Üks maailma tuntumaid kirjanikke Philip K. Dick kirjutas 1978. aastal essee, milles hoiatab inimkonda televisiooni kaudu toimuva massiformatsiooni psühhoosi* eest.
Dicki, kes nooremas eas nähtud kohutava nägemuse peale hakkas kristlaseks, essee kannab pealkirja "Kuidas ehitada universumit, mis ei lagune kaks päeva hiljem laiali". Tegemist on pikema kirjatükiga, mille pea iga sõna on märkimisväärselt terav ja pea pool sajandit hiljem hinnates prohvetlik.
Käesolevas kajastuses on sellest võetud välja kaks katkendit. Esimene kirjeldab "teaduse" ja "teadusesse uskuva" ühiskonna naeruväärset vahekorda ja teine, kuidas inimestest tehakse televiisori kaudu kuulekaid roboteid.
Eesti inimesed vaatavad päevas televiisorit keskmiselt kaks tundi ja viis minutit ning riigis on võimul Kaja Kallase valitsus.
Teadusest ja ulmekirjandusest
Mul on kahju seda tunnistada, kuid teaduslikku fantastikat kirjutavad kirjanikud ei tea tegelikult mitte midagi. Me ei saa rääkida teadusest, sest meie teadmised selle kohta on piiratud ja mitteametlikud. Meie välja mõeldud lood on tavaliselt kohutavad. Veel mõned aastad tagasi ei tulnud ükski ülikool selle peale, et mõne meist võiks esinema kutsuda. Me olime halastusväärselt aheldatud tontlike odavate lühijutte avaldavate ajakirjade (pulp magazines) külge ja me ei olnud olulised mitte kellegi jaoks.
Need olid päevad, kui sõbrad küsisid mu käest: "Kuid, kas sa midagi tõsist ka kirjutad?" Millega nad mõtlesid, et "kas sa kirjutad ka midagi muud peale ulmekirjanduse?" Me janunemise tunnustuse järele. Me ihkasime, et meid tähele pandaks.
Siis äkki hakkas teadusmaailm meile tähelepanu pöörama. Meid kutsuti kõnesid pidama ja ümarlaudadele arvamust avaldama – ja me tegime ennast kohe lolliks. Probleem on lihtsalt selles, et mida teadusliku fantastika kirjutaja tegelikult teab? Mis on valdkond, milles ta on autoriteet?
Seoses sellega meenub mulle, just enne kui ma siia lendasin, ühes California ajalehes nähtud pealkiri. See kõlab: "Teadlased väidavad, et hiirtest ei saa teha inimeste moodi välja nägevaid olevusi". Ma eeldan, et see oli riigi poolt rahastatud teadusuuring. Ainult mõelge: keegi siin maailmas on autoriteet küsimustes, kas hiired võivad või ei või kanda kahevärvilisi kingi, kõvakübaraid, triibulisi särke ja dacronist (sünteetiline kiud) pükse ning näha sealjuures välja inimestena.
Ma räägin teile, mis mind huvitab ja mida ma pean oluliseks. Ma ei pea ennast üheski valdkonnas autoriteediks, kuid ma võin ausalt tunnistada, et mingid asjad paeluvad mind tohutult ja ma kirjutan neist kogu aeg. Kaks peamist teemat, mis on minu jaoks olulised, on "Mis on reaalsus?" ja "Mis teeb inimesest päris inimese?"
Rohkem kui kahekümne seitsme aasta jooksul, kui ma olen avaldanud novelle ja jutustusi, olen ma süvenenud neisse kahesse omavahel seotud teemasse taas ja taas. Ma pean neid olulisteks. Kes me oleme? Mis on see, mis meid ümbritseb, mida me kutsume mitte-minuks elik empiiriliseks või fenomenoloogiliseks maailmaks?
Sõnad, reaalsus ja televisioon
Reaalsuse manipuleerimise peamiseks tööriistaks on sõnad. Kui keegi suudab kontrollida sõnade tähendust, siis suudab ta kontrollida inimesi, kes peavad neid sõnu kasutama. George Orwell tegi selle üheselt selgeks oma novellis "1984".
Kuid teine võimalus inimeste meelte kontrollimiseks on haarata võim nende tajude üle. Kui keegi suudab inimesed panna nägema maailma viisil nagu tema seda teeb, hakkavad nad mõtlema nagu too isik.
Tajumisele järgneb mõistmine.
Kuidas saab keegi panna inimesi nägema reaalsust viisil, nagu tema seda näeb? Peale kõige muu on see ju ainult üks reaalsus paljude seast. Selle saavutamise peamine koostisosa on kujutised: pildid. See on põhjus, mis televisiooni võim noorte meelte mõjutamisel on nii tohutu. Sõnad ja pildid on sünkrooniseeritud. Loodud on võimalus saavutada vaatajate, eriti noorte üle totaalne kontroll.
Televiisori vaatamine on unesõppimise vorm. Inimese ajulainete mõõtmine (EEC) näitab, et kuskil poole tunni televiisori vaatamise järel otsustab aju, et mitte midagi ei toimu ja see langeb hüpnoidsesse loojakuolekusse ning hakkab kiirgama alfalaineid. See on nii, kuna inimese silmad praktiliselt ei liigu. Lisaks on suur osa teabest graafiline ja nii suundub otse aju paremasse poolkerra, mitte vasemasse, milles asub inimese teadlik isiksus.
Hiljutised eksperimendid osutavad, et suur osa sellest, mida me näeme telerite ekraanidelt, võetakse vastu alateadlikult. Inimesed kujutavad seda ainult endale ette, et nad vaatavad televiisorit teadlikult.
Suur osa telerites edastatavatest sõnumitest jääb inimeste tähelepanu alt välja. Sõna otseses mõttes, peale mõne tunni möödumist teleri ees inimesed enam ei tea, mida nad vaatasid. Nende mälestused on võltsid, sarnased unenägude mäletamisele; tühjad kohad täidetakse sisuga tagantjärele. Seda valelike mälestustega.
Inimesed osalevad enese teadmata võltsitud reaalsuse loomises, peale mida süüakse see omale kuulekalt sisse. Inimesed on ise oma hukatuse kaastöölised.
*Massiformatsiooni psühhoosi kohta saab lugeda siit.
Tõlkis Karol Kallas