Kui me päriselt tahaksime riigi rahandust stabiliseerida ja inimeste elu parandada, tuleks kasiinomaksu tõsta, mitte vähendada, ja raha suunata sinna, kus tõesti põleb: võlakoormuse vähendamisse, sõltuvusravisse ja perede toetamise süsteemi, kirjutab Lembit Silla avalikus pöördumises.

Lugupeetud riigikogu liikmed,
Vabariigi Valitsus,
Vabariigi President,
ajakirjanikud ja kõik Eesti inimesed,

Saadan teile lisana avaliku pöördumise seoses plaanitava hasartmängumaksu alandamise ning aastaid metsikult lokkava kohtutäiturite süsteemiga.

Eestis on hinnanguliselt ligi pool miljonit kuni üle poole miljoni täiteasja. See tähendab, et sisuliselt iga teine täiskasvanud inimene elab kas otseses või kaudses surveväljas, kus tema igapäevaelu kujundavad mitte tark majanduspoliitika ja õiglane sotsiaalsüsteem, vaid kasiinod, kiirlaenud, täiturid ja inkassod.

Sama riik, mis räägib vaesuse vähendamisest ja inimeste toimetulekust, arutab samal ajal hasartmängumaksu alandamist, justkui oleks meie suurim mure see, et kasiinodel on liiga raske. Seda kõike olukorras, kus toiduhinnad, eluasemekulud, energia ja kütus on paljudele juba praegu piiri peal – või sellest üle.

Küsimus ei ole enam tehnilises maksumääras, vaid väärtusruumis. Kas Eesti riik seisab oma inimeste eest või mängibki end ametlikult kasiinode, võlanõudjate ja neid teeniva lobigrupi majandusharuks?

Hasartmängumaksu alandamine ei ole "majanduse elavdamine". See on avalik sõnum: "Me lepime sellega, et osa meie inimestest hävib sõltuvuse, vaesuse ja võlakoorma all, peaasi, et süsteemil oleks mugav raha keerutada."

Kohtutäiturite senine süsteem ei teeni õiglust, vaid toodab püsivat võlga. Selle asemel, et aidata inimesel reaalselt jalule tõusta, on üles ehitatud äri, kus kasum sõltub sellest, et võlgnik ei saakski kunagi vabaks. Täitur ei ole neutraalne õiguse teostaja, vaid erasektori rahamasina osa, mille motiiv on võimalikult pikalt ja võimalikult valusalt raha välja pumpada – ka siis, kui inimene on juba ammu põhja jõudnud.

Seetõttu on lisatud pöördumises kaks väga selget sõnumit:

1. Hasartmängumaksu ei tohi alandada. Vastupidi, see maks peaks olema üks karmimaid ning laekuv tulu suunatud otseselt sõltuvusprobleemide ennetamisse, ravisse ja sotsiaalsesse tugisüsteemi, mitte riigieelarve üldisesse uduauku või kasiinode heaolu suurendamisse.

2. Kohtutäiturite süsteemi tuleb reformida nii, et see oleks riiklikult kontrollitud ja sisuliselt suunatud võlakoorma vähendamisele, mitte inimese lõplikule murdmisele.
Täitur ei tohi olla eraärimees, kes teenib seda rohkem, mida halvemini võlgnikul läheb. Täitur peab olema avaliku võimu esindaja, kelle fookus on tasakaalus: jah, lepingud ja kohustused tuleb täita, aga mitte inimese inimväärikuse ja eluvõime hinnaga.

See pöördumine ei ole parteipoliitiline ega ideoloogiline.
See on lihtne inimlik küsimus: kumb on Eesti riigi jaoks olulisem – kas pool miljonit võlakoorma all elavat inimest või mõned kümned miljonid hasartmänguärist ja võlanõudmise pealt?

Kui Isamaal, EKRE-l, Keskerakonnal ja kõigil teistel, kes end rahvuslike, konservatiivsete või sotsiaalselt tundlike jõududena esitlevad, on selgroogu, siis nüüd on hetk see selgroog nähtavaks teha. Sama kehtib alternatiivmeedia kohta: kui te räägite, et seisate "tavalise inimese" eest, siis on see täna rohkem kui lihtsalt loosungite koht.

Palun käsitleda lisatud avalikku pöördumist kui:

– signaali, et inimesed saavad väga hästi aru, kuidas neid on pandud kasiinode ja täiturite vahelise veskikivi vahele,
– üleskutset lõpetada poliitika, mis teenib süsteemi, mitte rahvast,
– ning kutset avalikule arutelule selle üle, millist Eestit me päriselt ehitame: kas võlasõltlaste ja hasartmänguriigi Eestit või ühiskonda, kus inimene ei ole enam ärimudeli tooraine.

