Kui demokraatlikus ühiskonnas on sõnavabadus inimese võõrandamatu põhiõigus, siis nendele, kes sõnavabadusest midagi teada ei taha, on see just nimelt relv ehk sõnavabaduse taha varjudes saab vaenlase moraali õõnestada, kirjutab ajaloolane Peeter Kaasik vastuseks Veiko Vihurile.
Inimesele kes oma mõtted kuidagi kirjasõnaks vormib, on tagasisidet alati meeldiv saada. Olgu see või negatiivne, kuid siiski viitab sellele, et kirjatöö on silma jäänud ja kedagi kõnetanud. See annab ka aimu kuidas sinu sõnu saab tõlgendada ehk milleks tulevikus valmis olla.
Olles üsna harv kirjutaja „peavoolumeedias", siis pakuvad huvi ka kommentaarid. Tõsi, need panevad tihtipeale kukalt kratsima. Jättes välja tõdemused milline idioot on autor, siis tihtipeale ei suuda mõista, kuidas lahtirulluv sõnasõda puudutab antud teemat.
Ka hetkel tekib déjà vu tunne, lugedes lugupeetud teoloogi Veiko Vihuri vastulauset minu tagasihoidlikule artiklile „nähtamatutest rindejoontest". Tagantjärgi üllatusena sain siis teada kes ma selline olen ja mida ma „tegelikult" ütlesin. Täpsemalt olla mul madal soov valitsuse kritiseerijatel suu kinni toppida, õigemini minna veelgi kaugemale (kui ma pealkirjast õigesti aru saan) – võtta inimestelt lausa nende „põhiseaduslik õigus rääkimisele"?!
Sõjaajaloolasena ei tohiks õigupoolest miski üllatada, sest mõttemallid „minu vaenlase vaenlane on minu sõber" või „ütle, kes on su sõber ja ma ütlen, kes sa ise oled" on inimliigile ürgomased. Kui kirjutaja valib sõnaselgelt poole, siis nii on, küll ei saa aru mõttekäigust, kus inimesi hakatakse lahterdama mingite ebamääraste kontekstist välja rebitud fraaside põhjal, kus oluline pole mitte see mida sa ütled, vaid „kelle poolt sa oled" või „kelle vastu sa oled" või „mida arvaja eeldab, kelle poolt/vastu sa väidetavalt oled".
Täpsemalt, kui ma avaldasin arvamust, et arvukad „internetisõjad" (sh„koroonasõda") on tänases seisus sisemisele julgeolekule ohtlikud, siis olen miskipärast automaatselt „Kaja Kallase valitsuse käsilane". Ja seda sõltumata sellest, et ma pole mitte ühegi sõnaga valitsuse poliitikale viidanud. Mida siinkirjutaja isiklikult arvab praegusest valitsusest, ei puutu hetkel üldse asjasse, sest jutt polnud ju sellest.
See on muide vana ja end tõestanud demagoogiline võte, siduda ebameeldiva seisukoha esitaja millegi veel ebameeldivamaga (siinkohal on „saatanaks" siis Kaja Kallas, tema valitsus, Reformierakond vms). Võte töötab hästi, pannes „vaenlase" muu hulgas tõestama, et ta pole kaamel. Sõltumata sellest et ohte ja ohustajaid Eesti Vabariigile tajume ilmselt väga erinevalt, võtan väljakutse vastu ka kinnitan Teile hr. Vihuri, et ma pole ei kaamel ega ka Teie vaenlane ning pole vaja mulle mõtteid pähe panna, mida mul ei pruugi olla.
Sõnavabadus on subjektiivne ehk igaüks saab sellest nii aru nagu saab, kuni selleni välja, et õigus välja partsatada kõik mida sülg suhu toob ongi sõnavabadus. Päris nii see vist ikka ei ole, sest see muudaks sõnavabaduse iseenda karikatuuriks. Ehk minu isiklik seisukoht võiks olla pigem selline, et mõeldi tore asi välja (sõnavabadus), kuid paraku leiab see vaatamata headele soovidele rakendust käepärase malakana… ja mida kiiremini areneb tehnoloogia, seda tõhusamaks muutub malakas. Ja pean seda mõnevõrra paratamatuseks, sotsiaalmeediat enam pudelisse tagasi ei topi, sellega tuleb kohaneda ning jääda lootma, et ka terve mõistus ei kao kuhugi.
„Internetisõda" on mõistagi intellektuaalselt põnev tegevus, kuid sellega saetakse ühtlasi oksa, millel ise istutakse. Tundub nii, et ära kipub ununema see, et demokraatlikus ühiskonnas on olemas ka kohustused ja vastutus, sest ilma nendeta poleks ka õigusi ja vabadusi. Kui see on liiga abstraktne, siis täpsustuseks, et kui demokraatlikus ühiskonnas on sõnavabadus inimese võõrandamatu põhiõigus, siis nendele, kes sõnavabadusest midagi teada ei taha, on see just nimelt relv ehk sõnavabaduse taha varjudes saab vaenlase moraali õõnestada.
