Üle-eelmise reedel rüüstati Rootsis Göteborgis Kristus Kuninga katoliku kirikut. Objektiiv vahendab kahe tunnistaja kirjeldust juhtunust ning ühtlasi pilte rüüstetööst. Seejuures jääb kõlama sõnum, et sellised rünnakud ei hirmuta koguduse liikmeid, sest nende usk on suurem.
Göteborgis õppiva Arno Humala sõnul rüüstati 13. novembril veidi pärast keskpäeva (ajavahemikus 12:30 kuni 12:50) Göteborgi kesklinnas asuvat Kristus Kuninga katoliku kirikut. Kirik on avatud igal päeval hommikul kella 6st õhtul kella 19ni ja enamus lahtiolekuajast on kirikus keegi palvetamas. Rüüstajal õnnestus aga leida hetk, mil kirik oli tühi, ja töö toime panna.
Tegemist on ühe Rootsi suurima katoliku kogudusega ning Rootsi suuruselt teise linna aktiivseima kogudusega. Koroona-eelsel ajal toimus ainuüksi pühapäeviti kirikus 7–8 missat, kus kokku osales üle 2000 inimese. Tegemist on kirikuga, mis ei jää märkamatuks, arvestades ka hulgalisi koore, noortegruppe, õpperinge ja üritusi, mis koguduse ringis toimuvad. Göteborgis leiduvast umbes sajast kirikust tuldi rüüstama just seda.
"Sellest kohutavast sündmusest sain mina teada samal päeval kella 15 paiku, kui liikusin just kirikust mööda ja silmasin sõpra Maxi koos kogudusepreestri isa Tobiasega tee peal seismas," kirjeldab Humal juhtunut.
"Astusin juurde, et niisama juttu teha, mispeale ütles Max, et kirikut on rüüstatud. Tükk aega ei suutnud see mulle lihtsalt pähe mahtuda. Läksime Maxiga koos kirikusse ja vaatepilt oli tõesti kohutav – altar seisis paljalt, ümber vedelemas altaririie, küünlajalad, puruks pekstud küünaldest vahatükid, laialivisatud toolid, maha murtud kantsel, kiriku teises otsas ümber lükatud kapp, laialivisatud lauluraamatud ja tulekustutist laiali lennanud teeküünlad vahapritsmete sees. Midagi sellist olin näinud vaid filmist ja uudistest kaugetest riikidest. Nüüd aga päriselt, oma silme ees."
"Kuna viibin selles kirikus tihti, oli tunne nagu oleks keegi murdnud sisse minu enda koju ja otsustanud seal välja valada oma viha," tunnistab Humal.
"Altariruumi sellist laialipeksmist oskaksin võrrelda ainult sellega, kui keegi murraks sisse minu magamistuppa ja lõhuks seal esemeid, mis on mulle kõige kallimad: pere pilte, raamatuid, vanaema pärandatud kalli portselanvaasi ja muid isiklikke olulisi esemeid. Sarnased tunded valdasid sel päeval nii mind kui ka neid paljusid, kellele see kirik kodukirikuks on. Rüüstaja isik ega kuritöö motiivid pole siiani kindlalt selgunud, kuid juhtumiga tegeleb politsei. Paratamatult segab mõtteid aga kõhklus, kas see jäi nüüd viimaseks selliseks korraks või mitte."
Koguduse liige: te ei hirmuta meid, meie usk on suurem kui teie rünnakud
Kohalik koguduse liige Max Martin Skalenius kirjeldab juhtunut aga rüüstamispäeval kirjutatud sotsiaalmeediapostituses järgnevalt:
"Täna lõuna paiku rünnati meie kirikut, mida nüüdseks mitmed ajakirjad on kajastanud. Mõni minut enne olin kirikus ja palvetasin. Et olla Jumalaga kohas, kus valitseb rahu. Nüüd valitseb seal hoopis midagi muud. Nüüd on see rahu paik rüvetatud, rikutud, rüüstatud. Küll tegi südamele haiget vaadata seda hävitatud paika, mis on nii minu kui paljude teiste jaoks nõnda oluline.
Altar rüvetatud, jutlusepult katki tehtud, toolid altariruumist alla visatud, raamatukapp katki tehtud, mälestustahvel lahkunutele katki visatud, lauluraamatud laiali visatud ja kabelis tulekustutiga küünlad kustutatud.
Olen tänulik, et keegi ei saanud viga. Aga kahetsen, et ei jäänud kirikusse natuke kauemaks, et oleksin ehk kõike näinud ja saanud selle peatada. Aga võib olla oleksin siis hoopis mõrvatud selle/nende poolt, kes seda tegid, kes teab. Elame hullul ajal.
Nagu poleks veel sellest küllalt, et eelmisel kuul varastati meie ilus altaririst, juhtub nüüd see. Me ei ole rikas kogudus. Seda polnud meile vaja. Me saime vaevu raha kokku, et sel aastal kirikut renoveerida. Ja praegusel õnnetuste ja koroona ajal ei peaks inimesed end tundma ohustatult ainsas kohas, kus nad leiavad lohutust. Aga ilus oli näha neid, kes tulid rüüstatud kirikusse, et põlvitades palvetada nende eest, kes seda olid teinud. Te ei hirmuta meid. Meie usk on suurem kui teie rünnakud.
Me pühitseme igal juhul õhtul missat. Ja mu mõtted liiguvad täna kõigi meie vendade ja õdede suunas Aafrikas ja Lähis-Idas, kes kogevad sada korda hullemaid asju. Kes annavad usu eest oma elu. Paraku liigub see meile üha lähemale. Näiteks nüüd hiljuti Prantsusmaal, kus lõigati kõri läbi naisel, kes kirikus palvetas. Kõigepealt Aafrika ja Lähis-Ida, siis Euroopa ja varsti Göteborg? Issand, halasta!
Kirikus olles nägin kahte inimest. Üks mees (võib-olla Lähis-Idast) tuli kirikusse 5 minutit pärast seda kui olin välja tulnud. Lühikesed mustad juuksed. Keskmist kasvu. Aga samal ajal oli ka minuga kirikus lühikeste punakate juustega naine, 30-40-aastane. Tema lahkus umbes 4 minutit pärast mind. Oled üks nendest inimestest? Olid kirikus kella 12:30-12:40 paiku? Palun andke endast teada. Te olete politsei jälgitavate nimekirjas. Te olete võib-olla midagi näinud. Seepärast palun nendel inimestel endast teada anda. Julgustan kõiki seda informatsiooni jagama (aga mitte tekitama kuulujutte. Me ei tea, kes seda tegi). Võib olla islamistid, poliitilised ekstremistid, satanistid või keegi vaimselt haige. Tahan uskuda viimast varianti… Igal juhul oli(d) see keegi, kellel ei ole kõik korras. Nad vajavad armastust. Rahu."
Max Martin Skaleniuse postituse tõlkis Arno Humal.