Turisti suhe pühakojaga on enamasti keeruline. Ühelt poolt ahvatleb sakraalne ruum teda oma kultuuriväärtustega, teisalt aga kehtib seal käitumiskood, mille mittetundmine võib viia turisti ebameeldivatesse ja talle endale arusaamatutesse olukordadesse.
Suured ja ilusad pühakojad paiknevad pahatihti maades, kus päike paistab nii heldelt, nagu tahaks ta esitada D-vitamiini vaeguse käes vaevlevale põhjamaisele külastajale avaliku väljakutse oma kahvatut nahka taevalaotuse all soojendada. Vitamiinipuudus on tõsine asi ja loomuse survele on raske vastu seista.
Mis oleks sellises olukorras veel kohasem, kui mitte kohvri põhjast kiiresti välja otsida lühikesed püksid ja miniseelikud, päikseprillid ja T-särgid, sandaalid ja bikiinid?
Ilmastikule vastava riietuse leidnuna asub turist kultuurinälga kustutama. Püha Peetruse basiilika, Pariisi Jumalaema kiriku, Firenze ja Siena katedraalide ees päikesekiirte elustavat toimet nautides ootab innukas külastaja sissepääsu sakraalse ruumi jahedat salapära hõngavate võlvide vahele.
Kuid nüüd hoomab ta sissekäigu juures silti, millel on kujutatud temaga sarnaselt riietunud isikut, kel jalas sandaalid ja lühikesed püksid, seljas värviline maika. Pildile tõmmatud imperatiivset tähendust kandvad traksid vahendavad talle karmi tegelikkust – siin profaanse ja sakraalse piirimail, siin pühakoja lävel on selline isik nagu tema, turist, lihtsalt ära keelatud! Nagu kibestamaks juba niigi kõrvetavat alandust on alusriietes turisti kõrval keelu alla pandud ka hulkuvad koerad.
Sakraalruumis korraldavad käitumist tavad ja arusaamad, mis on risti vastupidised turismi olemusele. Tavaliselt on turist harjunud ise esitama nõudmisi tema poolt külastatavale keskkonnale. Ta soovib head teenindust, mugavat hotelli, palju päikest, haruldasi kultuuriväärtusi ja erutunult tuksuvat ööelu.
Kiriku või kloostri lävel aga peab ta kohanema temale endale esitatud nõuetega, mis puudutavad näiteks riietumist ja käitumist. Kui kuurordi kõik ehitised, hotellid, pangad, kohvikud, basseinid ja ööklubid on rajatud turisti teenindamiseks, siis kirikut on põlvkonnad põlvkonna järel ehitanud, et Jumala teenimiseks leiduks väärikas koht.
Kui senini tundis turist end kuurordis jupijumalana, kellel oli tarvis vibutada vaid VISAt, et tõestada oma võimu, siis nüüd silmab ta Sixtuse kabeli laemaalinguid ja kohtub Kõigeväelisega, kes sõrme vibutades loob taevad ja maa. Sakraalruumi sisenedes hakkab turisti südamesopis ähmaselt võimust võtma arusaam, et kunagi võidi Ülimaks Olendiks pidada veel kedagi teist peale tema.
Jumala ja inimese maa
Mis on sakraalhoone? Selle küsimusega tutvudes on kergem aru saada reeglitest, mis sakraalse ruumi külastajat seovad. Juba loomuliku usundi juurde kuulub tava piiritleda jumalate teenimiseks kindel ehitis.
Tavaliselt kaasneb sellega arusaam, et pühamu territoorium on seal austatava jumala valduses ja seega eriliselt püha. Pühamus endas elab jumal, mida kujutab iidol ehk jumalakuju. Loomuliku, kõikidele inimestele omase usundi ühised tavad ja arusaamad on kandunud ka suurtesse maailmareligioonidesse.
Sakraalne ruum eristub profaansest ruumist, kus inimene oma tavaelu toimingutes ja tegemistes askeldab. Kuna sakraalset ruumi peetakse loomulikus usundis tavaliselt jumalusele kuuluvaks, siis tunneb usklik, kuidas ta viibib templis või pühakojas jumala läheduses, tema kohalolus ja tema ees.
Sakraalsesse ruumi sisenedes on inimene astunud üleloomulikku sfääri, kus kehtivad teistsugused käitumis- ja riietumisreeglid. Inimesele, kes pühakoja lävest üle astunud, on loomuomane vaikne, palvele ja meditatsioonile keskenduv olek, milles väljendub tema alandlik suhe kellessegi, kes on temast kõrgem.
Siin peidab end kõige teravam vastuolu tänapäeva läänemaise kultuuriga, kus inimest ennast on harjutud pidama jumaluseks ja kõike muud temale alluvaks. Selle arusaama tõttu on peaaegu igasugune sakraalne mõõde maailmast kadunud.
Oma keskkonda on meil tavaks näha vaid inimlike profaansete talituste ja algatuste lõpmatu mänguväljana. Mõte sellest, et piiramatut inimlikku horisonti võiksid väikeste saarekestena katkestada pühamud, kus meie ilmalikud mängureeglid ei kehti, tundub mõttetu ebausuna ja ränga hoobina inimliku hybris'e kõikehaaravatele püüdlustele.
Üle läve
Vaatleme, kuidas näeb välja kristlaste sakraalruum ehk kirik. Astume sisse katoliku kirikusse. Tavaliselt siseneb külastaja kirikusse lääneportaali kaudu ja märkab, kuidas tema tähelepanu suundub peaaltarile, mis asetseb kiriku idapoolses osas.
