"Tujurikkuja" püüd rakendada taasiseseisvumisaja laulud, mis on paljude eestlaste jaoks pühad, Eesti rahva suhtes põlguse väljendamise ja liberaalse ideoloogilise propaganda teenistusse on madal ja küündimatu, kirjutab Varro Vooglaid oma repliigis.
"Bravo!", "Super!", "Geniaalne!", "Hindamatu!", "Võimas lõppakord!"… Sedalaadi hinnangutega kajastas Delfi "Tujurikkuja" finaalklippi, milles oli rakendatud Alo Mattiiseni legendaarne ärkamisajalaul "Ei ole üksi ükski maa" Eesti rahva suhtes põlguse väljendamise ja ideoloogilise propaganda teenistusse.
Võib-olla. Aga ma ei ole ammu näinud nii murtud meest kui mu isa, pärast seda, kui ta oli selle klipi ära näinud. Istus teine tükk aega vaikides, vaatas nõutult tühja ja siis ütles: "Uskumatu… ma poleks uskunud, et nad… et nad hakkavad niimoodi meie iseseisvuse aadet mõnitama… rahvustelevisioonis…" Lause jäi lõpetamata.
Tõsi ta on, et ilmselt tabas see lugu, millega kujutati kümnetele tuhandetele noortele inimestele iidoleiks olevate poppartistide abil kogu Eesti rahvast ühe suure vihkamisest, sallimatusest ja kitsarinnalisusest vaevatud lumpenina, paljusid, kes pühendasid olulise osa oma elust Eesti rahva ja kultuuri püsimajäämise kindlustamisele ning Eesti iseseisvuse taastamisele, otse südamesse, nagu Delfi juubeldab.
Võin vaid ette kujutada, kui valusalt võis see paroodia haavata näiteks meie maa ja rahva tuleviku pärast südant valutavat Tõnis Mägit, kes laulis laulu algsel kujul sisse ning kes tegi seda osana oma vabadusvõitlusest – vabadusvõitlusest, mille kohta Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia dotsent Anu Kõlar kirjutab kokkuvõtlikult:
"See lugu sümboliseerib mu meelest kõige paremini tollast siirust, erakordset lootust, püüdlusi, ühtehoidmist. See oli lugu, mida oskasid nii sülelapsed kui raugad, autojuhid ja akadeemikud. Me pole vististi mitme viimase põlvkonna vältel, võibolla kogu 20. sajandi jooksul olnud nii üksmeelsed. See oli ja on meie üksteise aitamise ja vabadusjanu sümbol. Püha laul. Pühadusele sülitati, järjekordselt. Mis rahvas see on, kes ise hävitab oma pühad lood, olulised sümbolid ja identiteedi? On häbi ja kurb."
Neid, kellele teeb teistele inimestele südamesse torkamine ja neile sihilikult haiget tegemine nalja, ei ole palju nimetada maniakkideks.
Peale on kasvanud uus põlvkond, mis ei mõista isegi mitte meie rahva lähiajalugu, sügavamast ajaloolisest tunnetusest rääkimata. Need on inimesed, kes mitte üksi ei ole kunagi tunnetanud Eesti ärkamisaja vaimu, vaid ilmselt ei suuda seda ka endale vähegi adekvaatsel moel ette kujutada.
Samuti ei mõista see põlvkond, et on asju – "Tujurikkuja" varasemale praktikale viidates näiteks laste seksuaalne ärakasutamine ja küüditamine (vt lähemalt siit) –, mille suhtes ei tohi nalja teha, rääkimata selliste naljade rakendamisest äri, ideoloogilise propaganda või odava populaarsuse teenistusse, sest vastasel juhul pilatakse ja pilastatakse seda, mis on püha ning õõnestatakse kultuuri aluseid.
"Tujurikkuja" käitumist on ilmselt lihtsam lahti mõtestada, tuletades meelde Märt Avandi poolt mitte kuigi ammu lausutud sõnu, millest nähtub tema ja tema mõttekaaslaste suhtumine Eesti rahvasse ja meie rahvuslikku identiteeti: "Mina ei uskunud, et meie eestlased oleme niivõrd rassistlik, julm, ülbe rahvas. Ütlengi täitsa tõsiselt välja, mul on meie rahva pärast häbi."
Selles, et suur osa noortest, kes tahaks olla kultuurieliidi osaks, jookseb oma tegude tagajärgi hoomamata võõra ideoloogiaga kaasa ning püüab oma enda rahva suhtes põlgust väljendades iga hinna eest oma edumeelsust tõestada, sisendades teineteisele innukalt oma moraalset ülimuslikkust, ei ole midagi uut ega üllatavat.
Eks ole seda ennegi nähtud, ent naljakat ei ole selles endiselt mitte midagi – vastupidi, kultuurieliidi võõrandumine rahvast ehk muutumine oma rahva suhtes vaenulikuks jõuks, on kurjakuulutav ajamärk, seda enam, kui vastavat ambitsiooni toetab isegi rahvusringhääling.
Siiski loodan, et inimesed, kes neid "nalju" tegid ja neid heaks kiitsid, taipavad kord ka ise oma eksitust ning mõistavad, et on asju, mida ei peaks naeruvääristama.
