Seistes silmitsi massiivse meediapropagandaga, peaksid ratsionaalselt arutlevad inimesed pidevalt meeles pidama, et faktiväidete tõeväärtuse üle tuleb otsustada mitte usu, vaid tõendusmaterjali alusel, toonitab Varro Vooglaid oma kommentaaris.
See, kuidas Eesti peavoolumeedia kajastab lääne meediaga äravahetamiseni sarnasel moel Skripali juhtumit, väärib lähemat tähelepanu. Kokkuvõtlikult öeldes paistab igal sammul silma, et meedia tegeleb mitte uuriva ajakirjanduse, vaid kriitikavabalt ühe poole narratiivi edastamisega.
Näiteid võib tuua hulgi, aga siin kohal piirdun osutusega vaid ühele, viimati silma jäänud juhtumile. Nimelt avaldati eile Postimehes uudislugu, mis kannab paljulubavat pealkirja "Suurbritannia: Skripali peal kasutatud mürk pärineb Venemaa salalaborist".
See pealkiri kutsub uudist lugema, andes mõista, justkui oleks kaasuses ilmnenud uut ja väga olulist faktilist teavet. Artiklit lugedes selgub aga, et niisugune mulje on absoluutselt alusetu. Erinevalt pealkirjas osutatust ei ole tekstis esitatud mitte ühtegi fakti – kõik, mis sealt leida, piirdub taas kord süüdistuste esitaja seisukohti toetavate uskumustega. Nii võib uudisest lugeda:
"Briti salateenistustel ON PÕHJUST USKUDA, et nüüdseks on suudetud kindlaks teha endise topeltagendi Sergei Skripali ja tema tütre Julia mürgitamiseks kasutatud närvimürgi Novitšok päritolu. Jäljed viivad ühe salajase Venemaa laborini, kirjutab Times. /…/ Julgeolekuallikad ei saa arusaadavatel põhjustel anda sajaprotsendilist garantiid, aga Timesi allikas väitis, et nad on labori asukoha õigsuses veendunud. SAMUTI USUTAKSE, et Venemaa katsetas eelnevalt ka seda, kas Novitšok on tapmisteks sobilik." (autori rõhuasetus)
Niisiis, selle asemel, et Suurbritannia väiteid kriitiliselt analüüsida ning tuua välja, et tõsiseid süüdistusi on esitatud ilma tõenditeta, jätkatakse lääne võimuringkondade narratiivi toetavate uskumuste tiražeerimist, tehes seda veel viisil, justkui räägitaks faktidest. Jutt sellest, et julgeolekuallikad ei saa "arusaadavatel põhjustel" anda oma väidete tõelevastavuse kohta sajaprotsendilist garantiid, meenutab aga Iraagi sõja algatamise eel toimunut. Ka siis kujundati massimeedia vahendusel hiljem otsesesteks ja teadlikeks valedeks osutunud luureteenistuste "tõendeid" esile tõstes sõjalist agressiooni kui mitte aktiivselt toetavat, siis vähemalt seda aktsepteerivat avalikku arvamust. Mõlemal puhul on mustri alusstruktuur sama: kõik mõistlikud inimesed peaksid lääneriikide eriteenistuste väiteid lihtsalt uskuma, sest "arusaadavatel põhjustel" ei saa nende aluseks olevaid väidetavaid tõendeid avalikkusega jagada.
Kui meedia pühendub aktiivselt ühe konflikti osapoole narratiivi kriitikavabale tiražeerimisele ja nende väidete esitajale "positiivse kommunikatsiooni" pakkumisele, pole see enam ajakirjandus, vaid poliitiline propaganda.
Lühidalt öeldes – meedia niisugune tegevus ei ole põhimõtteliselt käsitletav ajakirjandusena. Ajakirjanduse ülesandeks on suhtuda konfliktide puhul võrdselt, erapooletult ja eelarvamusteta kõigi konflikti osapoolte väidetesse, hinnates neid ühe ja sama standardi alusel ning kontrollides kriitiliselt, kas kõik väited on faktiliselt põhjendatud ja seesmiselt kooskõlalised. Kui meedia pühendub aga aktiivselt ühe osapoole narratiivi kriitikavabale tiražeerimisele ja nende väidete esitajale "positiivse kommunikatsiooni" pakkumisele, pole see enam ajakirjandus, vaid poliitiline propaganda.
