Koroonakriis on usaldusele mõjunud laastavalt. Sõnaraamatu definitsioonist – kindel tunne või teadmine, et kedagi või midagi võib usaldada, et keegi või miski ei peta ootusi ega valmista pettumust – on koroona ainult "räbalad" alles jätnud, kirjutab Olav Anton.
Aasta 2020 jääb ajalukku kurioosumina: tehisintellektile hakati õpetama auto- ja lennuki juhtimist kuid inimestele oli vaja õpetada kätepesu. Kas meil polegi ravi haiguse vastu, mida saab seebiga tappa? Ära muretse, koroonaviirus ei kesta kaua… See on tehtud Hiinas. Sellegipoolest on tegemist ülemaailmse kriisiga. Surm, töötus ja kannatus juhtuvad päriselt, nii nagu ka iga eelmise pandeemia ajal ajaloos. Tänaseks erinevuseks, juba olnuga, on aga usu ja usalduse vähesus või suisa puudumine.
Usuga seoses meenutame Tallinnas maja, kus praegu asub Vanalinna täiskasvanute gümnaasium. Seal trükiti aastal 1739 esimene eestikeelne Piibel, mis terviklikuna ilmus põhjaeesti keelsena ja otsustas Viru murraku saamise meie kirjakeeleks. Rahvaid on kahte liiki, ühtedega tegeleb ajalugu ja teistega arheoloogia. Ajaloorahvaks kvalifitseerumise esmaseks nõudeks on aga kirjakeele omamine, mille kindlustas meile kristlik kultuur. Seega on muude uskude ja usundite propageerimine lihtsalt moe suundumus, eneseteostuse ja teistest eristumise soov. Ka Eesti muinasusunditel puudub seos meie kirjaoskusega.
Kristliku kultuuri tugevus pandeemia ajal on selle kultuuri kandjate ehk "Jeesuse omade" suhtumine surma ja surmahirmu. Viimane on see faktor, mis viiruse turjal ratsutades suurimat probleemi tekitab. Ütleb ju piiblisalmgi (1Pt 2:24): "ta kandis ise meie patud oma ihus üles ristipuule, et meie, olles surnud pattudele, elaksime õigusele; tema vermete varal te olete saanud terveks." Kristlased ei karda surma, sest nemad "lähevad siis koju". Pühades sakramentides tähistatakse tavainimesega seotut kolme olulist sündmust – sünd, surm ja nende vahele jääv abielu.
Selguse huvides peame küsima: "Mis on usk?" Neid on isegi kaks: evolutsiooniusk – usk teadusse ja usk loomisse ehk Jumalasse. Erinevus on küsimuses, mida kummaltki saab küsida. Kui tahame vastust probleemile "Kuidas?", peame pöörduma teaduse poole. Kui aga otsime vastust küsimusele "Miks", on ainus võimalus abi paluda Jumalalt. Vaimne maailm on Jumala oma ja inimestele, kes seda ei usu, pole seda olemas. Jumalariik eksisteerib neist sõltumatult. Piiblist leiame ka usu definitsiooni (Hb 11: 1,2): "Usk on loodetava tõelisus, nähtamatute asjade tõendus. Selle kohta on ju esivanemad saanud tunnistuse". Tuletan meelde, et minu jaoks on esivanemad ikka kirjaoskusega seotud olnud.
Koroonakriis on võimendanud inimeste sotsiaalset eraldatust, mõjutades vaimset tervist ja toimetulekut. Neile, kes kurdavad karantiiniperioodi ja liikumiskeeldude üle, tuletan meelde, et teie vanavanemad kutsuti sõtta, samas kui teid kutsutakse diivanile istuma ja Netflixi vaatama. Saate sellega hakkama. Naljatilgad on lisanud: "Chuck Norris sai Covid-19 ja viirus pandi 14ks päevaks karantiini"; "koroona hirm on nii suur, et mehhiklased ei joo seda enam" või "praegu ei ole kindlasti õige aeg hakata ennast positiivsete inimestega ümbritsema". Nali aitab olukorraga paremini hakkama saada: "Mis on erinevus veganiks olemisel ja Covid 19 haigestumisel? Covid-iga on maitse kadumine vaid ajutine…".
Usk Jeesusesse on viimastel kümnenditel kõvasti pihta saanud. Sotsialistid, liberaalid ja globalistid; rohelised ja LGBT… värvilised on evolutsiooni usulistena selleks piisavalt vaeva näinud. Usaldusega on seis varem parem olnud – kedagi tuli ikka eluga toimetulekuks usaldada. Covid 19 on ka selle pea peale keeranud. Sõnaraamatu definitsioonist – kindel tunne või teadmine, et kedagi või midagi võib usaldada, et keegi või miski ei peta ootusi ega valmista pettumust – on koroona ainult "räbalad" alles jätnud.
Ei ole võimalik kedagi, midagi ega vahel isegi iseennast usaldada, sest kõik petavad ootusi ja valmistavad pettumust. Ei ole ka abi Vladimir Lenini ideest: "Usalda, aga kontrolli". Inimesed mõistavad usalduse vajalikkust järjest enam. Usalduse puudumise hind on liiga suur, et seda ignoreerida. Inimesed mõistavad usaldust erinevalt, samuti ka seda, millal on tegemist reetmisega. Usalduse loomine kestab väga kaua, kuid lõhkuda saab seda hetkega.
Kaua see veel kestab? Viirusega koos elamine jääb kestma kauaks, sest viirus on visa ja muteerumisele aldis. Meie õnneks on Eesti meditsiin tasemel ja usaldusväärne, erinevalt näiteks Indiast. Seega tuleb nalja edasi teha: "See koroonaviirus on õnnistus – mu naine ei taha kuhugi reisida. Ta ei osta enam midagi internetist, sest kõik pärineb Hiinast. Ta ei lähe kaubamajja, et rahvast vältida. Ta veedab kogu oma aja suletud suuga maskis. Parim asi, mis mu elus juhtunud on".
Kellelt seniks tuge võiks oodata? Perekond on see, kust abi saab. Vanaisad õppisid Skype'i, Zoom'i ja WhatsUp'i kasutama. Vanaemad eelistavad "näoraamatut". Distantsõpe andis vajaliku praktika. Iga kuu lisandub mõni uus videotelefoni rakendus turule. Samas on need kõik tasuta. Need, kellel traditsioonilise perekonna luksus puudub, peavad leppima sotsiaaltöötaja või psühholoogiga. Ega pikalt lastelastega juttu ajada ei saagi aga teadmine, et kõik on terved ja elu kulgeb "vinks – vonks", on hindamatu info. Pandeemia on viinud tervise tähtsuse rahast ja rikkusest ettepoole.
Samas, kui see kogu Covidi saaga ükskord niikuinii läbi saab, tahan ma siiski, et enamik teist minust kahe meetri kaugusele hoiduksid.