Polügaamia edendamisel kasutatakse sarnast käekirja nagu "homoabielu" läbisurumisel, kuna mõlema liidu puhul suhtutakse abiellu täiskasvanukeskselt. Abikaasade bioloogiline sugu, suhte pikkus või abielutunnistusel seisvate partnerite arv ei mängi enam mingit rolli, sest tähtsal kohal on ainult osalevate täiskasvanute tunded, kirjutab laste õigusi kaitsva organisatsiooni Them Before Us autor ja peatoimetaja Stacy Manning.
„Tulin sõprade ees kapist välja." „Armastus on armastus ja ka meie väärime seaduse ees võrdset kohtlemist." „Me ei kahjusta ju kedagi." „Maailm oleks parem paik, kui kõik inimesed oleksid avameelsemad." „Olen uhke selle üle, kes ma olen, kuigi olen ühiskonnast välja tõugatud." „On kahjulik sundida inimesi langetama valikuid, mis neile ei sobi, eriti kui nende suhte keskmeks on armastus."
Need tsitaadid pärineksid justkui LGBT-aktivistidelt homoabielu läbisurumise päevilt. Aga tegelikult – homoabielud on ju möödanik, unustatud asi. Neid tsitaate lugedes on siiski lihtne eksida, sest tõepoolest, sarnast käekirja kasutasid ka samasooliste abielu mahitajad. Ometigi, üllatus-üllatus, need väljaütlemised pärinevad hoopis polügaamsete suhete propageerijatelt. „Armastus on armastus" strateegia osutus homoabielude puhul ju äärmiselt edukaks, seega, miks peaksid polügaamia toetajad hakkama uuesti jalgratast leiutama.
Kõige hiljutisem allasõit libedast nõlvast, mille eest murelikud kristlased on ühiskonda juba tükk aega hoiatanud, toimus USA Utah osariigi senatikomitees, kus võeti vastu polügaamiat seadustav eelnõu. Nimetatud eelnõu eestvedaja rääkis inimestele, kuidas polügaamsed liidud on „väsinud sellest, et neid koheldakse teisejärguliste kodanikena; neil on tunne, nagu oleks nendevastased eelarvamused Utah seadustesse sisse kirjutatud".
Utah uus seadus on aga vaid üks mitmetest hiljutistest katsetest seadustada mitmikliite. Näiteks on otsustanud eratelekanal HGTV propageerida polügaamiat oma saatesarjas „House Hunters" ja toonud saatesse esimese kolmikliidu.
Tuttavad argumendid
Polügaamia propageerimisel kasutatakse sarnast käekirja nagu homoabielu läbisurumisel, kuna mõlema liidu puhul suhtutakse abiellu täiskasvanukeskselt. Niisugusest vaatenurgast nähtuna on abielu jaoks oluline vaid see, kellega jagatakse armusuhteid. Mis tähendab, et kui abielu on mõeldud vaid täiskasvanute rahuldamiseks, nagu teatab meile ka USA kohtuasi Obergefell vs Hodges, võib abielu muunduda ükskõik milliseks täiskasvanuid õnnelikuks tegevaks kogumiks.
Abikaasade bioloogiline sugu, suhte pikkus või abielutunnistusel seisvate partnerite arv ei mängi enam mingit rolli; tähtsal kohal on ainult osalevate täiskasvanute tunded. Seega võib justkui loogiliselt järeldada, et kui abielu puhul ongi olulised vaid täiskasvanute tunded, ei ole ka samasooliste abielu mingi probleem. Kui meie geidest ja lesbidest sõbrad armastavad ja on samamoodi pühendunud nagu heteroseksuaalid, siis kuidas me võime öelda, et polügaamiaga on lood kuidagi teisiti?
Ent abielu ei ole loodud ainult täiskasvanute tunnete jaoks. Abielu on kõige lapsesõbralikum institutsioon maailma ajaloos. Ja mitte selles mõttes, et riik annab sinu armuafäärile oma õnnistuse.
Abielu on lapsesõbralik, kuna tegemist on ainukese liiduga, mis ühendab last oma mõlema vanemaga – ema ja isaga, ainsa kahe täiskasvanuga, kellele lastel on loomulik õigus. Abielu on lapsesõbralik, kuna välistab kõik teised täiskasvanud. Homoabielude pooldajad väidavad, et lapsed ei hooli, kui nad on jäetud ilma emast või isast – seda armastuse pärast! Polügaamia toetajad tahavad panna meid uskuma, et lapsed ei hooli, kui neil on mõni ema või isa veel lisaks – samuti armastuse pärast! Mõlemad väited on usutavad ainult niikaua, kuni ei süveneta perekonna struktuuri analüüsivatesse andmetesse.
