"Evangeelimites on kirjas reaalsuse sisemine järjepidevus. Pole olemas ühtegi teist kunagi räägitud lugu, mille kohta inimesed oleksid uskunud, et see on tõde ja mitte ühtegi, millest nii paljud kahtlevad inimesed oleksid täiesti iseseisvalt tõe leidnud. Selle loo kunstipärasuse taga on algupärane Kunst, ehk Loomine", kirjutas omal ajal katoliiklasest kirjanik, keeleteadlane ja Oxfordi Ülikooli professor John Ronald Reuel Tolkien.
Katoliiklasest kirjanik ja Oxfordi Ülikooli professor John Ronald Reuel Tolkien polnud rahul Vatikani Teisel Kirikukogul muudetud liturgiaga. Tema lapselaps Simon [Tolkien] meenutab vanaisa :
Mul on elavalt meeles, kuidas ma kord koos temaga Bournemouthis kirikus käisin. Ta oli pühendunud Rooma Katoliku kiriku liige ja see juhtus pisut peale seda kui Kirik oli muutnud liturgia ladina keelsest inglisekeelseks. Minu vanaisa polnud ilmselgelt sellega rahul ja ütles kõik missavastused väga kõvasti ladina keeles, samas kui kogu ülejäänud kogudus tegi seda inglise keeles. Minu jaoks oli see kogemus parajalt painav, kuid minu vanaisa ei huvitanud, mida teised inimesed tema käitumisest arvasid. Tema tegi enda arust seda, mida ta pidas õigeks…
Sellisel viisil seisis "Kääbiku" ja "Sõrmuste Isanda" autor kindlameelselt silmitsi millelegi, mida tema kaasaegne Evelyn Waugh nimetas "kibedaks katsumuseks".
Mis oli läinud katoliiklasest Tolkieni, kes seisis traditsioonilise usu eest, sisse, samal ajal kui kõik ülejäänud leppisid uuendustega või lahkusid Kirikust sootuks? 1960ndatel elanud Briti katoliiklased pidid üle elama sarnased tehnoloogilised võtted, mida viis sajandit varem oli lihtsate inimeste anglikaani usule allutamiseks kasutanud Thomas Cranmer. Isegi sellises sunniolukorras tundis enamus katoliiklastest, et nad peavad tegema nii, nagu kirikuvõimud neile ütlesid. Miks sai Tolkien aru uue missaga kaasnevatest probleemidest, samas kui suuremale osale inimestest ei valmistanud see mingeid probleeme?
Lapsepõlves pöördunu
Tolkien puutus usust põhjustatud raskustega kokku juba varases lapsepõlves. Ta sündis protestandi perekonda ja kui ta oli kolmeaastane, suri tema isa. Kui John oli kaheksaaastane, pöördus ema Mabel [Tolkien] koos kahe pojaga katoliku usku. Selle tulemusena anglikaanidest sugulased enam ei toetanud neid rahaliselt ja neli aastat hiljem suri poiste ema akuutsesse diabeeti. Tolkien kirjutas1 hiljem:
Minu oma kallis ema oli tõeline märter ja seda ei juhtu igaühega, et Jumal annab inimestele nii kergekäeliselt nii palju armuande, nagu see on juhtunud Hilary [Johni vend Hilary Arthur Reuel Tolkien] ja minuga, andes meile ema, kes tappis ennast raske töö ning murega, tagades nii, et me säilitaksime oma usu.
Peale ema surma kasvas Tolkien üles kitsikuses Walesi-Hispaania päritolu isa Francis Morgani hoole all Birminghami Oratooriumi (Birmingham Oratory) juures asuvas orbudekodus, kus Tolkienil arenesid välja religioossed harjumused, mida ta pidas kogu oma elu. Ta käis võimalikult tihti missal, pihtis regulaarselt, palvetas iga päev, uskus sakramentidesse ja Kiriku õpetusse.