Ootan sellele pöördumisele sisulist reaktsiooni, mitte järjekordset ümargust PR-vastust. Vaikimine või "ei pea vajalikuks kommenteerida" on samuti vastus – lihtsalt ausalt välja loetav.

Avalik pöördumine hasartmängumaksu ja täitemenetluse ümberkujundamise küsimuses

Eestis laekus 2024. aastal hasartmängumaksu üle 58 miljoni euro. Mõni aasta varem oli see veel ligikaudu 28 miljonit ja 2022. aastal suurusjärgus 47 miljonit eurot, mis moodustab kogu riigi maksutulust vaevu murdosa.

Hasartmängumaks on ligikaudu kuus protsenti summast, mis kasiinodele ja e-kasiinodele alles jääb pärast võitude väljamaksmist. See tähendab, et kui riik võtab maksu umbes 58 miljonit, siis tegelik hasartmängu netokäive on Eestis juba suurusjärgus miljard eurot aastas. Miljard eurot, igal aastal, järjest suuremas osas läbi interneti, kus sõltuvuse ja rahapesu risk on kõige suurem.

Täitemenetluse poolel joonistub ette peaaegu sama suur number, aga hoopis teise märgiga. Viimastel aastatel on kohtutäiturite menetluses olnud stabiilselt üle poole miljoni täiteasja, võlasumma hinnanguliselt miljardi kuni pooleteise miljardi euro vahel. See tähendab kümneid ja sadu tuhandeid inimesi, kelle elu on kas täielikult või osaliselt pandud pidurile. Iga väiksemagi võla külge liidetakse kohtu-, täituri- ja intressitasud, mis kasvatavad algse summa mitmekordseks. Kohtutäitur ei ole täna riigipalgaline ametnik, kes saab kindlat palka ja aitab võla lõplikult ära klaarida, vaid eraõiguslik tegija, kelle äri on inimese õnnetus ja lootusetus. Põhivõla kõrvalt nopitakse süsteemist välja veel kümneid miljoneid eurosid tasusid ja kulu, mis ei lähe ei võlausaldaja taskusse ega riigieelarvesse, vaid hoiavad ülal poolprivaatset masinat, mis sööb inimest, mitte tema probleemi.

Samas lõime me paralleelselt läbi kasiinode ligi miljardi euro suuruse voolu, võtame sealt riigile vähem kui ühe protsendi maksutuludest ja kutsume seda majanduspoliitikaks.
See ei ole terve turumajandus, see on korraldatud skeem, kus riik loob raamid, aga tegeliku kasu saavad kasiinoomanikud ja erastatud täiturisüsteem, mitte see inimene, kes iga kuu valib, kas maksta üüri, osta süüa või tankida autot.

Kui me päriselt tahaksime riigi rahandust stabiliseerida ja inimeste elu parandada, oleks suund täpselt vastupidine. Kasiinomaksu tuleks tõsta, mitte vähendada, ja see raha suunata sinna, kus tõesti põleb: võlakoormuse vähendamisse, sõltuvusravisse ja perede toetamise süsteemi.

Hasartmäng ei ole esmatarbekaup, see ei ole leib, elekter ega laste talvesaabas. See on luksus ja väga sageli sõltuvus, millelt on moraalselt ja majanduslikult õigustatud küsida oluliselt kõrgemat maksu kui praegune kosmeetiline protsent. Kui me paneksime kasiinodele reaalse, kas või kahekordse maksumäära ja märgiksime seaduses selgelt, et see raha läheb rahva võlakoorma leevendamiseks, siis oleks see vähemalt aus valik, mitte järjekordne jutupunkt.

Täpselt samamoodi tuleb üle vaadata kogu kohtutäiturite süsteem. Praegune mudel ei stabiliseeri rahvast, vaid lükkab inimesed sügavamale auku. Ükskõik kui ilusti seda ka ei nimetata, tegelik toimemehhanism on lihtne: väikestest võlgadest tehakse kohtu-, täituri- ja intressikuludega eluaegne karistus. Kohtutäitur ei tohi olla erafirma, kes teenib inimese õnnetuse pealt, vaid avalik teenistuja, kes täidab seadust kindla palga eest ja kelle ülesanne on võlg reaalselt lõpetada, mitte seda kümnekordistada. Intressidele ja täituritasudele tuleb kehtestada ülalt range lagi, võlgadele reaalsed aegumistähtajad ning maksegraafikud, mis jätavad inimesele võimaluse hingata ja perekonnale lauale päris toidu, mitte igavese hirmu.

