Katoliku kiriku piiskop ja apostellik administraator Eestis Philippe Jourdan kirjutab, et riik ei tohiks aktsepteerida ja veel vähem seadustada eutanaasiat. Vastasel juhul oleks Eestis peaaegu üks eutanaasia juhtum päevas, mida oleks palju rohkem kui enesetappe.
"Kristlasena ma vaatan inimelu kui midagi püha, mis on Looja poolt antud ja mida ainult Looja tagasi võtab. Ma mõistan kannatust kui ühte osa inimese elust, mida Jeesus Kristus on inimesega jaganud," kirjutab piiskop Jourdan Eesti Päevalehes.
"Ühtlasi see tähendab, et elu on tähenduslik. Ja ka tähendus on kannatusel," jätkab ta. "Samas ma alati tunnen kaasa ligimese kannatustele ja püüan neid leevendada nii palju kui see on võimalik. Niisamuti ma igal juhul tahan alati kaitsta enda ja ligimese elu."
"Kodanikuna ma tunnen vastutust otsida ühiskonna ühist hüve – mis on meie kõikide ühine hüve – ning ma usun, et oluline osa ühiskonna ühisest hüvest moodustab selle, mis on inimeluga seotud, ükskõik kas ta on tugev või nõrk, igas vanuses ja igas olukorras. Seetõttu olen sügavalt veendunud, kristlasena ja kodanikuna, et riik ei tohiks aktsepteerida ja veel vähem seadustada eutanaasiat," ütles Jourdan.
Piiskop Jourdani hinnangul eutanaasia seadustamine ei toimi, sest praktikas on võimatu tagada, et eutanaasiapraktika ei väljuks raamidest, kuhu seadus tahab seda panna. Tema sõnul ei ole teiste riikide kogemus sugugi nii positiivne kui sageli väidetakse. Ta toob näite Belgia kohta, mis oli üks esimesi riike, kus 2002. aasta alguses eutanaasia seadustati. Seal välistati otseselt seadusega, et eutanaasiat ei rakendataks alaealistele või psüühilise haiguse puhul, kuid 12 aastat hiljem laiendati eutanaasiat ka sellistel puhkudel.
Ta kirjeldab, kuidas "kontrollkomisjon" hakkas lubama üha rohkem erandeid nii vanuse osas kui ka psüühiliste kannatuste hindamisel. Sellele lisanduvad ka paljud juhtumid, kus ei küsitud isegi patsiendi arvamust.
Kui lähtuda Belgia statistikast, siis oleks piiskop Jourdani hinnangul Eesti rahvaarvu puhul ligi 330 eutanaasia juhtumit aastas. "Peaaegu üks eutanaasia iga päev, palju rohkem kui enesetappe," hindab ta.
"Kas me oleme selleks valmis, et eutanaasia muutuks igapäevaseks protseduuriks Eesti haiglates?" küsib piiskop. "Me ei saa enam rääkida erandist või ekstreemsest olukorrast. Me ei saa ka öelda, et õpime teiste riikide vigadest ning teeme kõik õigesti, sest need vead näitavad, et eutanaasial on oma loogika ning see loogika loob pidevalt probleeme, mida saab lahendada ainult laiendades üha rohkem eutanaasia seadust. Ning eutanaasia banaliseerumine rahva mentaliteedis on ka vältimatu."
"Eutanaasia seadustamine on nagu ämblikuvõrk. Mida rohkem sa seal liigud, seda rohkem sa sisse jääd. Ainuke tark otsus on sinna mitte astuda. Leida lahendus ja kergendus kannatava inimese olukorrale ei ole sugugi kerge. Aga eutanaasia ei ole üldse tegelikult lahendus, ega samuti mingi osa lahendusest," on Jourdan veendunud.
"Usun, et ühe inimese elu on alati suur väärtus, sõltumatult tema haprusest või haigusest. Suunata oma ressursid sellise elu hoidmiseks palliatiivravi kaudu on parim investeering, mida me saame otsustada, sest see kaitseb meid kõiki, nii meie ihu kui meie hinge."
Toimetas Martin Vaher