Ühendkuningriigi ajaloolane ja uudistekanali GB News kommentaator Neil Oliver küsib üleilmastunud lääne nomenklatuuri elukõrkuse peale: kui kaua võtab inimestel ometi aega arusaamine, et poliitikud on neid alatult alt vedanud ja peavad tölbakateks.
Ma olen kannatanud seda reetmist liiga kaua…
Ma olen oodanud seda liiga kaua, ajal kui riik on tegutsenud Britannia vastu, kui lõpuks iga viimanegi kodanik jõuab kunagi Britanniaks nimetatud maal sünge tõdemuseni, et need riigi eesotsas olevad nurjatud isevaldsed tahavad meile kõigile ainult halba.
Meil on roheline tegevuskava, mis toob valedele – nagu tuul ja päike suudaksid asendada maagaasi, nafta ja kivisöe – toetudes kaasa lääne inimeste vaesumise. Roheline agenda toetub ilmselgele jaburusele, et need meist, kellel on täna bensiini ja diiselkütusega sõitev auto, peavad homme hankima endale elektrisõiduki. Seda olukorras, kus kõik asjaolud näitavad, et sina ja mina ei lähe enam kuhugi, samas kui ennast ise meie ülemuseks määranud härrasrahvas käib seal, kus pähe tuleb. Kaua veel võtab inimestel aega arusaamine, et "netonullheide" (Net Zero) ei tähenda midagi muud kui meie kõigi õiguste ja vabaduste röövimist ning juba rikaste inimeste veelgi rikkamaks tegemist?
COP27 delegaadid sõitsid Egitusesse eralennukitega, peatusid luksushotellides, ahmisid üle saja euro maksvaid Aberdeeni-anguse veiseliha praade, foie grasi – mis on sundsöödetud hane maks –, lõhe ja meriahvenat koorekastmes ning pidasid röhitsemise saatel meile loenguid süsihappegaasi heitmetest, kuidas meil on vaja süüa putukaid ja närida geneetiliselt muundatud muru.
COP27 osalised pidasid plaani, kuidas hävitada põllumajandustööstus, kuidas vähendada üle maailma kõigi toiduainete tootmist poole võrra ja seda ajal kui miljoneid inimesi ähvardab nälg.
Läbinisti peaks selge olema asjaolu, et sellistel mahhinatsioonidel pole mitte midagi tegemist planeedi päästmisega, vaid ainult talunike pankrotti ajamise ja neilt maade ära võtmisega, mille saab seejärel anda rahvusvaheliste korporatsioonide valdusesse.
Kaua võtab aega arusaamine, et valitsused ja arstid korraldasid üheskoos ühe ajaloo kõige katastroofilisemate järelmitega meditsiinilise sekkumise? Kuidas jäeti kõrvale aluspõhimõtted "ära tee kahju" ja patsient peab olema "teadlikult nõus" ning selle asemel kehtestati majandust hävitavad sulgemised ning sunnimeetmed, mis tegi niigi halva olukorra veelgi hullemaks?
Kuidas peaksid inimesed suhtuma tõdemusse, et nõndanimetatud "vaktsiinide" puhul ei katsetatud mitte kunagi, kas need hoiavad ära haiguse leviku – mida need mitte kõige vähemalgi määral ei tee – ja millega sai avalikuks, et kogu valitsuse ja korporatiivse meedia mahitatud propaganda, millega nõuti inimestelt alistumist süstlale selleks, et "päästa vanaema", oli ilge vale?
Tõdemusse, et nimetatud meditsiinitooted ei hoia ära ühegi inimese nakatumist viirusega?
Arusaamisesse, mille saab kokku võtta üpris lihtsalt, et meditsiinitooted, mille pealt suur ravimitööstus teenib miljardeid, ei toimi üldse nii, nagu lubatud?
Kas inimesed saavad lõpuks kurjaks nende peale, kes tekitasid olukorra, kus üha rohkem inimesi sureb põhjuste kätte, millel pole Covidiga pistmist? Kui inimesed surevad "vaktsiinide" kätte või kannatavad hädaolukorra tingimustes eriloaga kasutada lubatud süstidele järgnenud kogu elu kestvate kaasnähtude käes?
Kuidas üha suurem arv muidu terveid inimesi, sealhulgas noori, kukuvad surnult maha või nad leitakse surnult oma voodist? Kas ikka veel on keelatud küsida ehk on neil "vaktsiinidel" viidatud liigsuremusega midagi pistmist?
Kas kedagi ei häiri arusaamine, et kõigist maailma valuutadest – naelsterlingist, eurost, dollarist – on saanud sisuliselt Ponzi skeemid? Pettusega saavutatud usalduse peal toimiv silmamoondus, mis ühel hetkel, seda pigem varsti, vastu taevast lendavad ja mille korraldajad oleks pidanud juba ammu vangi panema?
