Poolale suureks ohuks on nüüd just praegune Euroopa. Seesama Euroopa, mille Poola kunagi islamist ja türklastest päästis, ähvardab nüüd selle maa alla neelata, suurde europaabelisse neelata, et sealt enam mingi iseolemise ja rahvuskonservatiivse meelsuse mõte sirguda ei saaks, kirjutab ajaloolane Jüri Kotšinev.
Poola oli koos Ungariga viimaste aastate vältel olnud vankumatu liitlase rollis mulle ja arvatavasti veel paljudele rahvuslikult meelestatud kaaskodanikele siin Eestis, kellel on säilinud konservatiivne ja traditsioonidele toetuv maailmanägemine. Äsjased Poola Rahvuskogu ehk parlamendivalimised valmistasid mulle pettumuse ja täitsid mu meeled leinaga.
Poola kodanikud valisid 15. oktoobril 2023. a. oma kahekojalist parlamenti – Zgromadzeine Narodowe Polski, mis koosneb ülemkojast (Senat) ja alamkojast (Seim). Sinna valiti vastavalt 100 liiget Senatisse ja 460 liiget Seimi.
Siiani võimul olnud Poola Õiguse ja Õigluse erakond (Prawo i Sprawiedliwość) ei saavutanud sellist tulemust, mis oleks võimaldanud moodustada uue Poola valitsuse ja võimule tuleb valimistel teise koha saavutanud erakond Platforma Obywatelska Rzeczpospoliej Polskej Donald Tuski juhtimisel. See euroliberalismile orienteeruv erakond saab teha koos vasakliberaalidega nagu nt Poola „Uued vasakpoolsed" koalitsioonivalitsuse, mis saab olema orienteeritud euroliberaalsetele „väärtustele" ning siis asutakse Poola riigis lammutama kõike, mida oma rahva ja riigi traditsioonilisel arenguteel hoidmise nimel on teinud seni võimul olnud Õiguse ja Õigluse erakonna juht Jarosław Kaczyński.
Kord oli aeg, kui Poola kuningas Jan III Sobieski (1629–1696) päästis Euroopa Osmanite impeeriumi kätte langemise eest. See oli aeg, kui Türgi sultani Mehmed IV-nda (1642–1693) alam, suurvesiir Merzifonlu Mustafa Pasha (1634–1683) oli Viini all pidamas otsustavat võitlust Euroopa tuleviku pärast. Püha Saksa-Rooma Keisririigi valitseja, keiser Leopold I (1640–1705) suutis kaitsta oma pealinna Viini ja koos sellega kogu tollase Euroopa Osmanite kätte langemise eest 12. septembril 1683. aastal toiminud lahingus Viini vallutamise katse ajal. Oluline osa selles, eurooplastele edukas lahingus ja võidu saavutamises osmanite üle oli Viini alla saabunud Poola kuningal, Krakowi ülikoolis hariduse saanud Jan III Sobieskil. Koos poja Jakub Ludwik Henry`ga (1667–1737), kes oli tollal 15-aastane, suutis Poola kuningas oma tiivuliste husaaride ratsarünnakuga ja oma kahurite täpse tulega suurvesiir Mustafa Pasha väed purustada ning türklased põgenesid Viini alt häbiga. Euroopa sai tookord islamiseerumise eest ja võõra elukorralduse eest päästetud. Tookord pääseti üle noatera.
Nüüd aga on Poola, see vana hea Poola, mille kunagine pealinn Krakow oli kuni 1596. aastani Euroopa moe ja kultuuri ning mõneski mõttes hariduse ning harituse keskuseks, langemas euroliberaalide sulatusahju. Poolale suureks ohuks on nüüd just praegune Euroopa. Seesama Euroopa, mille Poola kunagi islamist ja türklastest päästis, ähvardab nüüd selle maa alla neelata, suurde europaabelisse neelata, et sealt enam mingi iseolemise ja rahvuskonservatiivse meelsuse mõte sirguda ei saaks.
Õiguse ja Õigluse erakonna juht Jarosław Kaczyński ütles küll oma aatekaaslastele lohutuseks, et tema juhitud erakond seisab Poola traditsioonide ja põlisväärtuste kaitsel ka opositsioonis olles, kuid mind tabas ikkagi sellise kindlate liitlaste nagu konservatiivsed poolakad siiani olid, langemise pärast euroliberite küüsi kurbus.
