Barack Obama eestvõttel toimunud "demokraatia ekspordi" algatused, nagu näiteks Süüriasse ja Liibüasse, on osutunud totaalseks läbikukkumiseks. Süüria, Idlibi provints, Ariha linn, 27.07.2020. Foto: Scanpix

Tänaseks on “õigusriigi põhimõtetest” saanud poliitiline nui, millega üritatakse sodiks taguda iga areng, mis läheb vastuollu vasakäärmusliku ideoloogiaga, seisab vastu massisisserändele, ohtrarahvuselise ühiskonna loomisele, kristlaste tagakiusamisele, soohullusele, traditsioonide hülgamisele ja rahvustunde hävitamisele, kirjutab Ungari kolumnist Péter G Fehér portaalis ReMix. 

Hiljutises intervjuus rõhutas Obama, et vastselt ametisse asunud Washingtoni valitsus pühendub globaalsete “õigusriigi põhimõtete” jõustamisele, mis ühtlasi tähendab tema võimuajal kehtestatud ideaalide taasrakendamist.

Tänaseks on “õigusriigi põhimõtetest” saanud poliitiline nui, millega üritatakse sodiks taguda iga areng, mis läheb vastuollu vasakäärmusliku ideoloogiaga, seisab vastu massisisserändele, ohtrarahvuselise ühiskonna loomisele, kristlaste tagakiusamisele, soohullusele, traditsioonide hülgamisele ja rahvustunde hävitamisele. 

Kogu see kaos mõeldi välja päris elust irdununa kuskil laua taga täpselt samal viisil, nagu sündis kommunistlik ideoloogia, proletariaadi diktatuur ja maailmarevolutsioon, mis nägi ette, et töölisklass saab võimule ainult vägivalla toel.

Mida me näeme täna: kõik kordub taas, ainult õudus kannab “proletariaadi diktatuuri” asemel nime “õigusriigi põhimõtted”, mille külge selle väljamõtlejad klammerduvad sama meeleheitlikult kui enamlased hoidsid küünte ja hammastega kinni kommunismi ideedest.

Pool sajandit tagasi patoloogiline usk pahempoolsesse teooriasse viis inimkonna kolmanda maailmasõja veerele. Kuubale, mis on Ameerika Ühendriikide kõrval, ilmusid üleöö Nõukogude Liidu keskmaa tuumaraketid. 

USA korraldas selle peale ümber saare mereblokaadi, millega üritati läbi lõigata lisarelvade ja varustuse saabumine kommunistlikku riiki. Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit andis selle peale järele, raketid viidi Kuubalt minema ja kriis sai läbi.

Elik vähemalt selline on ülevaade, mida avalikkus toonase kriisi kohta teab. Kulisside taga siiski kogu Nõukogude Liidu kommunistidest juhtkond vahutas vihast, et viimase hetke ääretult pingelises olukorras, kus ainult kübeke oli puudu tuumasõjast, pidid nad maailmarevolutsiooni korraldamise asemel tegema pragmaatilise otsuse. Sunnitud taganemist nähti kommunistliku ideoloogia läbikukkumisena, mida peeti lisaks rahvusvahelise klassivõitluse kaotuseks.

Tänases maailmas levinud vasakäärmuslik ideoloogia võib samal viisil muutuda ohtlikuks kui tekivad sarnased noateral kaaluvad olukorrad, sest praktiliste huvide asemel hakatakse langetama otsuseid lähtudes ainult ideoloogiast ja mitte miski, nagu ka kommunismi puhul, ei takista selliste välja mõeldud “väärtuste” jõustamise tahet.

Ameerika Ühendriikide uus valitsus pole veel korralikult saanud ametisse asudagi kui ilmus admiral Charles Richardi, kes juhib USA sõjaväe strateegilist juhtimiskeskust (US Strategic Command), “21. sajandi strateegilise heidutuse” ülevaade, milles tõdetakse, et tuumasõda Venemaaga pole võimatu.

Sõnumit ei saa tõlgendada muul viisil kui Ameerika Ühendriikide üha äärmuslikumalt vasakpoolseks muutuva Demokraatliku partei sõjalist doktriini. Demokraatide sõjalise juhtmõtte aluseks on tõdemus, et Venemaa kujutab USA-le tuumaohtu.

1962. aastal riskis Venemaa vastupidises olukorras kolmanda maailmasõjaga. Nii ka Joe Biden ei lasknud admirali ennustustel tühja joosta ja teatas, et USA ei vaata Venemaa toimetamisi enam rahulikult pealt.

Tõelist ohtu tänase maailma jaoks kujutab – nagu kunagi tegi seda maailmarevolutsiooni idee – Washingtoni soov teha oma ideoloogiliselt vasakule kaldu demokraatiamudelist uus maailmakord. Ajal kui Ameerika Ühendriike juhtis Obama, leidis rohkem kui ühel korral tõestust, et programm, mille kaubamärgiks on “demokraatia eksport”, on ainult kattevarjuks vägivaldstele ideoloogilistele ümberkorraldustele üle maailma. Millised Obama üritused kõik haletsusväärselt läbi kukkusid.

Tõlkis Karol Kallas