Foto: Piqsels

Ameerika Ühendriikide Minnesota osariigi Marshalli väikelinna Luteri kiriku pastor, kirjanik ja ühiskonnakriitik Peter Burfeind toob arvamusportaalis The Federalist välja neli uuemat poliitilist reaalsust iseloomustavat tõsiasja, millega USA konservatiivid peaksid peale 2022. aasta vahevalimisi arvestama.

Erinevalt pahempoolsetest ei peaks konservatiivid peale 8. novembri vahevalmiste ehmatavat ebaõnnestumist meeleheites taeva poole karjuma. Tegemist on silmi avava sündmusega ja mida kiiremini me uue olukorraga kohandume, seda kiiremini hakkab tulevikust lootuskiiri paistma.

Minu hinnangul peaksid konservatiivid peale 8. novembril toimunud vahevalimiste šokki tunnistama nelja paratamatust.  

Donald Trumpi populaarsus on hääbumas

Trump oli suurepärane president, kes tegi normaalseid vabariiklaste asju, millest konservatiivid unistasid enne teda aastakümneid. Ta vastutab olukorra eest, kus tänu konservatiivsete ülemkohtu kohtunike määramisele, kes tegid lõpu abordi föderaaltasandil seadustanud Roe v Wade'i kohtuotsusele, on emaüsas jäänud ellu kümme tuhat sündimata last. Trump ei alustanud mitte ühtegi uut sõda. Ta oskas taltsutada Venemaad. Ta juhtis tähelepanu Hiina Rahvavabariigi jõhkrale välispoliitikale. Ta suutis hoida Põhja-Korea tasasena. Ta tegi korda Põhja-Ameerika kaubanduslepingu (NAFTA). Jätkata võiks veel pikalt.

Paraku ta ei võida enam kunagi presidendivalimisi ja tema toetatud poliitikutel ei lähe valimistel hästi. Arvestades käesoleva valimistsükli reaalsust, oleks pidanud Pennsylvania, Georgia, New Hampshire, Arizona ja Nevada osariigid olema vabariiklastele kerge saak. Ometigi seotus Trumpiga tuli sealsetele kandidaatidele kahjuks ja 2021. aasta 6. jaanuari mäsu, mida kõik peale Trumpi soovivad ära unustada, aitas ainult pahempoolsete, kes seda tema vastu ära kasutavad, menule kaasa. 

Trumpi hiljutised Florida kuberneri Ron DeSantise kohta tehtud alandavad märkused, kui ta nimetas teda "DeSanctimoniouseks" ("sanctimonious" tähendab "võltsvagadust", eesliide "de-" peaks sõna tähenduse tagurpidi pöörama ehk see sõna peaks järelikult tähendama "pärisvaga" vms) ja käskis tal presidendivalimistest eemale hoida, oli nii minu kui paljude konservatiivide jaoks viimaseks piiriks. Temaga peab suhted lõpetama. 

Kaks aastat tagasi kirjutasin ma Federalistis arvamusloo, milles ma võrdlesin Trumpi kaotust 2020. aasta presidendivalimistel Obi-Wan Kenobi surmaga [Tähesõjad IV episood: uus lootus] ja väitsin, et tema kaotus muudab tema järgijad hulga jõulisemaks kui keegi iganes arvata oskab. Ma arvan seda tänaseni. Tänu temale on vabariiklasi hakanud toetama uued elanikkonnagrupid. Samas täna tuleb käesoleva väite raames tõdeda, et Obi-Wan Kenobi heitis hinge. Ta ei takistanud Luke Skywalkeri (ehk DeSantise) muutumist oluliseks figuuriks. 

"Demokraat" on "mulle-mulle-mulle" lühend!

Valijaskond on ületanud piiri, millest enam tagasiteed ei ole ja igasugused eelnevad eeldused on trambitud kildudeks. Kõik ennustasid, et tänase majanduse põhinäitajad tähendavad demokraatide jaoks karme kaotuseid. Kuid siin me oleme. Hirmutavalt suur osa valijaskonnast, mis on lähedal enamusele, ei arva midagi tohututest riiklikest kulutustest, millega kaasneb meie naftatootmise kägistamine, mis omakorda on kaasa toonud majanduslanguse. 

Peaks olema selge, et märgatav osa valijaskonnast on sõlminud demokraatide kaubamärgiga omamoodi suhtelepingu, mis annab parteile kindla ede, hoolimata päris maailmas valitsevast olukorrast. "Demokraat" tähendab täna endale elatise tagamist. Kui keegi tahab riigiaparaadis karjääri teha või riigi käest midagi saada, on vaja toetada demokraate.

Vabariiklaste kaubamärk tähistab rohkem põhimõtteid ja ideid, mis tooksid pikema aja peale kokku suuremat kasu. Samas on sellist lähenemist raske valijaskonnale maha müüa, eriti noorematele valijatele. Viimaseid pole õpetatud kriitiliselt mõtlema oma otsuste ja tegude teise- ning kolmanda astme tagajärgede teemal, nagu näiteks, mida Joe Bideni õppelaenude kustutamine riigile tegelikult kaasa tooks.

Vabariiklastel ei lähe hästi ka siis kui nad lihtsalt demokraatide plaanidele vastu hakkavad. Vabariiklastel on vaja sõnastada selgelt ja suurejooneliselt oma eesmärgid, teha nende saavutamine ja kasu valijatele arusaadavaks ning sedasi muuta nende poliitilisi eelistusi.

