Sotsioloog ja tuntud teadusuudiste portaali Daily Sceptic kaasasutaja Noah Carl üritab võrgupäevikus vastata küsimusele, kas naiste suurema osaluse tagajärjeks ülikoolides ja teadusmaailmas võib olla ärklemine?
Suurele Ärklemisele* (äkilisele ärklemise vaimsuse purskele kuskil 2012. aasta paiku) aitasid kaasa sotsiaalmeedia tekkimine ja Occupy Wall Streeti meeleavaldused. Need kaks sündmust tõid kaasa libaristijate koalitsiooni (bootlegger-baptist coalition) moodustamise, milles sotsiaalmeedia aktivistid esindasid ennasttäis ristijaid (self-righteous baptists) ja ärklevad korporatsioonid enda huvisid taga ajavaid [kultuse tunnetust tekitava] puskariajajaid (self-serving bootleggers). Osutatud ärklev koalitsioon võttis kätte ja sai hakkama hiljutise ajaloo kõige suurema kultuurinihke korraldamisega.
Samas need kaks sündmust ei toimunud vaakumis. Need sobivad küll Suure Ärklemise toimumise ajahetke määramiseks ehk miks see sai tuule tiibadesse 2012. aastal, samas neist ei piisa ärklemise päritolu lahti seletamiseks. Suurele Ärklemisele on mitmeid kontekstuaalseid tegureid, ilma milleta seda poleks juhtunud. Üks neist on Ameerika Ühendriikide tsiviilõiguste seadusega kehtestatud juriidiline režiim, millest on põhjalikumalt kirjutanud Richard Hanania. Teiseks teguriks on ülikoolide ja teadusasutuste liikumine poliitilisele vasakule äärele, milliseid arenguid kehastavad näiteks plahvatuslikult suurenenud pahemate vaadetega õppejõudude-teadlaste hulk ja sellega kaasneva vimmauuringute tähtsuse kasv teadusvaldkonnana.
Parimaks ülikoolide poliitiliselt vasakule liikumise kirjeldamiseks võib pidada järgmist graafikut, mis näitab Ameerika Ühendriikide ülikoolide töötajaskonna poliitiliste vaadete muutuseid õppeaastatel 1989–1990 kuni 2013–2014. Graafik näitab õppejõudude-teadlaste proportsioonide muutumist vastavalt, kes peavad ennast vasakäärmuslasteks/liberaalideks ja "paremäärmuslasteks/konservatiivideks". Kõik graafiku andmed on pärit ühest ja samast pikaajalisest uuringust, mis tähendab, et kahtluseid osutatud muutuste toimumise osas on väga vähe. Samuti pole uuringu käigus muudetud andmete kogumise metodoloogiat. (Tumesinine joon võib tänaseks küündida kõrgemale.)
Võib kahtlustada, et suurem osa kõrghariduse kaldumisest vasakule on tõenäoliselt tingitud iseennast võimendavatest protsessidest: sotsiaalne homofiilia (social homophily; inimestele meeldivad endasugused; konservatiivid ei taha pidada ametit, kus pole väga palju konservatiive), poliitiline liigitamine (political typing; konservatiivid tunnevad, et akadeemiline karjäär "pole nende jaoks" samamoodi naistega, kes ei taha saada ehitajaks) ja diskrimineerimine (konservatiive diskrimineeritakse tööle võtmisel, teadusuuringutes ja rahastamisel).
Kuid üheks võimalikuks põhjuseks, miks ülikoolid ja teadusasutused liikusid jõuliselt vasakule ning miks neis hakkas levima ärklev aktivism, on naiste osakaalu suurenemine osutatud institutsioonides. Märkus: see tegur on nähtumusele, mida käesolevas tekstis üritatakse lahti seletada, vähemalt osaliselt eksogeenne. Kui ühelt poolt võis ülikoolidesse astuda palju rohkem naisi osaliselt põhjusel, et see muutus vasakpoolsemaks (vasakpoolsete poliitiliste vaadetega inimesed pööravad rohkem tähelepanu soolisele võrdõiguslikkusele), siis samuti on selle taga üldine ühiskondlike võimaluste laiem avanemine naistele.
Samuti käsitletakse käesolevas ülevaates suuremas osas Ameerika Ühendriike, sest sealt sai alguse Suur Ärklemine ja see on riik, kust on pärit suurem osa olulist teavet. Vastavalt riikliku hariduskeskuse andmetele kasvas "naisõppejõudude hulk kraadi andvates keskkooli järgsetes institutsioonides" protsentides 1987. aasta 33 protsendilt 50 protsendini 2018. aastal. Märkus: nimetatud 50 protsenti osutab nii osaajaga töötajatele kui täiskohaga õppejõududele ja peidab endas väga suuri ametikoha tähtsuse erinevusi. Näiteks on ülikoolides jätkuvalt kaks korda rohkem meesprofessoreid kui naisprofessoreid. Teisalt on üheselt selge, et ülikoolides ja teadusasutustes töötab kaasajal palju rohkem naisi kui varem.
