumile vastanduvate jõudude, euroskeptiliste poliitikute ja hullumeelset kultuurimarksismi või sooideoloogiat vastustavate konservatiivide taga ühemõtteliselt Venemaa mõjutustegevus või nagu oleks nende jõudude näol automaatselt tegemist Venemaa kasulike idiootidega.
See lihtsustav ja sügavalt rumal mõtteviis, mis ei näita üles vähimatki arusaamist lääne seesmisest väärtuskonfliktist, mille juured on sajandeid vanad ning mis kestab täiesti sõltumata Venemaast, tundub vähemalt otseses retoorikas olevat Välisluureameti raportis maha kantud.
Endist retoorikat ja intellektuaalselt küündimatuid süüdistusi on asendanud meeleolukad kirjeldused, milliste mehhanismide kaudu Venemaa oma mõjutustegevust harrastab, kuigi ka siin jääb väga palju segaseks.
Loomulikult ei jää Välisluureameti raportis Venemaa mõjutustegevusest kõrvale Eesti.
"Eesti, Läti ja Leedu puhul näeme 2018. aastal Kremli propagandamasina püüdeid omariikluse 100. aastapäeva tähistamise sündmusi pisendada ja mustata," sedastab Välisluureameti aastaraport "Eesti rahvusvahelises julgeolekukeskkonnas 2018".
Üheks tõenduseks sellisest tegevusest toob Välisluureameti raport 2017 Peterburis toimunud konverentsi "Sõjad ja revolutsioonid 1917–1920: Soome, Eesti, Läti ja Leedu riikluse sünd", mille korraldajateks olid Venemaa Presidendi Administratsiooni koordineeritud Venemaa Balti Uuringute Assotsiatsioon ja Gortšakovi-nimeline avaliku diplomaatia toetusfond.
Vaatame aga hetkeks olukorrale näkku.
Kui palju on Eesti avalikkust mõjutanud ja meie 100-aastase juubeli peomeeleolu rikkunud Gortšakovi-nimeline fond oma ajalookonverentsiga, kus suure tõenäosusega esitatakse nagunii suhteliselt naeruväärseid väiteid?
Kui paljud teist on üleüldse kuulnud, et Venemaal arutletakse Soome ja Baltimaade ajaloo üle ning kui paljud teist teadsid, mis oli nende arutelude sisu?
Mõtleme nüüd selle peale, mis siin Eestis enne meie 100. juubelit lahti on läinud, ning kes on meie omariikluse 100. aastapäeva tähistamise eel valanud õli tulle nii, et oleme juubelile vastu minnes rohkem tülis kui kunagi varem.
Kas me jätsime oma hümni aastavahetusel laulmata tänu Venemaa mõjutustegevusele?
Kas hümni mängimata jätmisest tulenev tüli ja inimeste sügavad haavumised, millega sisenesime juubeliaastasse, oli Venemaa mõjutustegevuse tagajärg?
Kas ilmselgelt vastuolulisi tundeid tekitava teater NO99 soosimine presidendi poolt ja sellest tekkinud jama kanakarjade, ministrite ja naisepeksu teemal oli Venemaa mõjutustegevuse tulemus?
Kas metsade raiumised, hullumeelsed raudteetrassid, rahvast tülli ajavad kooseluseadus ja ogarate kultuurimarksistide edendatud sooideoloogia, mis makstakse kinni sotsiaalministeeriumi vahenditest ehk meie kõigi maksurahadest, on vaid Venemaa poolt Eestis läbi viidav infooperatsioon?
Eeldades, et presidendi kantselei, sotsiaalministeerium ja veel musttuhat riigiasutust ei ole Venemaa mõjutustegevuse agendid Eesti Vabariigis, võime taas näpuga näidata vaid enda peale ja öelda – meie ise tegime, meie juhtkond tegi.
Kogu jutu juures Venemaa võimalikust mõjutustegevusest peaks meil säilima nii palju ausust, et tunnistada endale lihtsat tõsiasja: me oleme võimelised ennast omaalgatuslikult nurka mängima, me oleme võimelised ennast ise veristama, meie ladvik on võimeline sadadele tuhandetele Eesti inimestele silmagi pilgutamata hinge sülitama ja nende sügavamaid tundeid haavama, ilma, et selleks kõigeks oleks vaja mingitki Venemaad.
Mõelgem sellele meie juubeliaastal. Kui me ei suuda olla ühtsed, siis olgem vähemalt ausad.