Kas kedagi ei häiri uudis, et järjekordne Ponzi skeem, mille nimeks on FTX, mida käitas 30-aastane "imelaps", on kukkunud kokku ja sellega koos hävinud miljardeid dollareid inimeste raha?
Joe Bideni valitsus on Ukrainale andnud kümneid miljardeid dollareid. Ukraina paigutas osa sellest rahast FTXi. Seejärel FTX annetas 40 miljonit dollarit demokraatidele vahevalimiste kampaania tegemiseks. Millal tohib küsida, kas tegu oli lihtsalt sahkerdamise või hoopis rahapesuga?
Nüüd kasutatakse FTXi kokkukukkumist USA valitsuse poolt ära seaduste kehtestamiseks, millega võetakse kõik krüptovaluutad enda kontrolli alla. Sedasi saab ühe hoobiga tappa mitu kärbest, kas pole?
Kuidas me peaksime suhtuma teadmisesse, et ülikooli pooleli jätnud tarkvara müügimees Bill Gates on Ameerika Ühendriikides kokku ostnud üle saja tuhande hektari põllumaad eesmärgil, millest kellelgi pole mingit aimu?
Või mida arvata olukorrast, kus kummipaatidega saabub nii ööl kui päeval Britannia lõunakallastele noori mehi, kust nad sõidutatakse tasuta hotellidesse, neile antakse elamisraha, tasuta süüa, arsti- ja hambaravi, millele inglased ise ligi ei pääse ning seda kõike maksumaksja kulul?
Kuidas sellist massisisserännet toetab Serco, mis on ettevõte, mille peatselt ametist lahkuv tegevjuht on Rupert Soames, kes on sõjaajal Briti saarte randu kaitsnud riigijuhi Winston Churchilli lapselaps? Milline iroonia.
Mismoodi peaks suhtuma olukorda, kus seesama Serco on sõlminud valitsusega lepingu, mille alusel see otsib hotelliomanike, kellele pakutakse miljoneid, mille peale viimased vallandavad oma personali ja lubavad oma hotellidest teha viidatud noorte meeste elamud? Eluasemed, kus alati elavad noored mehed.
Kuidas peaks suhtuma arusaamisesse, mis vähemalt minu silmis paistab nii, et britid, kes on siin sündinud ja üles kasvanud, on aetud järjekorra lõppu ootama asju, mille eest on makstud nende maksudega? Kuidas neile mõeldud abi ja teenused jagatakse esimeses järjekorras vastsaabunutele?
Millist meeleolu peaks meile tekitama teadmine, et võimu juures olev nomenklatuur tahab murda brittide moraali ja võtlustahte ning teha meist kuuleka, sõltuva, küsimusi mitte esitava karja, kes on nõus iga järgmise pealesunnitud misiganes jõledusega?
Tuumasõja ähvardusest – taevas hoidku, see eksistentsiaalne oht, mille saatel me 20. sajandi viimasel kolmandikul üles kasvasime – on täna saanud kliimaks, millega me peaksime arvestama kui tõsiasjaga, mida ei ole võimalik ära hoida. Kuidas iga naise, mehe ja lapse olemasolu ripub tõenäoliselt juuksekarva otsas, kuna poliitikute mahhinatsioonid ja sõda venivad kuust kuusse.
Ja siis … otsekui sellest pole veel küllalt, vaatame oma kodumaa poliitikat. Eelmisel nädala tutvustas kantsler (rahandusminister) Jeremy Hunt järgmise aasta riigieelarvet. Hunti ei taha tema ametis näha keegi peale "turgude", mis tahavad inimeste eest ise kõik riigiasjad ära otsustada.
Ma kuulasin tema puru silma ajamist nii kaua kui suutsin oksemaitset taluda. Ma mõtlesin tema jutu peale, mis oli põlastusväärne litaania, kohutav nügimine, tegeliku olukorra varjamine ja sõna otseses mõttes hirmus jura, et kas see äratab lõpuks üles unes koperdavad massid ja nad nood näevad selgelt, läbi ja lõhki avalikuks saanud fakte, et inimesed, kes istuvad meie riigi tähtsates ametites, näevad hirmsat moodi vaeva, et Britanniale ja brittidele ots peale teha?
Tavalisi töötavaid inimesi ei aita keegi. Keegi ei aita pubisid ja restorane. Mitte mingisugust abi ja üha rohkem vaeva kõikidele väikeettevõtetele. Mitte mingisugust abi pole ette nähtud neile ettevõtjatele, kes teenivad tagasihoidlikku kasumit ja kelle najal seisab kogu meie ühiskond püsti.