Miks on naiste vool ülikoolidesse ja teadusasutustesse aidanud kaasa osutatud vasakpöördele üldiselt ja ärklevale aktivismile üksikumalt? Psühholoog Cory Clark osutab, et naised toetavad üldjuhul sõnavabadust hulga vähem kui mehed ja toetavad üldjuhul tsensuuri märgatavalt enam kui vastassugupool. Võrreldes meestega nõustub palju rohkem naisi väidetega, et vihakõne on vägivald, kõnekoosolekute esinejad võib maha karjuda, vähemuste suhtes ründavate märkuste tegemine peaks olema ebaseaduslik, vastuolulisi teadusuuringuid peaks tsenseerima ja inimesed peaksid oma sõnu ning kõne hoolikalt valvama.
Clark väidab, mis tundub veenev, et osutatud tõekspidamised on suuresti tingitud naiste suuremast soovist vältida vastuolusid ja kahju tekitamist. Nad tõlgendavad paljusid kõne vorme kahjulikuna haavatavatele ühiskonnagruppidele ja soovivad seepärast nende tsenseerimist. Küsimus, kas sellised soolised erinevused on kultuuriülesed universaalid, on seni siiski veel arutelu teema. Evolutsioonilisest vaatepunktist lähtudes on mõistetav, miks naised on riskikartlikumad, kuid see ei pruugi tingimata olla naiste kaasasündinud (hard wired) omadus. Nii nagu suurema osa üksikisiku tunnustega, võib kahtlustada, et neis mängivad rolli samaaegselt pärilikkus ja keskkond. Milline selline vahekord ka ei oleks, ilmneb ometigi naiste suurem riskikartlikus peale Ameerika Ühendriikide veel väga kummalistes riikides.
Clark pole ainus teadlane, kes osutab kui tohutu mõju on naiste riskikartlikkusel teadusasutustele ja ülikoolidele. Lähtudes psühholoogi Joyce Benensoni teadustöödest märgib Arnold Kling: "Naised kasutavad sotsiaalset strateegiat, mis töötab hästi nende isikliku ja oma laste tervise ning heaolu kaitsmisel: nad panevad rõhku turvalisusele, üritavad varjatult alandada võõraste (mitte suguluses olevate) naiste ühiskondlikku staatust ja üritavad leppimise asemel võistlejaid eemale tõrjuda." Sellest järeldusest lähtudes arutleb Kling, et kui valdkonda, kus varasemalt mängisid suuremat rolli mehed, lisandub ohtralt naisi, siis nende valdkondade kultuur muutub koos sellega naiselikumaks. "Vana kultuur hindas avatud arutelu. Uus kultuur üritab varjata seisukohti, mida see peab ohtlikuks," jätkab teadlane.
Nagu välja tuleb, sallivad naised sõnavabadust vähem kui mehed ja soosivad tsensuuri neist rohkem. Kas on olemas mingi tõestus, kuidas sellised isiksuseomadused on muutnud ülikoole ja teadusasutusi?
Esiteks on naised üleesindatud vimmauuringutes ehk valdkondades, nagu soouuringud ja kriitiline rassiteooria, mis suuremas osas kujutavad endast rohkem vasakaktivismi kui teadust. Allolev graafik näitab bakalaureusekraadi omandanud naiste osakaalu erinevatel humanitaaraladel. Ära võiks märkida helerohelise joone kõige ülal, mis näitab bakalaureuse kraadi saanud naiste osakaalu (ca 80%) "rahvuste-, sotsiaalse soo- ja kultuuriuuringutes".
Järgmine graafik näitab sama doktorikraadide kohta. Taas võib osutada kõige üleval olevale helerohelisele joonele – 65 protsenti "rahvuste-, soo- ja kultuuriuuringute" doktorikraadidest kuulub naistele. Kõrvalmärkusena võib välja tuua, et naised on samuti üleesindatud biomeditsiini teaduses, mis on ilmselgelt hulga rangemate reeglitega valdkond kui vimmauuringud, millest hoolimata muutub see järjest ärklevamaks.
Nagu eelnevalt mainitud, on ülikoolide ja teadusasutuste töötajad poliitilistelt vaadetelt pigem kaldu vasakule. Huvitav on jälgida, et selline kallutatus on hulga suurem naissoost õppejõudude ja teadlaste kui meessoost sama ameti pidajate seas. 2016. aastal ilmunud teadustöös uuris Mitchell Langbert koos kolleegidega ümmarguselt 4000 Ameerika Ühendriikide akadeemilise ameti pidaja poliitilisi eelistusi. Kui meeste seas oli demokraatide-vabariiklaste suhe "ainult" 9:1, siis naiste seas oli see ligi 25:1. teistpidi sõnastades – 10 protsenti ülikoolide ja teadusasutuste meestöötajatest on vabariiklased, kuid naistest valivad vabariiklasi vähem kui neli protsenti.