Donald Tusk on ilmselge europarlamendi hüpiknukk ja euroisandate truu ja sõnakuulelik käsutäitja.
Kas Poola valge riigikotkas lendab veel selle iseseisva ja vapra rahva kodumaa kohal nagu veel hiljuti nii vabana tundunud taevas, seda näitab lähitulevik. Ainult Ungari on Euroopas veel vabaduse ja iseolemise sümbol. Kas euroliberid ja globalistid saavad ka Ungarist jagu, seda ma ei tea. Poola eest peavad mõistagi võitlema poolakad ja küllap ka võitlevad. Raske saab neil see olema, aga teha ei ole midagi. Eriti rusuvalt mõjus mulle see uudis, et Poola parempoolsed konservatiivid Poola parempoolsete parteide konföderatsioonist Krzysztof Bosak`i juhtimise all (Wolność i Niepodległość) said ainult 7,23 % häältest. Nad jäid sellise tulemuse juures viiendale kohale.
Meenutan kunagist kauget aega, kui sai Varssavi rongijaamas vaadata poolakaid, kes olid oma iseseisvuse eest võitlemise haritipu lähedale jõudnud. Kas oleksin ma siis osanud arvata, et neid ootab uus oht, mis lähtub hoopis lääne poolt. Peale punase terrorirežiimi alt vabanemist ja Moskva haardest pääsemist on poolakaid nüüd, nagu ka muud Euroopat ähvardamas paduliberaalide ja globalistlike maniakkide terrorirežiim. Sotsiaaldemokraatidest ja uusvasakpoolsetest mülgastest kaasaegse Euroopa poliitilisele areenile välja karanud sallimatud sallijad on sama maniakaalsed nagu omaaegsed punased ja see uue vasakpoolsuse laine on igale rahvusriigile sama hukatuslik nagu oli kunagi CCCP.
Iga rahvas võitleb oma võitlusi. Kas eestlaste hulgas on neid, kes veel võidelda söandavad? Paistab, et on, kuna Eesti rahvuskonservatiive on valimistel toetanud kolmandik valijatest. Seda kolmandikku peab kasvatama ja selleks on tarvis valida alati rahvuskonservatiive ning toetada nende ettevõtmisi igal tasandil. Veel parem on liituda nende erakonnaga.
Üksi on raske, aga erakonnas, kus on üle 10 000 liikme, on suur jõud. Kindlam tunne oleks siis, kui neid liikmeid oleks 20 000. See ei olegi nii võimatu. Lõpuks peab kodanikkond mõistma ja nägema, et EKRE on ainus poliitiline jõud Eestis, kes seisab eestlaste kui põlisrahva õiguste kaitsel Eestimaal. Ei pea vaatama läände ega itta. Eriti mitte itta.
Vaatama peab enda ümber siin kodusel Maarjamaal, et näha, kui paljust on võimalik ilma jääda, kui oma isamaa jätta võõraste isandate võimu alla. Rahvas on paljudes Eesti nurkades võõrandunud pikkade aastakümnete jooksul võimust Toompeal. Kunagi oli siin võimul võõraste isandate Rüütelkonna Maapäev ja siis kuberneride poolt teostatav Peterburist lähtuv võim. Pärast tuli Moskva punaterrori verine laine ning siis, kui arvati olevat lõpuks vaba ja oma maa peremees, saabus uus plutokraatide parv ja asutas „aktsiaseltsi Eesti Vabariik".
Aeg on anda rahvale tagasi usk, et miski on siiski ka enda otsustada ja selleks on vaja pühkida uussahkerdajatest eurokubjaste valitsus ja epideemiana paisunud ametnike parv, mis teostab kohalike plutokraatide võimu Brüsseli isandate huvides ja enda rikastumise eesmärgil. Võõrandumist tuleb asendada sellega, et inimestel tekiks usk oma maal elamise võimalikkusesse.
Poolale hoian aga pöialt ja loodan, et poolakad saavad oma riigis asjad uuesti õigetele konservatiivsetele rööbastele.