Kuid tugev ühiskond elab selle üle! Hetkel käib siiski Ukrainas pärissõda ja uskudes Putini retoorikat siis mitte ukrainlaste, vaid „mandunud Lääne" (sh Eesti) vastu. Idapool isegi mitte ei varjata, et sõnavabaduse eriti tõhusad tööriistad internet + sotsiaalmeedia on omaette „väeliik". Ehk see, mis meile on „mänguasi", on naabrile relv ja papist mõõgaga pole mõtet tanki sudima minna.
Eesti Vabariik on „poole valinud" ning Venemaa „vaenulike riikide" edetabelis oma kaalu kohta ebaproportsionaalselt kõrge koha sisse võtnud. Ja see pole Eesti enda siiras soov ega ka mingi „mustade jõudude" mahitus, vaid Eesti on Kremlist vaadatuna olnud kogu aeg „ärakaranud ja fašistlik provints", mis ootab „denatsifitseerimise" järjekorras.
Ja pole mõtet ida poolt otsida ratsionaalseid argumente, sest Putini sõda on „ususõda" (Ukraina näitel lausa „kodusõda") Lääne vastu, kus ei peeta kinni mingitest reeglitest ja edu ei tulene mitte niivõrd enda mäekõrgusest ülekaalust, vaid vaenlase nõrkusest, kes end peaasjalikult ise nõrgestab tarbetu sisemise sõnasõjaga. See ongi demokraatia ja sõnavabadus, kui rahu ajal on mittekuhugi viiv sõnasõda tüütu paratamatus, siis sõjaolukorras juba ohtlik.
Olgem siiski täpsed, ma ei kutsunud üles mitte sõnavabaduse piiramisele, vaid mõnede vähemaktuaalsemate teemade ootele panemisele. Seda küll sinisilmse eeldusega, et inimestel on endal niipalju sisemist üldistusvõimet, et kirjutamata reeglite alusel asjad tähtsuse järjekorda seada ning oma isikliku sõja põhjused ja eesmärgid kriitiliselt üle vaadata.
Jah, tunnistan oma viga. Kuna rahvusvaheline olukord on kriitiline ja koroonapiirangud leevenenud ning koroonauudised on maandunud piltlikult kuhugi ristsõna ja koomiksi vahele, siis arvasin ekslikult, et teema on aktuaalsuse kaotanud ja ajaloolasena kasutasin seda näitlikustamiseks minevikuvormis (koroona ise ju oligi suuresti ainult vastandumise hetkemalakas ja küll tulevad uued teemad).
Seda enam üllatab mind see, et nimetatud „koroonasõjal" üritatakse jätkuvalt auru sees hoida. Kinnitan siis üle, et minu artikkel polnud üldse mitte seotud nimetatud taudi ja selle tõkestamismeetoditega, vaid see oli lihtsalt üks näide ülekäte läinud sõnasõjast, mis ei vii eriti kuhugi, kuid terav vastandumine õõnestab kaitsetahet olukorras, kus pärissõda käib juba ukse all.
Valitsuse vihkamine on soovijaile jätkuvalt nende põhiseaduslik õigus, kuid ei tasu ka tegelikku vaenlast päris silmist lasta. Ja see poleks ajaloos sugugi esmakordne, kui välisvaenlane kasutab ära rünnatava sisemist nõrkust ja -segadusi, nagu see juhtus näiteks ka 2014. aastal Ukrainas. Ehk milleks meile veel välisvaenlasi, kui oleme iseenda kõige suurimad vaenlased?
Eesti on demokraatlik õigusriik – valitsused tulevad ja lähevad, sõnavabadus on ja jääb väärtuseks omaette (loodetavasti).
Hr Vihuri, Teil on põhiseaduslik õigus arvata minust mida soovite ja mind kellega iganes paari panna ja vajadusel minu väidetavaid madalaid motiive paljastada. Vabandust kui Teid koroonateemaga solvasin, kutsusin ainult üles lõpetama tarbetut sõnasõda aktuaalsuse kaotanud teemal ja panna vähemalt vaenlased tähtsuse järjekorda.
Kui Te seda ei soovi, siis pole mul mingeid võimalusi Teid käskida ja keelata. Kuid milleks koroona taha varjudes pilti sogada ja asju ümber nurga ajada ning järjekindlalt kogu maailma hädasid ühte patta panna vastumeelsusega valitsuse suhtes.
Kui väidate, et Eesti valitsus tegeleb täna „apartheidiga", siis kuidas selle taustal võiks nimetada veel Venemaa agressiooni ja muid sõja- ja inimsusevastaseid kuritegusid Ukrainas…?
Eeldame siiski, et apartheidi mõiste pole „koroonasõjas" veel nii lootusetult devalveerunud, kuid Kallase ja Putini ühte patta panemine tekitab juba täiesti lootusetuse tunde… ehk lõpetaks selle jutu omaenda sõnadega hr Vihurit ärritanud artiklist: „Raev on muutunud juba nii suureks, et ei pane enam lõpuks tähelegi, kui kontinentidevahelise raketiga varblase sihikule võtad."