Andekas keeltes ja lugude jutustamises
Tolkieni anne keelte peale ja lugemishuvi avaldusid juba nooruses. Teismeliseealisena valdas ta vabalt ladina ja kreeka keelt, omandades peatselt neile lisaks gooti ning soome keele. Oma lõbuks hakkas ta välja mõtlema uusi keeli ja aastaid hiljem lõi ta Keskmaa, millest sai tema välja mõeldud keelte kodumaa, koos [välja mõeldud keelte jaoks] vajaliku ajaloo ja pärandiga. Temast sai Oxfordi ülikooli vana- ja keskinglise keele professor, tema keeltepagas täienes veel hispaania, itaalia, vana-põhjala ja kaas- ning keskaegse walesi keelega. Samuti õppis ta ära hulga iidseid germaani ja slaavi keeli.
Tema armastusest keelte vastu kasvas välja tõsine huvi filoloogia vastu. Ta keskendus sõnadele, millest keel koosneb ja mitte ainult nende tähenduse tundmaõppimisele, vaid ka nende ajaloole. [Sõnade] tähendus ja ajalugu saavad avalikuks, kui õpitakse keelt, kirjandust, kultuurilugu, teoloogiat ning mütoloogiat. Kõik nimetatud valdkonnad toovad päevavalgele sõnade allika või algupära ja neid ühendavad läbivad teemad. Filoloogia andis Tolkienile keele haldamiseks filosoofilise raamistiku, mis oli kooskõlas tema katoliku usuga – usuga, mille abil võis kõigist lugudest leida Evangeeliumi loo kajasid ja peegeldusi.
Müüdid ja fantaasialood
Armastus keelte ja lugude vastu, mida võimendas katoliku usk ja kujundas tema haridus ning kasvatus, väljendus samuti Tolkieni müüdilembuses. See ei olnud nii mitte ainult müütide kütkestavuse ja meelelahutusliku väärtuse tõttu, vaid neis kajas Tolkieni jaoks vastu evangeelium. Ta mõtles välja oskussõna "eukatastroof" (kreeka keeles tähendab eesliide "eu" "hea" + katastroof), mis tähendab lugu, kus suur tragöödia pöördub õnnelikuks lõpuks. Tolkien kirjeldab kontseptsiooni järgnevalt:
Evangeeliumitesse on kirjutatud sisse muinasjutt, ehk suuremat laadi lugu, millesse on haaratud kõikide muinasjuttude olemus. Evangeeliumites on juttu imetegudest, mis on eriliselt kunstipärased, ilusad ja liigutavad. Need lood on oma täiuslikus, iseenesele piisavas, tähenduses "müütilised" ja kõikide nende imede seast leiab suurima ja kõige täiuslikuma, mida iganes on võimalik välja mõelda, eukatastroofi. Kristuse sünd on inimajaloo eukatastroof. Ülestõusmine on Lihakssaamise loo eukatastroof. Lugu algab ja lõpeb õnnelikult. Selles on ennekõike kirjas "reaalsuse sisemine järjepidevus". Pole olemas ühtegi teist kunagi räägitud lugu, mille kohta inimesed oleksid uskunud, et see on tõde ja mitte ühtegi, millest nii paljud kahtlevad inimesed oleksid täiesti iseseisvalt tõe leidnud. Selle loo kunstipärasuse taga on algupärane Kunst, ehk Loomine. Sellest lahtiütlemine toob kaasa kas kurbuse või viha.2
Nii nagu keelel on reeglid, on need ka lugudel. Meelevaldsus, õõnsus, banaalsus, täpsusetus, käpardlikkus – sellised vead rikuvad ära nii keele kui lood. Kõige sellise vastu rakendas Tolkien oma katoliku usku ja kõike, mis oli tema usuga kooskõlas.