Altaril pühitseb preester leiva ja veini kujul euhharistiat ehk altarisakramenti, mis on üks Kiriku seitsmest sakramendist. Euhharistia pühitsemist nimetatakse pühaks Missaks. Altari taga paikneb üldjuhul tabernaakel ehk altarikapp, kus säilitatakse Missa ajal pühitsetud armulaualeiba.
Õigeusu kirikus asetsevad altar ja altarikapp nende ees seisva kolme väravaga ikonostaasi taga. Katoliiklane ühes ortodoksiga tunnistavad oma usus, kuidas euhharistia pühitsemise ajal muutuvad leib ja vein Kristuse ihuks ja vereks. Nõnda on pühitsetud armulaualeivas ja -veinis kohal Kristus ise.
Seepärast osutavad katoliiklased tabernaakli eest möödudes oma austust, laskudes hetkeks ühele põlvele. Ortodoksid teevad kirikusse sisenedes altari poole ristimärgi ja kummardavad. Kristuse kohalolekust tabernaaklis annavad märku põlev punane lamp ja suletud uks. Kuidas tuleks siin ennast üleval pidada, et hardas keskkonnas mitte kohatuna mõjuda?
Kuidas käituda kirikus?
Kohe alguses peaks eristama kirikusse sisenejate seas kahte peamist rühma. Esiteks külastavad kirikut usklikud, kes tulevad kirikusse palvetama, võttes ühtlasi osa liturgiast ja kiriklikest toimingutest. Nemad käituvad kirikus oma usust ja iidsetest palvetavadest lähtudes – kummardavad Jumalaema ikooni ees, õnnistavad end ristimärgiga, põlvitavad palves tabernaakli ees või püha Missa erinevate osade ajal.
Teiseks astuvad üle kiriku läve need, keda ei tõmba kirikusse mitte usk, vaid miski muu, näiteks seal leiduvad kultuuriväärtused. Keegi ei nõua, et Sitsiilia ringreisil viibiv aus marksistist-leninistist kultuurihuviline peaks end kohalikus külakirikus seadma mõne vanaema kõrvale ja püüdlikult järele aimama ristitegemise, põlvitamise ja palvetamise tavasid. Siiski kehtivad ka tema puhul üldised käitumisreeglid, millest iga kirikusse siseneja peaks kinni pidama.
Vaikus
Üle kiriku läve astudes oleks vaja silmas pidada, et kirik on palvekoda, mille kristlased on ehitanud, et seal Jumalat tänada ja kiita. Vana kristliku traditsiooni kohaselt on maapealne liturgia võrdpilt taevasest liturgiast, kus inglid ja pühakud Jumalat ülistavad.
Euhharistia, mille käigus preester toob Jumalale tänuks ja inimkonnale lunastuseks leiva ja veini kujul Kristuse ihu ja verd, tähendab kreeka keeles tänuohvrit. Viirukisuits, mida pidulikel puhkudel kasutatakse, sümboliseerib usklike palveid, mis tõusevad Jumala palge ette nagu healõhnaline suits.
Kõrgustesse kaarduvad võlvid, vitraazhid, pühakute kujud ja ikoonid meenutavad inimesele, et meie ajalikule maailmale järgneb Igavik. Kõik need ülevad elemendid sisendavad kiriku külastajasse meditatiivse rahu ja palves üksiolemise vajadust. Seega kirikus üldjuhul juttu ei räägita. Kui selleks peaks siiski olema tungiv vajadus, tuleks seda teha vaiksel häälel.
Riietus
Riietus on oluline. Rahvusooperisse lühikeste pükste ja värvilise maikaga sisenejat võib õigusega süüdistada äärmuslikus matsluses. Täpselt sama kultuuritu oleks sellise riietusega kirikusse astuda. Mitu suurt ja kuulsat Euroopa katedraali on sooja maa turisti univormis ringiliikujatele andnud lihtsalt sisseastumiskeelu.
Leidub teisi kohti, kus liiga napis riietuses naisterahvastele antakse kirikusse sisenemisel ühekordseks kasutamiseks paberist värviline rätik, millega oma ülakeha ja õlgu katta.
Siin on muidugi see eelis, et sellise rätikukese võib pärast kiriku külastamist kokku voltida, meenena oma astronoomilistesse kõrgustesse ulatuvast matslusest kaasa võtta ning soovi korral kodus seina peale üles riputada.
Austus
Kui Estonia kontserdisaalis esineb pianist, siis oleks kontserdi ajal kohatu astuda, käed taskus, lavale ja peenikest vilet lastes uudistada orelivilede paiknevust või külgrõdude konstruktsiooni.
Kui kirikus pühitsetakse Missat, toimub Jumalik Liturgia, lauldakse laudest (hommikupalvust), või vesprit (õhtupalvust), siis peaks külastaja kas vaikselt istuma ristirahva sekka pinkidele, või lahkuma kirikust, jättes kultuuri- ja kunstiloolised uuringud mõnda hetke, mil liturgilisi toiminguid parasjagu ei toimu.
Missa ajal kirikuruumis ringi kõndida ja kõva häälega rääkida oleks haruldase taktitundetuse avaldus. Erinevalt kontserdist ei visataks sellist külastajat kirikust välja, aga juhul kui kultuuritus oleks noolemäng, siis oleks ta nõnda käitununa tabanud otse märklaua punasesse keskmesse.
Siin olid mõningad elementaarsed reeglid, millest juhindudes peaksid kirikut külastades hakkama saama ka paadunud ateist ja konfessionaalne agnostik, veendunud antikristlane koos teadusliku leninist-marksistiga, verinoor gümnasist-nietzscheaan ühes koltunud prantsuse eksistentsialistiga.
Tulge, astugem üheskoos üle pühakoja läve!
Artikkel ilmus algselt 2006. aastal ajakirjas Estraveller.