Tänu Mark Horowitzile ja tema kolleegidele on läbi viidud üksikasjalised uuringud, mis näitavad ära kõige rohkem vasakule kaldu valdkonnad: sotsioloogia ja antropoloogia. Allpool olev tabel näitab mees- ja naissotsioloogide osakaalu (valim oli 479), kes nõustusid ja ei nõustunud teatud erinevate seisukohtadega. Võrreldes meestega arvasid naissotsioloogid suurema tõenäosusega, et "sotsioloogia peab teaduse kõrval olema ka moraaliõpetus" ja "sotsioloogia peab analüüsima rõhumist ning saama sellest jagu". Samas nõustusid nad vähem väidetega, et "rohkem poliitilisi konservatiive tuleb valdkonnale kasuks" ja "propaganda ning teadus peavad objektiivsuse eesmärgil olema lahus".
Kuidas on lood antropoloogias? Järgmine tabel näitab mees- ja naisantropoloogide proportsiooni (valim oli 301), kes nõustusid ja mittenõustusid erinevates küsimustes. Võrreldes meestega oli rohkem naisi nõus väitega, et "teadus on ainult üks teadmise viisidest" ja "postmodernistlikud teooriad on [ühiskonnale] märkimisväärselt kasulikud". Naisantropoloogid olid võrreldes meestega vähem nõus väidetega, et "teaduse vastased suhtumised on valdkonnale kahjulikud" ja "propaganda ning teadus tuleb objektiivsuse eesmärgil hoida lahus".
Viimaks on olemas Eric Kaufmanni mõttekoja Center for the Study of Partisanship and Ideology (Erapoolikuse ja ideoloogia uuringute keskus; CSPI) tarbeks tehtud mahukas uuring. Kaufmann pani kokku erinevad bakalaureusekraadiga tudengite ja õppejõudude-teadlaste uuringud. Uuringus tuvastati, et naised toetavad meestest enam tühistamiskampaaniaid, on võrreldes meestega suurema tõenäosusega valmis diskrimineerima konservatiive ja toetavad suurema tõenäosusega kohustusliku kirjanduse nimekirjade koostamist mitmekesisuse kvootide järele. Kokkuvõttes leiti naiste hulgas märkimisväärselt rohkem vasakpoolseid vaateid. Kaufmann kirjutab: "Kui ülikoolides kasvab naiste arv, siis tuleks arvestada, et võrreldes akadeemilise vabadusega muutub olulisemaks emotsionaalne turvalisus."
Võrreldes meestega sallivad naised vähem sõnavabadust ja rohkem tsensuuri. Ülikoolides ja teadusasutustes on nad rohkem vasakule kaldu, tegelevad suuremas mahus aktivismiga ja ei hooli nii palju kirevabast teadustööst. Eriti üleesindatud on naised rassi- ja soouuringute valdkondades.
Siinkohal tuleb eriti hoolikalt tähelepanu pöörata tõigale, et jutt ei käi kõigist naistest! Eelnevalt käsitleti ainult keskmise naisõppejõu või naisteadustöötaja väärtuseid. Samuti on mõned mehe näiteks rohkem tsensuuri poolt kui suurem osa naisi ja mõned naised rohkem sõnavabaduse poolt kui suurem osa mehi. Sellest hoolimata kehtivad eelpool välja toodud erinevused, seda vähemalt inglise keelt kõnelevas maailmas.
Seega on võimalik, et viimase kolmekümne aasta jooksul toimunud naiste vool ülikoolidesse ja teadusasutustesse on üks põhjuseid, mis need on kaldunud poliitiliselt pahemale ja miks sealt leiab üha enam ärklevat aktivismi. Tegemist ei ole kindlasti ainsa põhjusega. Suurem osa ülikoolide ja teadusasutuste vasakule kaldumisest on tingitud sotsiaalsest homofiiliast, poliitilisest liigitamisest, diskrimineerimisest ja teistest sarnastest iseennast võimendavatest sotsiaalsetest protsessidest. Naiste suurem osalus akadeemilises sfääris ja selle kaldumine vasakule on ainult üks teguritest, mis tõi kaasa Suure Ärklemise.
*Suured ärkamised (Great Awakenings) ehk inimeste massilised pöördumised kristlusesse, on Ameerika Ühendriikide ajaloos riigi ja selle elanike olemust kujundanud sündmused. Kõige suurema kaaluga neist on 18. sajandi alguses ja 18./19. sajandi vahetusel aset leidnud kaks esimest. Samuti on oluline koht suurtel ärkamistel 19. sajandi lõpukümnenditel ja 20. sajandi alguses.
Tõlkis: Karol Kallas