Samasooliste abielu on laste huve kahjustavate tegevuste nimekirjas kohe enne polügaamiat. Eeskujulikult läbiviidud teaduslikud uuringud, mis vastanduvad suvalistele, omaalgatuslikele või mugavusvalimitel põhinevatele uurimustele, paljastavad, et samasooliste partnerite kodus kasvavad lapsed ei ole nii edukad, kui oma abielus ema ja isaga koos elavad lapsed. Homopaaride laste ülestunnistused kinnitavad neid andmeid. Laps kannatab, kui tal ei ole kas isa või ema, hoolimata sellest, kui väga kaks samast (või erinevast) soost täiskasvanut teda armastavad.
Kolm lapsevanemat ei ole parem kui üks
Aga kuidas on lood lastega, kellel on üks „vanem" n-ö lisaks nagu polügaamilise liidu puhul? Sageli ignoreeritud, kuid kümneid aastaid kogutud andmed viitavad, et mittebioloogilistel vanematel ei teki nende hoole all olevate lastega piisavat kontakti, nad pühenduvad lastele vähem ja on vähem kaitsvad. Arvatavasti võib iga lugeja küll nimetada mõnd kangelaslikku kasuvanemat, ent statistiliselt on kasuisaga üles kasvanud laste tulemused võrdsed üksikema poolt üles kasvatud laste omadega.
Lisaks on omavahel mitte suguluses olevate ja koos elavate täiskasvanute puhul suurenenud laste ärakasutamise ning hooletusse jätmise risk. Eriti sageli juhtub seda emaga koos elava meessõbra puhul, kes on ka väga tavaliseks tegelaseks polügaamsetes kodudes (nagu näiteks ühe Floridas elava naise puhul, kellel on neli meessoost partnerit ja kes rasestus [vt: „I'm Dating 4 Guys – And Now I'm Pregnant"]).
Sotsioloog Brad Wilcox selgitab, miks on just emaga koos elav armuke lapse jaoks kõige ohtlikum:
"[E]ma ja tolle meessõbraga koos elavatel lastel on oht langeda seksuaalse ja füüsilise või emotsionaalse ärakasutamise ohvriks 11 korda suurem kui lastel, kes elavad koos oma abielus bioloogiliste vanematega. Samuti on ema ja tolle meessõbraga koos elavate laste risk olla füüsiliselt, emotsionaalselt ja hariduslikult hooletusse jäetud kuus korda suurem kui lastel, kes elavad koos oma abielus bioloogiliste vanematega… Teadus ütleb meile, et terviklikus perekonnas, oma abielus vanematega koos kasvavad lapsed ei ole mitte ainult suurema tõenäosusega edukamad, vaid neil on ka suurem tõenäosus elus lihtsalt paremini vastu pidada."
Isegi kasuemad ei hoia teise naise last sama suure hoolega kui omaenda lapsi. Kolm Princetoni Ülikooli ökonomisti leidsid, et võrreldes bioloogilise ema hoole all kasvavate lastega, ei saanud kasuemaga elavad lapsed nii head arstiabi, nende hariduslikud võimalused olid väiksemad ja neil oli vähem raha toidu jaoks.
Puuduvad igasugused statistilised andmed, mis kinnitaksid, et võõra, mittesugulasest täiskasvanu, olgu mehe või naise, lisamine aitaks kaasa lapse olukorra parandamisele. Lapse andmine temaga mittesuguluses oleva täiskasvanu hoole alla on riskantne. Just sel põhjusel peavad kõik adopteerida soovivad täiskasvanud läbima hoolika taustakontrolli, uuringud, koolitused, kodu kontrolli ja jääma ka lapse adopteerimise järgselt jälgimise alla.
Usk, et mittesugulasest täiskasvanu lisamine polügaamsesse leibkonda on lastele positiivse mõjuga, oleks ideoloogiline luul. Seega ei ole eriti üllatav, et 2012. aastal läbiviidud ülevaates „The Puzzle of Monogamous Marriage", milles käsitleti polügaamia sotsiaalseid varjupooli, leiti, et polügaamsetes liitudes on „suurenenud leibkonnasisese vägivalla, hooletusse jätmise ja tapmise risk, kuna sellistes leibkondades on keskmisest vähem sugulussidemeid", seda peamiselt „mittesuguluses olevate düaadide tõttu".
