Kate Bryan kirjutab, et tänu puhtuse voorusele – tõelisele vabadusele ja armastuse täiusele – elab ta lausa feministlikus unelmas, elu, mille eest on võidelnud kõik feministid läbi ajaloo.
Kui ma olin noor, kujutlesin alati, et olen 25. eluaastaks abielus ning mul on kari lapsi. Matteuse evangeeliumis käskis Jeesus "teha jüngreid" ning mina mõtlesin, et oleks lahe võtta seda kirjakohta sõna-sõnalt ning saada 12 last. Tahtsin piisavalt lapsi, et moodustada pesapalli- või hokimeeskond, ning suurt maja, mis oleks täis armastust.
Ilmselgelt seda ei juhtunud. Või siis pole seda veel juhtunud. Aga ma armastan oma elu. Ma veetsin eelmise nädalavahetuse, õppides Potomaci jõel sõudma. Mul on toredad sõbrad, suurepärane pere, hobid ja üks parimaid töökohti, mis mul kunagi on olnud.
Kas ma tunnen eneses tühimikku, kuna ma pole abielus ning mul pole veel lapsi? Muidugi. Kas ma soovin, et seksil oleks mu elus mingi osa? Loomulikult.
Ent ühtlasi usun ma, et tänu seksuaalse puhtuse ideaalile truuks jäämisele elan ma täisväärtuslikumat ja paremat elu. Selle asemel, et raisata aega muredele, nagu võõra inimese kõrval ärkamine, seksuaalsel teel levivad haigused või päevade ärajäämine, võin päevast päeva tegeleda sellega, mida ma tõesti tahan teha.
Tõsiasi on see, et võin elada feministlikus unelmas just seetõttu, et ma ei pea pead vaevama asjadega, mida abieluvälised seksuaalsuhted sageli endaga kaasa toovad. Ning ma ei ole üksi.
Hiljuti ajakirjas "Seksuaalse käitumise arhiiv" (Archives of Sexual Behavior) ilmunud uuring näitab, et võrreldes eelmise põlvkonnaga on seksuaalselt aktiivseid noori tänaste noorte – eriti 2000. aasta paiku täiskasvanuks saanute – hulgas enam kui poole vähem. Sellel muutusel võib olla palju erinevaid põhjuseid, aga võib uskuda, et üheks neist on asjaolu, et meie põlvkond ei ole huvitatud stressist, mida abieluvälised seksuaalsuhted kaasa toovad – nagu plaanimata rasedused ja sugulisel teel levivad haigused.
Võibolla saavad tänased noored aru, et südant kondoom ei kaitse ning et tõeline armastus on midagi, mida tasub oodata ja mille nimel tasub võidelda.
Katoliiklasena olen aru saanud, et tsölibaat ja puhtus on voorused, mida harrastatakse kindla eesmärgi nimel. Puhtus pole mitte lihtsalt oma ihade taltsutamine või midagi, mida harrastatakse enne abielu, et see siis pärast pulmi kõrvale heita. Puhtus on elustiil, mille keskmes on vabadus ja armastus ning mis kutsub kõiki inimesi üles armastama ennast ja teisi kõige täiuslikumal võimalikul viisil.
Teismelisena lugesin Joshua Harrise raamatut "Jätsin kohtingutega hüvasti" ("I Kissed Dating Goodbye"). Mind kütkestas Harrise poolt välja pakutud puhtuse ideaal ning ma otsustasin hoida kõik kiindumuse väljendused, ka suudlemise, oma pulmapäevaks.
Ülikoolis läbitud kursus kristlikust abielust aga ei vastanud päriselt Harrise nägemusele puhtuse voorusest ning ma hakkasin nägema, et puhtus on midagi enamat kui pikk käskude ja keeldude nimekiri. Hakkasin teemat süvitsi uurima ning tulemuseks oli minu väitekiri "Puhtus kaasaegses maailmas ja Katoliku Kirikus" ("Chastity in the Modern World and the Fulfillment of Chastity Within the Catholic Church").
Minu töö põhines Karol Wojtyła, hilisema paavsti Püha Johannes Paulus II teosel "Armastus ja vastutus" ("Love and Responsibility"). Selles raamatus selgitab Wojtyła, et iga inimene on seksuaalne olend, ent me oleme samas ka ratsionaalsed – mis tähendab, et meie füüsilised kired ei peaks meie üle võimust võtma.
Vallalise inimese puhul tähendab puhtus abielueelsetest seksuaalsuhetest hoidumist, aga ühtlasi tähendab see armastuse täiuse poole püüdlemist. Peame kõik püüdlema selle poole, et armastada iseennast ja teisi täiuslikemal võimalikul viisil – see ongi puhtus oma terviklikus tähenduses.
Vooruseid, nende hulgas puhtust, peab harjutama nagu uut spordiala või oskust. Ma ei saa otsustada, et hakkan meistersõudjaks ning päevapealt toime tulla jõel, nagu Potomac. Pidin läbima intensiivkursuse ning tundide viisi jõel harjutama ning olen ikkagi alles algaja. Hiljutistel olümpiamängudel polnud ühtki sportlast, kes oleks lihtsalt Riosse kohale ilmunud ning spordialal esimesel proovimisel kulla võitnud. Nagu sport, vajavad ka voorused harjutamist, läbikukkumisi ja püsivust.
Puhtuse puhul on päevi, mil sa pingutad ja ebaõnnestud. Mõni päev tundub see lihtsalt võimatu. Sellegipoolest peab jääma ustavaks ning rajal püsima, eriti rasketel hetkedel.
Kristlasena usun ma, et Jumala abiga on kõik võimalik ning see on minu puhtuse-teekonna aluskiviks. Ühtlasi olen ümbritsenud end heade sõpradega, kes toetavad mind ja mu uskumusi ning see on teinud mu teekonna lihtsamaks.
Ma ei saanud küll oma varajast abielu, 12 last ja valge aiaga suurt maja, aga oma ideaalile truuksjäämine on andnud mulle vabaduse elada sellist elu, nagu ma tahan. Elan elu, mille eest on võidelnud kõik feministid läbi ajaloo.
Tänu puhtuse voorusele – tõelisele vabadusele ja armastuse täiusele – elan feministlikus unelmas.
Tõlkinud Maria Vooglaid