Selliste poliitikate näiteks võiks tuua riikliku haridussüsteemi muutmise pearaha-põhiseks [lapsevanemad saavad kooli, sealhulgas erakooli, valida]; põhiseaduse muutmise osas, kuidas Ameerika Ühendriigid saavad maailmas oma sõjaväge kasutada ja kliimapoliitikate kehtestamise, mis ei ürita kliimat peatada, vaid võtavad eesmärgiks sellega vabaturu lahenduste kaudu kohandumise ning sel eesmärgil fossiilkütuste tööstusega koostöö tegemise.

Vabariiklased peavad kohanduma "lumehelbekeste" Ameerikaga

Arizona osariigi kuberneri valimised oleksid pidanud olema vabariiklaste jaoks hõlbus võit. Mulle meeldis Kari Lake'i särtsakas, kindlameelne, otsekohene stiil, kuid ta jäi alla tagasihoidlikule lumehelbekesele, kes ei julgenud temaga väidelda ja paistis kogu kampaania jooksul välja halli hiirekesena.

Samas paljude Arizona valijate jaoks paistab Lake liiga karmina, kuid Katie Hobbsi (demokraatide kubernerikandidaat) juures midagi neid kütkestab. "Näidake progressiusklikele koht kätte" (own the libs) suhtumine, mida paljud konservatiivid armastavad ja poliitikutelt ootavad, ei toimi hästi jõuka keskklassi rahumeelsetes eeslinnades ega ülikoolilinnakutes.

Ma mäletan kui aastaid tagasi võtsid konservatiivid kasutusele sõna "pidžaamapoiss", mis tähendas pidžaamat kandvat milleeniumilast (millenial; aastatel 1981–1996 sündinud inimene), kelle pildiga Barack Obama reklaamis taskukohase ravikindlustuse seadust (Affordable Care Act). Ma mõtlesin toona, et "kellele küll sellise turundusnipiga üritatakse külje alla pugeda"? Mind häirisid konservatiivide seast kostvad hääled: "Pidžaamapoiss on tulevik. Kui te teda eirate, on see ainult teie endi hukatuseks." 

Neil on õigus. "Pidžaamapoisi" loomulaad on "turvatunde kultuse" (safetyism) sümptom, mis on teinud võimalikuks "Ameerika poputamise" (coddling of America). Kui Hobbs "sõna otseses mõttes värises", kui Lake teda aasis, siis äratas see säherduses turvatunnet otsivas ja poputamist ootavas valijaskonnas kaastunnet. 

Kirjeldatud reaalsusega kohandumine ei tähenda jõulisest individualismist loobumist, mis on konservatiivsuse sisuks, vaid see tähendab oma eesmärkide teises laadis püstitamist. Kas konservatiivid ei peaks olema lõpuks kultuuri valvurid, kes kaitsevad lambukesi, mitte ei peleta neid eemale?

Vabariiklased peavad kohanduma valimiste korraldamise viisidega 

Eel- ja kirja teel hääletamine muutsid üdini valimiste toimepõhimõtteid. Suurepärastest uudistest, kuidas valijad toetavad vabariiklasi, pole suurt kasu, kui inimesed on juba hääletanud. Demokraate ei huvitanud niivõrd oktoobri lõpus peetud arutelud ega isegi väitluste võitmised, vaid nad teadsid midagi, mida meie ei teadnud.

Mida demokraadid teavad, on asjaolu, et valimised ei tähenda niivõrd "häälte võitmist" ega isegi "minge kõik valima", kuivõrd häältelõikust (ballot harvesting).

Demokraadid on saanud üle lõhest, mis lahutas "registreeritud valijaid" ja "tõenäolisi valijaid". See lõhe oli kasulik vabariiklastele. See tähendas, et progressistide toetajate seas on hulk inimesi, kes hääletavad küll demokraatide poolt, aga siis kui nad ainult viitsivad ennast hääletuskasti juurde vedada. See "kui" oli alati väga suur "kui". See oli põhjus, miks vahevalimised olid alati vabariiklastele edukad.

Enam see nii ei ole. Eel- ja kirja teel hääletamise kaudu saavad demokraadid kohutava hulga inimesi siduda demokraatide heaks täidetud hääletussedelitega, mis nõuab valijatelt sealjuures minimaalselt energiat. Tuleb saada aru, et nii võidetakse valimisi.

Konservatiivid võivad sellise uue reaalsuse vastu jaurata nii palju kui tahavad. See ei muutu. Tuleb kas kohaneda või välja surra. Tuleb koondada vabatahtlike armee, kes hakkaksid juhtima seniilsete maapiirkondade elanike, ühiskonnast eraldatud ja kõrvale jäänud inimeste käsi, et need tõmbaksid hääletussedelil risti vabariiklasi tähistavasse kasti. Et selliseid inimesi ja sedeleid oleks massiliselt.

Konservatiivid võivad olla jätkuvalt optimistlikud

Kirjeldatud uue reaalsuse olukordade vastu on olemas lahendused. Kuigi paljud asjad on valmistanud pettumuse, ei ole ma meeleheitel. Konservatiivid ei peaks meelt heitma. Miks? Sest (1) poliitika ei ole meie jaoks religioon ja meie jaoks on olemas teised allikad, kuidas tunda head meelt oma perede, kirikute ja töökohtade üle; (2) Horatiuse tähendamissõna kehtib tänaseni: looduse võib hanguga [oma elust] välja kupatada, kuid see tuleb [mürtsuga] tagasi (naturam expelles furca, tamen usque recurret). 

Päris maailma aluspõhimõtted kehtivad tänaseni. Nii kaua kui pahempoolsus tähendab maagilise mõtlemise sundi ja loodusseaduste eiramist, on meil viimaste näol loomulik liitlane. Samas tuleb hoiduda, et konservatiivid ei langeks ise enda tuleviku osas maagilise mõtlemise lõksu.

Toimetas Karol Kallas