Lihtsamalt öeldes tähendab eelnev seda, et polügaamsetes kodudes kannatavad lapsed sagedamini ärakasutamise ja hooletusse jätmise all, kuna seal viibivad ka nendega mittesuguluses olevad täiskasvanud. Sarnaselt kasuisaga peredele ja kärgperedele on polügaamsetes liitudes elavatel täiskasvanutel lastega kehvem suhe, mis iseenesest ongi riske suurendava mõjuga.
Ülevaate autorid järeldavad: „Elamine ühes leibkonnas geneetiliselt mittesugulastest täiskasvanutega on laste ärakasutamise, hooletusse jätmise ja laste tapmise ainuke ning kõige suurem risk. Kasuemadel on 2,4 korda suurem kalduvus tappa oma kasulaps kui bioloogilisel emal ja mittesugulastest täiskasvanutega koos elavate lastega juhtub surmaga lõppevaid „õnnetusi" 15 kuni 77 korda rohkem."
Ühiskondlikku stigmatiseerimist ei tasu siin põhjuseks tuua. Polügaamia on loonud ebausaldusväärseid liite juba Aabrahami, Iisaku ja Jakobi aegadest.
Polügaamsete vanemate lapsed räägivad suu puhtaks
Lisaks ärakasutamise ja hooletusse jäämise riskile ei meeldi lapsele põhimõtteliselt, kui tema isa läheneb naisele, kes ei ole lapse ema. Polügaamses kodus üles kasvanud James räägib:
Ma vihkasin seda, kui mu isa suudles minu nähes mõnda teist naist. Mind ajas vihale, kui ma nägin omaenda ise koos kellegi teisega ja mitte minu emaga. Ent väikese poisina ei teadnud ma, kuidas reageerida või mismoodi väljendada oma ebamugavust. Ma ei rääkinud oma tunnetest kunagi kellelegi, kuna ma arvasin, et mul ei ole selleks õigust. Mul kulus enam kui viisteist aastat meie leibkonna elukorralduse analüüsimiseks ja mõistmiseks, mismoodi see mind mõjutanud oli. Hilises teismeeas käisin samaaegselt kahe tüdrukuga, nende teadmata muidugi. Lõpuks tegin haiget mõlemale tüdrukule, millest mul on praegu väga kahju. Alles kahekümne aastaselt hakkasin tõsisemalt mõtlema oma kavatsuste, soovide ja tegevuste üle suhte loomisel. Ma tahaksin, et mind oleks lapsena kasvatanud ainult mu enda ema ja isa.
Abielu ei ole kuigi palju seotud sellega, mida täiskasvanud tunnevad, keda nad armastavad või kellena end n-ö identifitseerivad. Me tunnustame abielu, sest see on lapsele suunatud hüve. Samasooliste leibkondade puhul on probleemiks täiskasvanu puudumine, kellele lapsel on loomulik õigus, see tähendab, et lapse heaolu on vähenenud. Polügaamsetes liitudes on alati lisaks veel mõni täiskasvanu, kes teaduslike uurimuste kinnitusel samuti vähendab lapse heaolu. Seega rikuvad mõlemad, nii samasooliste abielu kui ka polügaamia, lapse õigusi.
Vastav statistika ei lähtu mingist agendast ja ükski poliitiliselt korrektne banaalsus ei muuda kumbagi „moodsat perekonda" laste õigusi austavaks liiduks. Vaba ühiskond võib küll lubada luua täiskasvanutel konsensuslikke suhteid, kuid õiglane ühiskond peab soodustama ainsat täiskasvanute liitu, mis kaitseb laste õigusi. Juhul kui see ei ole olnud veel piisavalt arusaadav, siis tegemist on ühe mehe ja ühe naise vahelise abieluga.
Stacy Manning on laste õigusi kaitsva organisatsiooni Them Before Us autor ja peatoimetaja. Ta on abielus ühe mehega, ta on kolme lapse ema ja ta elab Pacific Northwestis, USAs. Katy Faust on organisatsiooni Them Before Us asutaja ja direktor ning ühe mehe ja ühe naise vahelist abielu toetava grupi CanaVox juht Washingtoni osariigis.
Tõlkis Triin van Doorslaer.