"Paljud inimesed meie maal – mina kaasa arvatud – ei oleks iial ette kujutanud, et riigi esindajad osalevad avalikus ja väidetavalt legaalses teatud ühiskonnagrupi ehk vaktsineerimata inimeste välistamises," kirjutab Saksa parlamendi asepresident Wolfgang Kubicki portaalis Welt ilmunud arvamusloos.
Minu poliitiline sotsialiseerumine algas sotsiaalliberaalse koalitsiooni ajal. Willy Brandt ja Walter Scheel olid minule, kes ma olin tookord noor üliõpilane Kielis, olulised eeskujud. Minu parteis oli individuaalse vabaduse kindlustamine ja suurendamine keskne teema, mis leidis oma koha ka legendaarsetes Freiburgi teesides. "In dubio pro libertate" – kahtluse korral vali vabadus. See oli põhimõte, mis pidi läbima kõiki riigi tegevusi.
Selle taustal on olnud pandeemia aeg, mil pea kaks aastat on raskelt rünnatud põhiõigusi, lisaks vabaduse piiramine, mida Saksa Liitvabariigis ei ole iial enne olnud, mulle isiklikult raskelt talutav. Kuna mul on olnud õnn juba pea seitse aastakümmet siin imelisel maal rahus ja vabaduses elada, siis ma ei saa ja ei taha harjuda mõtetega, et sellel pandeemia erandlikul ajal luuakse fakte, mis pidevalt "uut normaalsust" toetavad. Ma olin väga rahul vana normaalsusega ja ma võitlen selle eest, et me selle olukorra nii kiiresti kui võimalik tagasi saame.
Selleks, et teatud poliitilisi meetmeid läbi suruda, levitasid ministeeriumid mitte ainult hirmu, vaid ka valesid.
Ma olen üsna kindel, et mitte ainult minule ei tee praegune olukord eriliselt suurt muret. Protestide kasvav arv näitab, kui suur on lõhe meie ühiskonnas. Kindlasti on tänavatel palju spinnereid, koroonaeitajaid ja – tõsi! – ekstremiste. Kuid klassifitseerida iga riiklike meetmete vastu mässaja paremradikaaliks või sotsiaalselt ohtlikuks ei ole praeguses ühiskondliku pahameele komplektsuses õigustatud. Ühiskonna keskel levib aina suurem rahulolematus ja vastuseis. Ja seda ei tohi me ignoreerida – või veel hullem – hukka mõista.
Meie riigi kõrgeimad esindajad on andnud oma panuse selleks, et kahe aasta jooksul on usaldus ja usk neisse vähenenud. Selleks, et teatud poliitilisi meetmeid läbi suruda, levitasid ministeeriumid mitte ainult hirmu, vaid ka valesid. Kui pandeemia algusajal seletati inimestele tõde eirates, et maskid ei paku viiruse eest erilist kaitset, soovides seeläbi mitte ohustada haiglate maskide tarneid, siis muutusid riigiorganid selle teoga kriisis manipulatiivseteks tegijateks, kelle ametlikke seisukohti tuleks tulevikus parem ettevaatusega võtta. Üha tugevam on tunne, et tõhustusdoosi saanute testimiskohustusest teaduslikult mittepädeva loobumise taga peitub samasugune intensioon nagu eespool.
Paljud inimesed meie maal – mina kaasa arvatud – ei oleks iial ette kujutanud, et riigi esindajad osalevad avalikus ja väidetavalt legaalses teatud ühiskonnagrupi ehk vaktsineerimata inimeste välistamises. Tundub, et vahepeal on paljud sellega juba harjunud, et koos 2G[1] reegliga on seni ilmselgelt vabatahtlik otsus end vaktsineerida või mitte vaktsineerida muutunud stigmatiseerimise märklauaks. Mina ei saa sellega harjuda, isegi kui ma olen selgelt vaktsineerimise poolt.
"Vaktsineerimata olemine" ei ole Saksamaal kuritegu, samuti mitte kehtiva korra vastasus. Saksa konstitutsioonikohus kinnitas Hartz-IV-reegli kohtuotsuses, et inimväärse olemise miinimumi säilitamiseks on "elementaarne osavõtt ühiskondlikust, kultuurilisest ja poliitilisest elust asendamatu."
