15. märtsil külastasid Poola, Tšehhi ja Sloveenia riigijuhid Venemaa poolt rünnatava Ukraina pealinna Kiievit. 25. märtsil esitas poola peaminister Mateusz Morawiecki portaalis Politico 10-osalise kava, kuidas Ukrainat aidata.
Kümme päeva tagasi külastasin ma suurepärase seltskonnaga ümber piiratud Kiievit. Kuigi ma reisisin väljaspool Euroopa Liidu piire, tundsin ma, et ma olen saabunud Euroopa tõelisesse südamesse. See süda on küll haavatud, kuid mis sellest hoolimata tuksub jõuliselt.
Kiievis peetakse lahinguid mitte ainult Ukraina tuleviku, vaid terve Euroopa kontinendi eest. Kui langeb Kiiev, on see ka lõpp Euroopale sellisel kujul, nagu me seda tunneme.
Venemaa täiemahulisest kallaletungist Ukrainale on möödas üks kuu. Selle aja jooksul on Lääs kehtestanud Venemaa vastu neli sanktsioonide paketti, aga ometigi käib sõda edasi. Neist meetmetest ilmselgelt ei piisa. Vaja on teha palju rohkem ja kiiresti.
Nende käest, kes hoiatavad, et Venemaa presidendi Vladimir Putini õrritamine toob kaasa Kolmanda Maailmasõja, ma küsin: kas Putinil on rahvusvahelise õiguse rikkumiseks olnud kunagi vaja mingeid vabandusi? Kas tal oli neid vaja Gruusiasse tungimiseks? Kas tal oli neid vaja Krimmi okupeerimiseks? Kas tal oli neid vaja Kiievi ründamiseks?
Sellised hoiatused meenutavad mulle Winston Churchilli sõnu, kes väidetavalt kirjeldas Adolf Hitleri meele järele olemise soovi kui valikut sõja ja häbi vahel. "Nad valisid häbi," arvas Churchill. "Ja nad saavad ka sõja." Poliitikute passiivsus vastu Teist Maailmasõda ei peatanud Hitlerit, vaid andis talle suurema tegutsemisvabaduse. Meie tänane kohus on seda viga mitte korrata.
Inimestel, kellega ma Kiievis rääkisin, on rohkem julgust kui maailma suurimate riikide juhtidel. Kuid nad vajavad rohkem kui ainult kaastunnet ja solidaarsuse avaldusi. Nad vajavad päris tuge.
Ma tean, et Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi oli tänulik külaskäigu eest, millel osalesid peale minu veel Sloveenia peaminister Janez Janša, Tšehhi peaminister Petr Fiala ja minu kodupartei Õigus ja õiglus esimees Jarosław Kaczyński. Aga ülejäänud Ukrainal on õigus oodata meilt palju enam.
Lisaks nafta, gaasi ja kivisöe eest makstavate summade vähendamisele niipea kui võimalik, on Poola, Sloveenia ja Tšehhi valmistanud Ukraina toetamiseks ette kümne punktilise kava, mis aitab kaasa sõja lõpetamisele.
Esiteks tuleb lõigata kõik Venemaa pangad ära SWIFT rahvusvaheliste maksete süsteemist. Kui nii ei tehta, kohaneb Venemaa majandus uue olukorraga mõne nädala jooksul.
Teiseks me peame looma ühise asüülipoliitika deserteeruvate Venemaa sõduritele, kes ei soovi teenida Moskva kriminaalset režiimi.
Kolmandaks me peame täielikult lõpetama Venemaa propaganda edastamise Euroopas. Sõnavabadus ei tähenda õigust valetada.
Neljandaks ei tohi me lubada Venemaa laevu oma sadamatesse.
Viiendaks tuleb kehtestada samasugune blokaad nii Venemaale minevale kui sealt lähtuvale maanteetranspordile.
Kuuendaks tuleb sanktsioonid kehtestada mitte ainult oligarhide, vaid ka kogu nende ärikeskkonna vastu.
Seitsmendaks tuleb lõpetada Euroopa Liidu viisade andmine Venemaa kodanikele. Venelased peavad mõistma, et nad vastutavad selle sõja eest. Me loodame, et nad keeravad Putinile selja.
Kaheksandaks me peame kehtestama sanktsioonid kõigi Putini partei Ühtse Venemaa liikmete vastu. Nad teavad väga hästi, mis Ukrainas toimub ja nad on ilmselgelt selle kaasosalised.
Üheksandaks tuleb kehtestada totaalne ekspordikeeld Venemaale tehnoloogiatele, mida saab sõjas kasutada.
Ja kümnendaks tuleb Venemaa heita välja kõigist rahvusvahelisest organisatsioonidest. me ei saa istuda sama laua taga koos kurjategijatega.
Kui neist punktidest sõja peatamiseks ei piisa, tuleb meil minna edasi. Kiievis tegmie me ettepaneku NATO ja teiste rahvusvaheliste organisatsioonide rahuvalvemissiooni saatmiseks Ukrainasse. Kui meil ei õnnestu kehtestada tõhusaid sanktsioone, pole meil muud valikut kui kaitsta ise oma kilpidega Ukraina inimesi.
Kui me tahame taastada rahu, peab Putin saama aru, kus kohast läheb punane joon – joon, mida ta ei saa ületada. Tõsiasi, et Venemaal on tuumarelvade arsenal, ei saa olla passiivsuse õigustuseks. Me peame selle ohuga arvestama, kuid see ei tohi meid takistada. Kui see meid piirab, siis Putin tungib ainult edasi.
Mida me hakkame peale siis kui Putin jõuab järgmisena Moldova pealinna Chisinausse? Või kui ta ründab Vilniust ja Varssavit? Mis saab siis kui ta soovib okupeerida Helsinki? Kas me hakkame võtma asja tõsiselt kui ta saadab oma tankid Berliini peale? Tuleb kehtestada piir ja seda tuleb teha kohe.
Meie välja pakutud tegevuskava on võimalik ellu rakendada ja see on hädavajalik. Me peame leidma endas julguse, et mitte Ukrainale selga keerata ning seisma sellele ajaloolisele katsumusele vastu.
Toimetas Karol Kallas