Kas katoliku preestrite hulgas on pedofiile rohkem kui teiste elukutsete esindajate seas? Kas pedofiilia on kirikus levinud seetõttu, et preestritel ei lubata abielluda? Dwight Longenecker esitab sel teemal oma artiklis mõningaid fakte ja järeldusi.
Kuna kogu Euroopas lahvatab üha uusi pedofiilpreestritega seotud skandaale, peaksime tundma häbi selliste kurjategijate, nende kaitsjate ja ohvrite ahistajate pärast. Süüdlased tuleks välja juurida nagu umbrohi, kõrvaldada nad ametist ja anda üle kohtuorganitele. Tuleb luua süsteemid, mis aitavad vältida kuritarvitamist ja neid rangelt hallata koos ohvrite kannatuste õiglase hüvitamisega.
Siiski, Pennsylvania osariigi professor Philip Jenkins (kes ei ole katoliiklane) on kirjutanud sel teemal ühe kõige objektiivsema raamatu. Ta on oma argumendid kokku võtnud selles suurepärases artiklis (originaalis lisatud viit kahjuks ei toimi – toim). Jenkinsi teosega seoses peaksime meelde tuletama mõningaid põhifakte ja põhimõtteid:
– Küsimus ei seisne preestrite tsölibaadis – lapsi kuritarvitavad tõenäolisemalt rohkem abielus kui vallalised mehed.
– Suurem osa laste väärkohtlemisest toimub kodus.
– Pedofiiliaga seotud skandaale esineb kõigis usurühmades ning katoliiklased (kuigi arvukaim usuline rühmitus) asuvad statistiliselt nimekirja lõpus.
– Laste kuritarvitamine on levinud kõigis ühiskonna valdkondades: hariduses – koolides, noorteorganisatsioonides, spordis jne.
– Kõigi teiste elukutsete esindajatega võrreldes sooritavad kristlikud vaimulikud statistiliselt kõige vähem pedofiiliakuritegusid. Kõige tõenäolisemalt kuritarvitavad lapsi arstid, põllumehed ja õpetajad, mitte vaimulikud.
– Katoliku preestrite seas on pedofiilia kõige ebatõenäolisem.
– Katoliku kirikuga seotud pedofiiliajuhtumid on tähtis kõneaine selle kiriku vastaste eelarvamuste ja asjaolu tõttu, et tegemist on suure kirikuga, mille kohtusse kaebamine toob rohket rahalist tulu.
– Eristada tuleks pedofiiliat ja efebofiiliat. Esimene on seksuaalne kiindumus eelteisme-ealistesse lastesse, teine puberteedi-ealistesse. Enamikul juhtudel on see, mida peetakse "pedofiiliaks", tegelikult "efebofiilia".
– Efebofiilia on oma olemuselt enamasti homoseksuaalne nähtus, ehkki poliitkorrektsuse tõttu ei taheta seda probleemi homoseksuaalsusega seostada.
– Pedofiilias süüdi olevate katoliku preestrite arv on väga väike.
– See, mida nüüd nimetatakse "varjamiseks", on toimunud tihti erinevas kultuurikontekstis, kui probleemist ei saadud täielikult aru või kui riiklikud organisatsioonid summutasid skandaale. Nad tegid seda põhjustel, mis tundusid tol ajal mõjuvad: ohvrite ja nende perekondade kaitsmine, kurjategijale rehabilitatsiooni võimaldamine, skandaalide laienemise vältimine. Ebaõiglane on hinnata 30 aasta taguseid sündmusi tänapäeva standardite kohaselt.
– Kui kohtuasjad kerkivad üles, haistavad paljud inimesed raha lõhna. Seega tuleb selles suhtes olla ettevaatlik ja mitte esitada valesüüdistusi.
– Süüdistataval peab olema õigus õiglasele kohtumõistmisele. Kirik peaks nõudma kindlaid tõendeid väärkohtlemise kohta ja tagama õigluse nimel, et süütuid ei karistataks.
– Kui süü on tõendatud, tuleb kurjategijat karistada, mitte varjata.
– Vaja on eristada väärkohtlemise liike. Mõned kuriteod on hullemad kui teised. Verbaalne vägivald või ihunuhtlus ajal, mil see oli vastuvõetav, ehkki kahetsusväärne, ei ole sama, mis seksuaalne kuritarvitamine või äärmuslik füüsiline väärkohtlemine.
– Täiskasvanu või seksuaalselt kogenud vanema teismelise seksuaalne kuritarvitamine on vale ja kahjulik ning seda tuleks karistada, kuid see pole sama, mis süütu ja väikelapse seksuaalne ahistamine.
– Tuleb uurida ka seda, kui palju sarnaseid tegusid on toime pandud. Üks vääratus ei ole sama tõsine kui korduv, pidev ja ettekavatsetud kuritegu.
Ma ei soovi mingil moel olla pedofiilide ja nende varjajate vastu leebe, kuid õiglus ja tõde nõuab siiski asjaolude objektiivset analüüsi.
Tõlkinud Maie Luus