Naistele on pikki aastaid valetatud ja selle tõttu on nad õnnetud. Selle vastu on ainult üks rohi. Sea paika oma prioriteedid: elu pakub rahuldust siis, kui töö asemel seatakse kõige tähtsamale kohale pere, toonitab suhteterapeut ja autor Suzanne Venker. 

Kakskümmend aastat tagasi ma kirjutasin oma esimeses raamatus sellest, miks naised ei saa – hoolimata sellest, mida ühiskond neile kuulutab – ühekorraga teha karjääri ja õnnelikku pereelu. Põhjuseks on peamiselt tõsiasi, et mitte keegi, ei mees ega naine, ei saa pidada kahte täisajaga töökohta ilma, et see elu täielikult untsu ei keeraks. 

Toona möllasid [Ameerika Ühendriikides] nõndanimetatud “Emmesõjad”. Naised, kellele nende feministidest emad ja mentorid olid müünud maha naisõigusluse manifesti, jaurasid teemal, kuidas neil ei ole võimalik samaaegselt teha karjääri ja omada sealjuures normaalset abi- ning pereelu. Teine grupp naisi väitis samas, et see on tore, kui lapsed on päev otsa lasteaias või hooldaja juures, ning nemad saavad käia täiskohaga tööl.

Sellest ajast peale on naistele õpetatud, kuidas seks ja töö teevad nad õnnelikuks ning pere on midagi, mis tähendab ainult häda ja vaeva. Väidetavast seksiõnnest hoolimata on tänapäeva naised palju õnnetumad kui nende emad ja vanemad iganes olid ning kannatavad suurema stressi käes. Seda isegi rohkem kui mehed.

Samuti pole säherdune asjade areng aidanud kaasa meeste ja naiste üksteiseleidmisele. Kohtingutekultuur on Ameerikas pea surnud ja sõlmitavate abielude arv ajaloo väikseim. Sellistel kurbadel asjaoludel on rohkem kui üks põhjus, kuid asja tuumaks on neli feministide aastaid korrutatud valet.

1. Naised ei vaja mehi

Nimetatud vale sai alguse 1960. feminismiliikumise ajal, kui Gloria Steinem kuulutas: “Naine vajab meest nagu kala jalgratast.” Sellised mõtted levivad tänapäevalgi, olgu see siis Jennifer Aniston, kes räägib kuidas naised ei ei vaja laste saamiseks mehi või Emma Watson, kes kuulutab iseenesega paaris olemist. Kui naised hakkasid raha teenima ja leiutati rasestumisvastased tabletid, siis võiski tekkida mulje, et naistel pole mehi enam vaja.

Samas on selline arusaamine üdini vale. Naised on määratud – olenemata sellest, kui palju elu on muutunud – bioloogiliselt meestest sõltuma. Enamus naisi tahab tänaseni saada emaks ja emadus muudab nad haavatavaks. Isegi täna saavad naised instinktiivselt aru, et neil on pere loomiseks vaja meest. Neil on vaja olla lapsega mõnda aega kodus ja keegi peab neid siis toetama.

Teadusuuringud näitavad, et isegi majanduslikult sõltumatutele naistele on vaja meest, kellele nad saavad vajadusel toetuda. Naiste jaoks on tähtis tunne, et neid hoitakse ja nende eest kantakse hoolt ja seda ka rahaliselt. Sellist olekut tuntakse hüpergaamia nime all ja see pole kuhugi kadunud ka 2019. aastal.

2. Mehed ja naised on ühesugused ja/või sugu on sotsiaalne konstruktsioon.

Sugudevahelised suhted hakkasid järjest kiirenevas tempos alla käima hetkest, kui naised hakkasid seksima meeste kombel, pettekujutelma varjus, et seda võib teha ainult lõbu pärast ja suvaliste inimestega. Veebiajakirjas Bustle kirjutatakse kahtlasest uuringust, kuidas naised, kui neile läheneda õigesti, on alati valmis juhuseksiks.

Alates ülikoolidest ja lõpetades suurte ettevõtete nõukogudega on naised õppinud jahtima seksi samal viisil kui mehed seda tihti teevad. Lihtsalt lõbu pärast ja ilma pühendumiseta. Ning see on neile mõjunud väga halvasti.

Väga hästi kirjeldab sellist naiste kriisi ülikoolilinnakute nõndanimetatud vägistamiskriis ja “minakaa” (Me Too) äärmuslus. Kui see oleks nii, et naised on “nagu mehed” ja suudavad seksi ning tunded lahus hoida, siis miks ühiselamute müramistest ja kontorisuhetest on saanud pigem kohtute teema, mitte teretulnud ratsutamisharjutused?