Ma näeme pandeemias, kuidas inimese väärikus on silmnähtavalt muutunud suhteliseks. Liidumaade juhtide kogunemisel detsembri alguses – siis veel liidukantsler Merkeliga – otsustasid põhiseaduslike organite esindajate 17 poolthäälega, et vaktsineerimata inimeste osavõtt ühiskondlikust elust ja kultuurist ei mängi ka koroona nulljuhtumite (!) juures mingit rolli. Söögikohad, kinod, teatrid, ärid – need on ilma eranditeta nüüdsest alates vaktsineerimata inimeste vabad tsoonid.
Kohtumise otsuse lõpus välja hõigatud "Rahvusliku solidaarsuse akt" on kõike muud kui solidaarne. Selle eesmärk oli hoopis tasuda inimestele vaktsineerimise eest ja teisi õpetada. See otsus oli, kui võtame konstitutsioonikohtu definitsiooni, ebainimlik, sest ta võtab inimestelt ära väga olulise osavõtu ühiskondlikust ja kultuurilisest elust.
Vähemuste kaitse on õigusriigi suur saavutus. Et ühe "vale" vähemuse liikmeks olemise juures see põhimõte vananeb, on hirmutav.
Siia juurde tuleb ka see, et suureneb kahtlemine poliitiliselt otsustatud meetmete mõjus. Paljukiidetud "föderaalne hädapidur" aprillis ja mais ei mõjunud mitte ainult Saksamaal, vaid ka Šveitsis ja Austrias. Lätis ja Eestis võisime möödunud nädalatel näha, et täiesti erinevate meetmerežiimide juures oli koroonajuhtumite dünaamika identne. Saksamaa on "Covid-19 Stringery Indexi" kohaselt teisel kohal, seega seisab poodiumil, kus juurutatakse maailma kõige rangemaid piiranguid – napilt Fidži taga, kaugel Hiina või Austraalia ees. Kas me oleme seetõttu ka pandeemiavastases võitluses maailma tipus?
See vastas eelmise liiduvalitsuse ja tema agarate abiliste nagu Markus Sröderi poliitilisele narratiivile, et printsiip "palju aitab palju" on koroonavõitluses puutumatu. Selle kohaselt olid põhiõiguste piiramised automaatselt head ja õiged, sest nad teenisid asja. See oli narratiiv, millega paljud ajakirjanikud kriitikavabalt kaasa läksid. Kes selles printsiibis kahtles, heideti kollektiivse pahameele jõuga parempopulistide laagrisse.
Praegune liiduvalitsus ja seda kandvad fraktsioonid peavad sellega seoses endalt kriitiliselt küsima: kas me tahame ka edaspidi neid meetmeid kogu jõuga kaitsta ja neid edasi arendada, isegi kui need pole sageli tõendatud? Kas me tahame lasta ka näiteks edaspidi politseil joonlauaga distantsi kontrollida, kuigi me teame, et vabas õhus sisuliselt nakatumist ei toimu? Kas me tahame ühiskondlike konflikte edasi süvendada, sest täitevvõimu esindajad seletavad, et nad kaotavad tasapisi kannatuse oma väidetavalt ulakate kodanike ehk suveräänide suhtes?
Riigi juhtivad esindajad on jõudnud konflikti paljude inimeste tervemõistuslikkusega. Lõhe paljude koroonameetmete sisu ja inimeste arusaamise vahel on muutunud kahe aastaga tõeliseks ohuks ühiskonnas. Näiteks vaktsineerimine: kui vaktsineerimine selgelt tõenduslikult ei kaitse teiste haigestumise eest, siis miks on see muudetud ühiskondliku solidaarsuse tunnuseks? Kui 2G on väidetavalt tõhusam, sest vaktsineerimata inimesed hoitakse eemal, siis miks lubatakse vaktsineerimata inimestel ligipääs vanadekodudesse 1G (kõik on testitud) reegli alusel? Miks on kinodel või äridel väidetavalt kõrgem kaitsetase kui hoolekandeasutustel?
Nendele argumentide puudustele ei ole kahjuks ammendavaid vastuseid. Ja see on fataalne.
Me peame kahjuks konstanteerima: paljud inimesed ei leia meie riigi esindajates ega institutsioonides pidet oma vaatepunktile, oma muredele ja oma abitusele. Ma võtan seda tõdemist ka enesekriitikana. Isegi Saksa konstitutsioonikohus on paljude õigusteadlaste silmis kaotanud vabaduse viimase kaitseinstantsi paiste. "Liidu hädapiduri" äsjane otsus, milles oli märkimisväärseid sisulisi ja argumentatiivseid nõrkusi ning vastuolusid, ei andnud kahjuks edasisele koroonapoliitikale juhtnööre. Samuti on mitmed vaatlejad tõdenud, et konstitutsioonikohus ei ole pärast poolteist aastat pandeemiat mitte midagi õigusrahu jaoks teinud.