Iseenesest ei ole Postimehe käitumises midagi üllatavat. Ehkki leht nimetab end ajakirjandusväljaandeks, antakse tegelikult lugejaile ridade vahel mõista, et väljaande hoiak on olemuselt mitte ajakirjanduslik, vaid propagandistlik. Muu hulgas vaatab see tõdemus vastu ka Postimehe üleeilsest juhtkirjast, mille järgi pole lehe (välispoliitiliseks) orientiiriks mitte tõetaotlus, vaid teatud geopoliitilised huvid:
"Pärast Eesti taasiseseisvumist tehti väga põhimõtteline otsus orienteeruda anglosaksi välis- ja kaitsepoliitikale ning Saksamaale kui Euroopa majandusmootorile. /…/ Maailmasõdadevahelise Eesti Vabariigi välispoliitika suurim puudus oli, et suurriigid polnud huvitatud Eesti iseseisvusest. Taasiseseisvunud Eesti riigimehed on teinud sellest õnneks õiged järeldused ning hoolimata erinevate peaministripartei liikmete viimase aja infantiilsetest avaldustest peab ka tulevikus säilima Eesti välispoliitiline orientatsioon anglosaksi kilbile ja Mandri-Euroopa majandusmootorile."
Nagu näha, pingutab Postimees alaliselt selle nimel, et säilitada ja kasvatada "Eesti välispoliitilist orientatsiooni angloskaksi kilbile", selle asemel, et tegeleda ajakirjandusega, orienteerudes valede paljastamisele ja tõe väljaselgitamisele. Täpselt aasta eest nägime samalaadset tegevust selleks, et pakkuda intensiivselt positiivset kommunikatsiooni USA ambitsioonidele algatada tõsisemat militaarset operatsiooni Süüria valitsuse kukutamiseks. Võimatu on meenutada, et Postimees oleks ühegi korra väljendanud toimetuse tasandil põhimõttelist kriitikat lääne algatatud sõdade suhtes. Vastupidi, ühemõtteliselt toetava hoiakuga on suhtutud nii Iraagi, Afganistaani, Liibüa kui ka Süüria ründamisse ning kindlasti kiidetaks innukalt takka ka Venemaa või Iraani vastu sõjalise tegevuse algatamisele, edastades ühes ülejäänud lääne meediaga seda toetavat narratiivi.
Mida sihiteadlikumalt ja avalikumalt tegeleb meedia propagandaga, aidates kaasa võimuringkondade poliitilistele ja ideoloogilistele huvide teostamisele, seda olulisem on kodanikel seda teadvustada ning teha sellest kohased järeldused. Muu hulgas peaks niisugused järeldused kätkema tõdemust, et kuivõrd meil (vähemalt välispoliitilistes küsimustes) peavoolumeedias aus ajakirjandus praktiliselt puudub, siis tuleb kõigesse seal kirjutatusse ja räägitusse suhtuda väga tõsise ja pidevalt teadvustatud ettevaatlikkusega. Ühesuguse skepsisega peab vaatama nii Postimehes, CNN-is kui ka RT-s avaldatut.
Et mitte osutuda manipuleerimise objektiks või vähemalt vähendada selle tõenäosust, tuleb esmajoones õppida eristama väiteid ja fakte. Konkreetsel juhul tähendab see, et kui briti salateenistused USUVAD, et Venemaa eriteenistused panid Salisburys toime närvimürgirünnaku, ei ütle see mitte midagi selle kohta, kas Venemaa eriteenistused seda tegid või mitte – just nagu ei ütle Krimmi annekteerimise kohta mitte midagi Venemaa võimuringkondade uskumus, et selle taga polnud Venemaa relvajõud.
Antipropagandistlik põhiprintsiip, mida tuleks pidevalt rakendada, on iseenesest väga lihtne: ratsionaalselt arutlevad inimesed ei otsusta faktiväidete tõeväärtuse üle mitte usu, vaid tõendusmaterjali alusel, mistõttu me võime faktidena aktsepteerida vaid fakte, mitte kellegi väiteid. Vastupidisel juhul tegutseme – nagu olen juba toonitanud – ususektidele omasel moel.
Kõrvalmärkusena võib mainida, et kui Postimees soovinuks Briti salateenistuste väiteid käsitleda ajakirjanduslikult, mitte propagandistlikult, tulnuks muu hulgas tõstatada küsimus sellest, miks ei mainita väidetavas närvigaasirünnakus väidetavalt Vene eriteenistuste poolt kasutatud mürgi väljatöötamise väidetavaks kohaks oleva Venemaa salalabori nime ja asukohta, olgugi et sellise info väljatoomine oleks propagandasõjas oma väidetele kaalu andmiseks ja avalikkuse veenmiseks elementaarne.
Fookuses: Skripali juhtumis valitseb seni faktide asemel propaganda