Perekond – tsivilisatsiooni vundament

“Ideaalid,” ütleb Gilbert Keith Chesterton, “on kõige praktilisemad asjad maailmas.” Just seetõttu kaitseme seniajani perekonda. Seepärast on ideaalne abielu meie jaoks jätkuvalt ühe mehe ja ühe naise vaheline kestev liit, mis loob ainsana õiged tingimused uute hingede maailma toomiseks – ning sellesse täiesti loomulikku akti ei tohiks vahele segada.

Sotsiaalsed trendid on viimasel sajandil sellest ideaalist vastassuunda liikunud. Asi pole enam üksikutes valjuhäälsetes kriitikutes, kellele meie vanamoodsad moraaliideed närvidele käivad; kunagi meid rünnati, kuid nüüd lihtsalt ignoreeritakse. Ent kui ühiskond laiemas plaanis ei suuda mõista perekonda toetavaid moraalseid argumente, siis praktilisi argumente ehk siiski hinnatakse. Hiljutised halvad uudised on selles mõttes olnud head uudised. Meie argumendid on saanud tugeva taganttõuke maailma finantsturgude kokkuvarisemiselt ja jätkuvalt majanduslanguselt.

Massilisele laenamisele ja kulutamisele rajatud majandus ei saa olla jätkusuutlik. Kuid põhjus, miks ta seda olla ei suuda, pole pelgalt majanduslik, vaid eelkõige moraalne. Materiaalses jõukuses nähakse ülimat eesmärki ning inimestes lihtsalt vahendit selle saavutamiseks. See on isekas ja seetõttu ennasthävitav.

Perekonnale tuginev majandus on jätkusuutlik. See keskendub laste toitmisele ja kasvatamisele, mitte ainult hüvede ja kaupade omandamisele. Perekonnaideaal, mida kaitses Chesterton, erineb üsna suuresti industrialiseerunud tarbimisperest, kus perekonnaliikmed lahkuvad igal hommikul kindlal kellaajal kodunt, järgivad kindlat töö- ja puhkeajarežiimi ning veedavad suurema osa päevast väljaspool kodu. Chestertoni ideaaliks oli loomingulise köögi, saginat täis töötoa ja viljaka aiaga kodu, millel on keskne koht nii puhkamises, hariduses kui ka elatise teenimises. Erinevalt industriaalsest kodust ei allu produktiivne majapidamine ajakavale ning on kõike muud kui etteaimatav.

Ainus üllatav asi selle ideaali puhul on see, et omal ajal jagasid seda peaaegu kõik. Lastes nähti vara; mingist ajast alates hakati nendes nägema kohustustekoormat.

Chesterton nägi selle probleemi algust ajal, mil ta märkas, et inimesed eelistavad lõbustusi ja elumõnusid lastele. Ta osutas prohvetlikult, et lapsed on palju etem meelelahutus kui seda on elektroonilised vidinad. Tänapäeva iroonia seisneb selles, et elektrooniliste meelelahutusvahendite turustajad lahkuvad üksteise järel turult, kuna (laste arvu kahanedes) ei jätku inimesi, kes nende kaupu ostaksid.

Kuid leidub veel hullemaidki probleeme, mille tõttu lapsi praegu kohustustekoormaks peetakse. Nad ei muuda mitte ainult materiaalseid soove kulukamateks, vaid nad on ka ise kuluallikad. Neid peab harima. Nende hariduse maksumus on lihtsalt ropp. Kõrgharidus on kõige ülehinnatum toode meie planeedil ja samavõrd üleväärtustatud. Vanematel on privileeg ohverdada peaaegu kõik selle nimel, et oma lapsi kõrgkooli saata, ainult selleks, et nende pead kahtlusi ja destruktiivseid ideid täis topitaks, õõnestades kõike, mida vanemad neile on seni õpetanud.

Kuid vanemaid on tänapäeval järjest vähem, sest lapsi on vähem.

Sotsiaalkindlustuse loomisaegadel pidas iga pensioniealist üleval 15 töötajat. Nüüd peab iga pensionäri üleval ainult kolm töötajat. Need meie seast, kes veel töötavad, kulutavad 15% meie sissetulekutest nende toetamiseks, kes ei tööta.

Meie koduse elu puudujääke peegeldab fakt, et meil puudub kodumajandus. Me ei tooda õieti midagi. Me oleme tunnistamas massilisi koondamisi, kuid inimesed, keda vallandati (mõtlemata neid solvata), ei tootnud midagi. Nad kas müüsid asju, või istusid laudade ja arvutite taga, saades laenatud raha eest makstud palka, et nad võiksid samuti laenukoorma alla sattuda. Nüüd on riigi (USA) finantskeskus kolinud New Yorgist Washingtoni, ning Gudge on ametisaua üle andnud Hudge’ile, kes lubas, et liigsest laenamisest tekkinud probleeme saab lahendada veelgi rohkem laenates.

Kuid noorem põlvkond ei suuda vanemale põlvkonnale maksta, sest me oleme sooritanud demograafilise enesetapu. Me maksame kõrget lõivu mitte ainult sündimata laste tapmise eest, vaid ka viljastumise ärahoidmise eest. Me oleme juba näinud, et me ei saa endale sellist kõrget hinda lubada.

Me oleme näinud ebaloomulike tegude loomulikke tagajärgi. Oleme tunnistanud monumentaalset majanduskatastroofi, mis pole inflatsiooni ega retsessiooni, vaid laste devalvatsiooni tulemus.

Chesterton on öelnud, et kõrgtsivilisatsioonid hävisid, kui nad unustasid ära ilmselged asjad. Ilmselged asjad on tavalised asjad, ning me oleme need unustanud. Modernne maailm, mille oleme loonud, on kaasa toonud nii suuri pingeid ja stressi, et isegi tavalised asjad, mida tavalised inimesed on soovinud, ei osutu enam võimalikeks: “abielu, aus omanikuks olemine, jumalateenimine ning inimese müstiline väärtus ja väärikus.” Need on normaalsed ja tavalised asjad. Need on asjad, mille oleme kaotanud ning meil on tarvis nad tagasi saada.

“Ratsionaalse ühiskonna lagunemine,” ütleb Chesterton, “algas kodukolde ja pere juurest eemaldumisega – lahenduseks on nende juurde naasmine.”

Artikli autor Dale Ahlquist on Ameerika Chestertoni Ühingu president. Ta on Eternal Word Television Networki telesarja G.K. Chesterton: The Apostle of Common Sense (“G.K-Chestereson: Terve mõistuse apostel") autor ja saatejuht. Dale on kolme raamatu, sealhulgas Common Sense 101: Lessons From G.K. Chesterton (Terve mõistus 101: Õppetunnid G.K. Chestertonilt), autor, ajakirja Gilbert Magazine kirjastaja ning üks Chestertoni Akadeemia, uue Minneapolise keskkooli, asutajatest. Tema ja ta naise peres kasvab kuus last. Artikkel avaldati algselt ajakirjas The Distributist Review. Artikli tõlkis Marju Õunpuu.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!