Kui me tõstaksime kasiinomakse, reformiksime kohtutäiturite süsteemi ja paneksime selle raha võlakoorma vähendamisse, alles siis saaks rääkida päriselt stabiliseerivast poliitikast. See annaks riigile tugeva lisatulu, vähendaks pikas plaanis koormust sotsiaalsüsteemile ning parandaks reaalselt elukvaliteeti.
Selle asemel mängitakse täna vastupidist mängu: tehakse kasiinoärile elu odavamaks, hoitakse täiturite äri puutumata ja räägitakse samal ajal rahvale, et "raha ei ole".

Ja nüüd jõuame kohta, kus ei piisa enam ei pehmetest sõnadest ega mugavast vaikimisest. Kui meil on selles riigis veel erakondi, kes julgevad end nimetada isamaalisteks, siis nüüd on aeg suu lahti teha. Mitte ainult plakatil, mitte ainult valimisdebatis, vaid selles konkreetses küsimuses, siin ja praegu. Kui te vaikite siis, kui hasartmängumaksu alandatakse ja rahva võlakoormust hoitakse teadlikult kõrgel, siis ärge rääkige enam rahva teenimisest ega väärtuspõhisest poliitikast. Siis olete valinud poole. Mitte loosungites, vaid tegudes.

Täpselt sama kehtib alternatiivmeedia kohta. Teid hoitakse üleval päris inimeste päris rahaga, igakuiste püsimaksete ja annetustega. Inimesed maksavad teile lootuses, et keegi ometi julgeb rääkida asjadest nii, nagu need on. Kui te ei näita selgroogu just nüüd, kui riik aitab kasiinodel kasumit suurendada ja hoiab samal ajal kümneid ja sadu tuhandeid inimesi võlavõrgus kinni, siis on teie tegelik nägu rahva silmis selge. Kui te räägite end vabaduse ja tõe kanaliks, aga vaikite seal, kus süsteemi südamega otsus läheb otse tavainimese rahakoti ja närvide kallale, siis ei ole vahet, mis logo teil ekraani nurgas või lehe päises on. Siis olete lihtsalt veel üks osa samast masinast, mida te paberil kritiseerite.

Nüüd on see hetk, kus enam ei piisa vaiksest noogutusest ega mugavast vaikimisest. Iga erakond ja iga meediakanal peab iseendale otsa vaatama ja ausalt vastama ühele küsimusele: kelle kõrval sa seisad, kui kasiino ja täiturisüsteem võtavad oma ja tavainimene loeb sente, et üldse kuu lõpuni välja vedada. Kui sa nimetad end isamaaliseks, aga vaikid siis, kui riik alandab kasiinomakse ja hoiab samal ajal sadu tuhandeid inimesi võlavangis, siis ei päästa sind ükski ilus sõna. Südametunnistus ei küsi kunagi, mida sa pressiteates kirjutasid, südametunnistus küsib ainult seda, mille poolt sa hääletasid ja mille ees sa silmad kinni pigistasid.

Ja teie, alternatiivmeediad, keda rahvas iga kuu oma rahaga üleval peab, te ei saa igavesti elada ainult loosungi "tõeline ajakirjandus" pealt. Päris ajakirjandus seisab seal, kus on ebamugav ja ohtlik, mitte ainult seal, kus on turvaline klikk ja mugav nali. Kui te vaikite selle teema juures, kui miljardid jooksevad läbi kasiinode ja täiturite ning inimene jääb üksi süsteemi vastu, siis ei ole vahet, mitu korda te sõna "tõde" oma pealkirjades kasutate. Siis olete sama mängu teine nägu.

Ma ei kirjuta seda selleks, et teid avalikult piinlikkuse taha suruda. Ma kirjutan selleks, et teie enda südametunnistus enam rahulikult magada ei saaks, kuni te pole selgelt poolt valinud. Kas te seisate inimese eest või raha eest. Kas te seisate pere eest või kasiino ja täiturifirma ärimudeli eest. Vahepealset varianti ei ole. Kes täna vaikib, annab vaikides allkirja. Ja selle allkirja loeb rahvas hiljem välja palju selgemini kui ükski stenogramm.

Ühel päeval, üsna varsti, küsib see sama rahvas teilt ainult üht: kus te olite siis, kui kasiinomaksu alandati ja võlakoorem hoiti meelega üleval. Sel hetkel ei kaitse teid ei parteipilet, ei saatesari ega ükski ilus loosung.

Aitab ainult üks asi, ja see on puhas südametunnistus. Kui see lause teid praegu ei torgi, siis ei ole meie suurim probleem enam numbrites ega eelarves, vaid selles, et süsteem on suutnud teie enda südame vaigistada. Ja kui süda on juba vait, siis ei ole enam küsimus rahvast reetvas poliitikas, vaid inimeses, kes on oma vastutuse iseenda seest välja lülitanud.