Aggiornamento ja oikumenismi ohud
Oma pojale Michaelile 25. augustil 1967 saadetud kirjas kommenteerib Tolkien uude missasse puutuvaid asjaolusid:
"Protesteerijate" [mõeldes protestante] minevikust "lihtsuse" ja otsekohesuse otsimine – millel, loomulikult, on mõned positiivsed, või vähemalt arusaadavad, motiivid – on ekslik ja tõepoolest ka tühine. Sest "algkristlus" jääb täna, vaatamata kogu "teadusele", meie jaoks suuresti tundmatuks. "Algupärasus" ei ole väärtuslikkuse garantii ja nii peegeldab, kui ka peegeldas, see ainult suurt ignorantsust. Tõsised väärarusaamad olid algusest peale Kristliku liturgia osa, nagu need on seda tänagi. (Püha Pauluse euharistliku käitumise kitsendused peaksid selle tõestamiseks olema piisavad.) Seda enam, et meie Isand [Jeesus Kristus] ei arvanud, et "minu kirik" peaks seisma paigal või jääma alatisse lapsepõlve, vaid Ta nägi seda elava organismina (nagu taime), mis oma välise kuju poolest areneb, suhestudes oma jumaliku elu ja ajalooga – nende eriliste maailma olukordadega, mille keskele ta on seatud. "Sinepiseemne" ja täisealise Puu vahel pole mitte mingisuguseid sarnasusi. Nende jaoks, kes elavad ajal, kui Puu saab suureks, on see osa elusa organismi ajaloost ja jumaliku organismi ajalugu on püha. Targad inimesed võivad teada, et Puu sai alguse seemnest, kuid üritada seda üles kaevata on mõttetu ettevõtmine, sest seda seemet ei ole enam olemas ja selle voorused ning vägi asuvad nüüd Puus. Tõesti: [Kiriku] juhid, Puu hoidjad, peavad selle eest hoolitsema, vastavalt nende käsutuses olevale tarkusele, seda pügama, eemaldama väärkasvud, saama lahti parasiitidest ja nii edasi. (Öeldes seda õõvaga, teades kui vähe nad [Kiriku hierarhia] midagi millegi kasvatamisest teavad!) Kuid kindlasti teevad nad kahju siis, kui nad on kinnismõtteliselt võtnud pähe pöörduda tagasi seemne, või esimese nooruse juurde, kui Puu oli (seda ette kujutades) ilus ja kurjade asjade poolt puutumata.
Teine motiiv (mida täna aetakse suuresti segi primitivistliku ajendiga, seda isegi [Katoliku kiriku] reformaatorite meeletes): on aggiornamento: kaasajastamine: millega käivad kaasas oma tõsised ohud, mida on olnud võimalik jälgida läbi ajaloo. Sellega [kaasajastamisega] aetakse segamini "oikumeenilisus".3
Tolkien nägi Kiriku konsiiliumi tehtud muudatuses suuri probleeme: mitte ainult selle tõttu, et ta sai oma usust aru intellektuaalselt, vaid ta mõistis, et see mida tehakse missa keelega on suur ebapühadus, sest sellel pole jõudu [inimesi] endaga siduda, sest see pole juurdunud iidsesse allikasse [Kristusesse]. Noorem Tolkien arvas aastaid varem: "Mitte ükski loidus ja ükski maailma hirm ei saa meid pöörata kõrvale valguse vankumatust järgimisest."4
Ülevaade on tõlgitud katoliikliku kirjastuse Angelus Press ilmavõrgupäevikust.
___
1 David Doughan: J.R.R. Tolkien Biography: Life of Tolkien (2002), lk 31.
2 J.R.R. Tolkien: On Fairy-Stories in Essays Presented to Charles Williams (1947).
3 Letters of J.R.R. Tolkien, (1981), toimetajad Humphrey Carpenter koos Christopher Tolkieniga, kiri nr 306.
4 Humphrey Carpenter: Tolkien: A Biography (1977), lk 73.
Toimetas Karol Kallas