IRL-i Riigikogu fraktsiooni liige Priit Sibul esines eilsel Riigikogu istungil selgesõnalise avaldusega traditsioonilise perekonna kaitseks ja tõi kooseluseaduse läbisurumispüüdlusega seonduvalt välja mitmed teravad küsimused, mida ei ole siiani ükski poliitik ega ajakirjanik läbenud küsida.
Alljärgnev on sõna-sõnaline väljavõte Riigikogu 21. aprilli istungi stenogrammist.
Austatud koosoleku juhataja!
Head kolleegid!
Möödunud neljapäeval, enne suuri pühi andis Rait Maruste kolme fraktsiooni 40 esindaja nimel [sisse] kooseluseaduse eelnõu. Selle eelnõuga plaanitakse kirjutada ringi senine perekonna institutsioon.
Ajastus oli hämmastav. Kristlased peavad suuri pühasid ning maailm tegeleb Ukraina kriitiliste küsimustega. Ma tõesti ei mõista, miks on vaja just nüüd tegeleda küsimustega, mis polariseerivad ühiskonda. Küll aga on mul ettekujutus, kellele on selline ebastabiilsus ja segaduse tekitamine kasulik.
Kuivõrd perekond on põhiseaduse § 27 kohaselt rahva püsimise, kasvamise ning ühiskonna alusena riigi kaitse all, siis on meil perekonna näol tegemist põhiseaduslikku kaitset omava institutsiooniga. Ilmselgelt peeti põhiseaduse loomisel perekonna all silmas just mehe ja naise vahelist liitu. Nii on kinnitatud ka põhiseaduse kommenteeritud väljaandes ning see on ka tervemõistuslik järeldus, sest üksnes mehe ja naise vahelisest ühendusest saab võrsuda rahvale järelkasv.
Seega on riigil põhiseaduslik kohustus kaitsta perekonna institutsiooni, muu hulgas ideoloogiliselt motiveeritud ümberdefineerimise püüdluste eest.
Kõik see viitab väga selgelt, et kui meie ühiskonnas on reaalne soov perekonna institutsiooni tähendusõiguslikult ümber defineerida, siis tuleb seda teha rahvahääletusel, just nagu põhiseadus isegi on vastu võetud rahvahääletusel ja nagu enamasti peaks toimuma ka muudatused, mis on seotud põhiseadusega. Kuivõrd tegu on põhimõttelise otsusega, mille osas valitsevad ühiskonnas vastakad arvamused, siis ei ole vastuvõetav niigi raskel ajal ühiskonda ühekülgsete ja paljude inimeste tõekspidamisi eiravate otsustega lõhestada.
Kui tahame käituda tõeliste demokraatidena, siis peame panema kooseluseaduse referendumile.
Eelmisel aastal esitati selle seaduse vastu Riigikogule rohkem kui 38 000 inimese allkirjaga petitsioon, see on läbi aegade kõige suurema häältearvuga petitsioon, mis mõne seaduse vastu on esitatud.
Nüüd tekib küsimus, mis on nende kümnete tuhandete inimeste väljendatud seisukohast saanud. Riigikogus ei ole me seda arutanud ega ole toimunud mingitki avalikku arutelu, mida neile inimestele vastata ja milliseid järeldusi nii suure hulga inimeste seisukohaväljendustest teha.
Kas demokraatlikule riigile on kohane, et me kümnetele tuhandetele inimestele jätame vastamata?
Eelmise aasta kevadel teatas Justiitsministeerium, et ei valmista kooseluseaduse eelnõu ette. Ühtäkki selle aasta märtsikuus selgus, et eelnõu on siiski salaja ette valmistatud. Ja ka seletuskiri mitmekümnel leheküljel.
Kes siis ikkagi on selle eelnõu ettevalmistaja ja miks seda salaja tehti?
Veel märtsi lõpus kui eelnõu esimest korda aktiivselt ringi käis, väideti, et tegemist on mingi Riigikogu fraktsioonideülese töörühma eelnõuga. Lähemal uurimisel selgus muidugi, et sellist töörühma ega komisjonigi ei ole olemas. Milleks küll selline häma, kui tegemist on algatajate väitel nii olulise küsimusega?
Maruste ise oma neljapäevases sõnavõtus räägib sellest kui väga põhimõttelisest muudatusest, viidates õiguskantslerile, tsitaat algab: "Asjakohase revolutsiooni vajalikkusele on osutanud juba mitu aastat tagasi ka õiguskantsler. Lõpuks, eelnõu seaduseks saamiseni eemaldume põhimõtteliselt erasfääri suhetest ja väärtustest nõukogude õigusruumist ja mentaliteedist".
On ka teine õiguskantsleri seisukoht.
Tederile eelnenud õiguskantsler Jõks on andnud arvamuse, et Eesti põhiseadusest ega Eesti õiguskorra osaks olevatest rahvusvahelistest ega Euroopa Liidu õigusnormidest ei tulene homoseksuaalsete paaride õigust nõuda samasoolise partnerluse reguleerimist. Samasooliste partnerlussuhete võimaldamine on vähemalt seni riikide poliitiliste otsuste küsimus, milles õiguskantsler põhiseadusliku institutsioonina sekkuda ei saa.
Seega on mul lõpetuseks palve eelnõu algatajatele ja eelnõu menetlema hakkavale õiguskomisjonile: et saaks pidada ausat ja sisulist arutelu, siis lahutagem see eelnõu kaheks.
- Üks, mis reguleeriks samasooliste inimeste õiguslikke suhteid ning olgu kohe öeldud, et mina seda ei toeta ega pea vajalikuks perekonna mõistet laiendada võrreldes täna käibel oleva arusaamisega.
- Ning teine, mida te väidate olevat tarvis reguleerida, on heteropaaride suhete reguleerimine. Kuigi siingi on minu meelest vajalikud võimalused õiguslikul tasandil loodud, ei saa ma olla selle vastu, kui on paremaid ja toimivaid lahendusi, siis arutame.
Aitäh!
Vt seonduval teemal: