Protestijad USAs. Foto: Scanpix

Postimehes ilmunud lugu USA mustanahaliste tapmisest politsei poolt loob kuvandit süsteemsest rassismist, jättes samas olulised faktid kajastamata. Hiljutine põhjalik uuring aga lükkab ümber müüdi, justkui oleks valged politseinikud ebaproportsionaalselt altid vähemusi tulistama. 

Artiklis “KOLMEKORDNE OHT: Mustanahalistele on kokkupuude politseiga USAs märksa surmavam kui valgetele” tuuakse välja hulk statistikat, mis viitab sellele, et USA politsei tulistab proportsionaalselt surnuks rohkem mustanahalisi, kui teiste rasside esindajaid.

Artiklis viidatakse Washington Posti poolt alates 2015. aastast kogutud statistikale surmaga lõppenud tulistamiste kohta, mille on pannud toime ametikohustusi täitvad politseinikud.

Alates 2015. aasta 1. jaanuarist on USA politsei surnuks tulistanud 1252 mustanahalist (30 iga miljoni elaniku kohta), 878 latiinot (22 miljoni elaniku kohta), 2385 valget (12 miljoni elaniku kohta) ning 214 muude rasside esindajaid (4 miljoni elaniku kohta).

Säärasest statistikast paistab justkui üheselt, et mustanahalisi tapetakse politsei poolt ebaproportsionaalselt palju.

Enamus tapetuid olid ise relvastatud

Postimees jättis aga kajastamata samast andmebaasist pärineva info selle kohta, kui palju on politseinikud surnuks tulistanud relvastamata inimesi. Ajakirjanik Michael Tracey juhtis värskelt tähelepanu, et selliseid juhtumeid on kordades vähem.

Kui Postimehe artikkel vaatab pikemat perioodi, siis mulluse statistika kohaselt tappis USA politsei kokku üldse vaid 41 relvastamata inimest. Neist omakorda oli valgeid 19, musti 9 ning latiinosid 6.

Kommentaator Ryan James Girdusky aga juhtis tähelepanu sellele, et relvastamata mustanahaliste tapmised politsei poolt on alates 2015. aastast pidevalt langenud. Kui toona oli selliseid juhtumeid 38, siis järgnevatel aastatel vastavalt 19, 21, 17 ja mullu vaid 9.

2018. ja 2019. aastatel tapsid mustanahalised USAs rohkem politseinikke, kui tapeti relvastamata mustanahalisi politseinike poolt.

Müütidel põhinev narratiiv 

Mullu suvel Michigani ja Marylandi ülikooli teadlaste koostöös avaldatud uuringust aga selgus vasakpoolsete aktivistide jaoks ilmselt ebamugav fakt – valged politseinikud ei ole altimad vähemusi tulistama, kui vähemuste liikmetest politseinikud.

“Meie uuringust ei selgunud, nagu tulistaks valged politseinikud tõenäolisemalt mustanahalisi,” märkis uuringu üks autoritest, psühholoogiaprofessor Joseph Cesario.

Uuringus kasutati nii Washington Posti kui Guardiani poolt koostatud andmebaase. Lisaks võttis uuringu meeskond ühendust iga USA politseijaoskonnaga, mille piirkonnas sääraseid tulistamisi toimunud oli.

“Me leidsime, et politseiniku rass ei puutu asjasse, kui on vaja ennustada, kas valgeid või mustanahalisi kodanikke tulistatakse,” märkis Cesario.

Tema sõnul tulistavad hoopis mustanahalised politseinikud ebaproportsionaalselt mustanahalisi kodanikke. See pole aga “rassiline” küsimus – asja iva on selles, et politseinikud pärinevad samast kogukonnast, kus nad tööd teevad. “Mida rohkem mustanahalisi inimesi kogukonnas on, seda rohkem on ka mustanahalisi politseinikke,” tõdes Cesario.

(Ka Postimehe artiklis seda fakti sisuliselt tõdeti, kuid tõlgendus oli märksa erinev. “Korrakaitsjate koosseisu mitmekesistamisest pole rassilise vägivalla ennetamisel oluliselt kasu,” kõlas hinnang. Siin tuleb tähele panna eeldust vägivalla rassiliselt motiveeritud iseloomust.

Teemat kommenteeris samuti Michigani ülikoolis töötav kriminaalõiguse professor Jennifer Cobbina, kes selgitas fenomeni teooriaga, mille kohaselt mustanahaliste politseinikute käitumist mõjutab “laiem politseikultuur”, mille nad on omaks võtnud.)

Uuring jõudis järeldusele, et politseinikud tulistavad kodanikke rohkem piirkondades, kus lokkab kuritegevus. “Iga rassilise grupi kriminaalsus on korrelatsioonis tõenäosusega, et selle grupi liikmeid politsei poolt tulistatakse. Kui elate piirkonnas, kus on palju valgeid kurjategijaid, siis on valgetel suurem tõenäosus olla politseiniku poolt tulistatud,” märkis Cesario.

Uuringust selgus veel, et valdav enamus – 90 kuni 95 protsenti – kodanikest, keda politseinikud tulistasid, ründasid tulistamise hetkel kas politseinikke või teisi kodanikke. 90 protsenti oli tulistamise hetkel ise relvastatud (mitte küll tingimata tulirelvaga).

Lisaks ilmnes, et ohvrite hulgas oli väga palju vaimsete probleemidega inimesi – valgete hulgas 50%, mustanahalistest 20% ja latiinodest 30%. Juhtumid jaotusid omakorda veel nendeks, kes tahtsidki, et politsei neid tulistaks – nn “enesetapp politseiniku abil” – ning skisofreenikuteks ja muudeks vaimuhaigeteks, kes oma käitumisega politseinikke ohustasid.