Erinev ei ole ainult meeste ja naiste seksuaalsus. Erinev on ka sugude vanemaks olemine. Kui sünnib laps, siis naistel lülitub sisse hoolitsusgeen. Lapsele emotsionaalselt turvalise keskkonna pakkumine on naise esmane instinkt ja liiga vara tööle tagasi minemine on emade jaoks raske katsumus.

Isa reaktsioon on teistsugune. Tema esmaseks instinktiks on tagada pere materiaalne heaolu. See ei ole küll ainus, kuid see on esikohal. Lihtsamalt öeldes võivad mehed ja naised täita ühesuguseid ülesandeid, kuid see ei tähenda, et nad teeksid seda ühesuguse innuga. Asja juures on oluline kirg.

3. Bioloogilist kella pole olemas

Bioloogiline kell võib olla poliitiliselt ebamugav tõde, kuid see ei tee seda olematuks. Naise jaoks on rasestumiseks ideaalne vanus kakskümmend viis aastat, kinnitab Ühendkuningriigi Midlandi Viljakuskliiniku ravijuht Gillian Lockwood. “Võimalus, et neljakümne aastaselt oleks in vitro rasestumine võimalik sinu oma munarakkudega, on praktiliselt olematu. … Üldjuhul me ei soovita inimestele raviprotseduure, mille õnnestumise tõenäosus oleks vähem kui viis protsenti,” nendib doktor Lockwood.

Tänu sellisele tõsiasjale saavad mehed lükata abielu kauem edasi kui naised. Kuid me ei räägi sellest naistele. Selle asemel me teeme näo, et naised saavad oma elu ehitada meeste kombel ümber karjääri ja neid ei ähvarda murdepunkt, kus nad peavad rasestumise ja karjääri vahel valima. Jagub küllaldaselt artikleid, mis üritavad peita bioloogilist reaalsust, et kahekümnendates ja varastes kolmekümnendates on naistel kergem saada lapsi kui peale seda.

Teiste sõnadega, me valetame poliitiliste eesmärkide huvides naistele. Feministid saavad, mida nemad tahavad – et naised salgaksid ära oma emainstinktid ja osaleksid selle asemel turumajanduse ühiskondlike vahendite taastoostmisprotsessis – kuid mida naised tegelikult ei taha.

Peale aastakümneid sellise kultuuristsenaariumi järgimist ei leia naised enam endale abikaasasid. Või nad ei saa lapsi. Või kui nad isegi abielluvad ja saavad lapsed, siis nad ei saa jääda nendega koju, kuna nad on oma elu seadnud hoopis teiste eesmärkide järgi.

4. Karjääril on rohkem mõtet kui abielul ja perel

Feministide suurimaks valeks on väide, nagu pakuks karjäär naistele suuremat rahuldust kui abielu ja pere. Selle vale jaburuse mõõdet on pea võimatu kirjeldada. Nimetatud eksiõpetusele pandi vundament taas kuuekümnendatel, kui Betty Friedan kuulutas, et abikaasaks ja emaks olemine tähendab naise jaoks “mugavat koonduslaagrit”. Peale seda on Ameerika naisi taotud ühekülgse ideoloogiaga, mis kinnitaks iga hinnaga Friedani mõtteid.

Inimesed on karjaloomad. Heaolu nimel peame me tundma ennast grupi liikmetena. Mõned inimesed saavad iseendaga ise hästi hakkama, kuid suurem osa mitte. Mille tõttu on olulised ka ühiskondliku kultuuri sõnumid.

Kuna emadust ei peeta enam millekski, mida naised võiksid tahta, siis paljud naised avastavad, kui südantlõhestav on oma laste juurest tööle tagasi minna. Nad leiavad, et töö pole laste kasvatamisega võrreldes sugugi nii rahuldustpakkuv kui väidetakse.

Sarnane rahulolematuse tunne jälitab ka üksikuid naisterahvaid, kes ei leia endale meest, kellega kokku elada. Kui naine peab kodus üksi magama, ei paku karjäär suuremat rahuldust.

Liiga palju naisi ehitavad oma elu ümber karjääri ja hiljem kahetsevad seda. Minu postkast on kahjuks täis kirju, milles naised kurdavad, et keegi oleks võinud seda neile varem rääkida.

Nõnda ma siis kuulutan nii kõva häälega kui saan: naistele on pikki aastaid valetatud ja selle tõttu on nad õnnetud. Selle vastu on ainult üks rohi. Sea paika oma prioriteedid: elu pakub rahuldust siis, kui töö asemel seatakse kõige tähtsamale kohale pere. Mina tegin nii ja kõik on paremini.

Artikli tõlkis Karol Kallas

AITA OBJEKTIIVI MISSIOONIL JÄTKUDA!

Tee oma annetus kohe täna! Oluline on iga annetus, sõltumata summast!