Me oleme vabaduste õigusriigi kriitilises faasis. Nimetamisväärne osa rahvast kahtleb meetmetes, sest ei ole enam positiivseid seoseid, identifitseerimisvõimalusi ja identifitseeritavaid otsustajaid. See tunne ei levi mitte ainult paljutsiteeritud vaktsineerimisvastaste, esoteerikute või "ristmõtlejate" seas.
See puudutab ka inimesi, keda häirib näiteks see, millise mängitud suuremeelsusega kohtlesid mõned poliitikud Saksa tippjalgpallurit Joshua Kimmichit, kui nad talle suure südamega andestasid, kuna ta olevat olnud rumal ega kuulanud kohe teisi. See puudutab ka inimesi, keda häirib see, kuidas liidumaade valitsused esitavad valesid andmeid vaktsineeritute ja vaktsineerimata inimeste kohta selleks, et luua teadlikult negatiivne pilt. See puudutab ka inimesi, kes on küll vaktsineeritud, kuid kes näevad vaktsineerimata inimeste piiramises karjuvat ülekohut.
Demokraatlik väljapääs sellest raskest olukorrast on debati tugevdamine. Harva on meie vabaduste korra aktsepteerimine olnud halvemas olukorras, seetõttu on poliitiliste otsustajate ülesanne ja kohustus vastata ka kahtlejatele ja neile, kel on hirm, ning ka neile, kes tahavad tagasi koroonaeelset elu – elu, mis toimis ilma kollektiivse piiramise ja leviva laimamiseta.
Esinduspoliitika peab mõistma ühiskondliku mure ja nõudmiste suurust. Ta ei tohi jätta vastamist ebameeldivatele küsimustele poliitilistele ekstremistidele või populistidele. Kes sellest mööda vaatab või tahab sellest oma võimupoliitilise supi keeta, on kaasvastutav ühiskondliku lõhe eest.
Me peame rääkima vabadusest südamega. Pärast kahte aastat pandeemiat ei ole meil mingit laialdast ühiskondlikku arutelu isiklike vabadust piiridest või sellest, millal ja kuidas riik tegutsema peaks. Möödunud kahel aastal on rünnakud vabaduse vastu olnud väga tõsised, täidesaatva võimu põhjendused aga ääretult nõrgad. Siin peab toimuma põhimõtteline paradigma muutus. Merkeli valitsuse käitumisviis, kus piirati põhiõigusi, et tõestada oma tegutsemisvõimet, ei tohi põhimõtteliselt olla riikliku tegutsemise vundament.
On selge, et vabadus ei ole piiramatu. Piiramatu vabadus kutsub juba ise vabadusetust esile. Ja just ohtliku haiguse pandeemias tuleb seda teemat erilise tähelepanelikkusega käsitleda. Alati on olnud indiviidi seadusega kaitstud ruum teiste indiviidide absoluutse vabaduse teostamise ees.
Selge on ka see, et kui me individuaalset kaitseruumi suurendame nii, et see on peaaegu kõikehõlmav, siis ei ole ka individuaalset vabadust enam. Kes praegu seletab, et tegelik vabadus on vabadus allutada end teatud eesmärgil kollektiivile, see ei ole kunagi vabadust mõistnud. Vabadus ei ole kollektiivne väärtus, sest kollektiiv on piiratud enesemääratlusega. Seetõttu on vabadus alati individuaalne väärtus. Ja kaalutlusotsuse juures kehtib minu jaoks ka praegu põhimõte: "Kahtluse korral vali vabadus." Ka pandeemias.
Meie rahva olukord on tõsine, aga mitte lootusetu. Ma püüdlen selle poole ja võitlen selle eest, et me kasutaksime seda rasket kriisi selleks, et "Ühtsus ja õigus ja vabadus" oleks taas ühendav side, mis meie maa tugevaks teeks. Ja nendele elementidele endise sära tagasi andmine peab olema meie rahvuslik ülesanne.
Wolfgang Kubicki on Saksa parlamendi asepresident ja Vaba Demokraatliku Partei aseesimees.
Tõlkis René Allik
[1] 2G – Geimpft oder Genesen: piirang, mis lubab teatud ühiskondlikest tegevustest võtta osa vaid neil, kes on vaktsineeritud või viiruse läbi põdenud. Toim.