Need, kes ei saanud koroonaaja abi peavad oma niigi tühjadest taskutest otsima välja viimase ja maksma kinni ka nende kulud, kes sellist abi said. See on nagu õhtusöögi korraldamine, kus külalised saavad endale lubada kõike, mida soovivad ja mille peavad pärast kinni maksma näljased inimesed, kes pidu väljast, ninad vastu klaasi, pealt vaatasid. See on juba iseenesest häbiväärne ja üüratu skandaal.
Nõndanimetaud kosutamislaenud (Bounce Back loans) küsitakse nende saajatelt tagasi. Kuid koroonaaja abi (furlough) … seda jagati ja seda ei saa tagasi. Need iseendale tööd andvad inimesed, keda valitsus vihkab, peavad kõik kinni maksma.
Toon mõned näited, mida Hunt rääkis, kui teil on muidugi nii kindlat meelt, et seda kõike välja kannatada: "Me kaitseme haavatavaid inimesi, sest olla britt tähendab olla kaastundlik ja meie valitsus on kaastunde valitsus."
Ta jätkas: "Inglismaa Pangal (Bank of England), mis on alates selle iseseisvumisest teinud suurepärast tööd, on minu kogu südamest tulev toetus nende võitlusele inflatsiooniga ja täna ma kinnitan, et ma ei muuda selle volitusi."
Ja üritage alla neelata järgmine Hunti oksele ajav jaburus:
Lõpuks, härra spiiker, ma olen täna rääkinud palju briti väärtustest – halastusest, raskest tööst, väärikusest ja õiglusest.
Pole suuremat briti väärtust kui meie pühendumus inimeste, kes ehitasid üles riigi, milles me elame, kaitsmisele ja austamisele.
Kuid briti inimesed on tugevad, püüdlikud ja leidlikud.
Me oleme saanud üle suurematest katsumustest.
Me ei ole immuunsed vastutuule suhtes, kuid käesoleva stabiilsuse, kasvu ja avalike teenuste kavaga suudame me tormile vastu seista.
Kuidas sellel mehel jagub jultumust vehkida avalikult selliste valedest pungil labasustega ja veel sellisel ajal, kui miljonid inimesed kannatavad viletsust? Ma ei saa sellest aru. Ta ise ja tema kolleegid Parlamendist on süüdi olukorras, milles me oleme. Nemad kehtestasid poliitikaid, mille kohta igaüks, kellel oli pisutki mõtlemisvõimet, sai aru, et need toovad kaasa kaose.
Konservatiivsest parteist on saanud midagi, mida Tööpartei on endast kujutanud pikki põlvkondi. See on inimeste vaenlane, kes teevad hoolsalt tööd, et kuhugi välja jõuda, et nad saaksid üles kasvatada oma lapsed ja suunata nad samasugusele parema elu poole püüdlemise teele. Igasugused valitsused vihkavad ja jälestavad inimesi, kes annavad iseendale tööd, ettevõtjaid, sest iseseisvad inimesed põhimõtteliselt ei vaja riiki. Need inimesed vajavad, et riik neil jalus ei oleks ja meie riigi viimane väljendus keeldub ennast eest ära koristamast. Nende soov on hoopis teha kõigist hädavaresed, kes vajavad valitsuse abi.
Mida ometi on vaja, et meie riigi inimesed ärkaksid kord üles ja saaksid aru, et meile on ära tehtud, et meiega mängitakse, et meid peetakse tölplasteks. Mida ometi on vaja, et kodanikud saaksid aru, et me oleme kriminaalse sündikaadi meelevallas, kelle ainsaks eesmärgiks on meid paljaks varastada, lämmatada igasugused ambitsioonid ja viia meid olukorda, kus me küürutades nurume alandlikult ennast meie isandateks ja ülemusteks määranud tõbrastelt üksikuid seekleid.
Mis oleks lahendus? See kõik saab otsa siis kui me ütleme, et sellega on nüüd lõpp. Seda ei pea tegema kõik meist, meid peab olema ainult piisavalt palju, kes saavad aru, et mingit abiväge meid päästma ei tule, kuskilt mujalt mingeid lahendusi oodata ei ole. Me peame nägema, millised petised on meie riigijuhid ja poliitikud. Me peame nad kõik ära põlgama, on nad siis punased (Leiboristid), sinised (Toorid) või mis iganes värvi vahepeal. Me peame keerama neile selja, nägema koos vaeva ja looma midagi muud, midagi väärikat, midagi, mis on meie oma.
Toimetas Karol Kallas