Tänavuse Aadu Luukase missiooni­preemia andmine Siht­asutusele Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks pani liberalistliku homo­meelse pressi raevust pröökama. „Putini preemia!“ põrutas Tartu üli­kooli usu­teadus­konna kasvandik ja Postimehe arvamus­toimetaja Sigrid Kõiv, manitsedes: „Vihkamisele suunatud retoorika ei tohiks saada preemiat isegi siis, kui ees­märk on enese arvates õilis.“

Viha või vihkamise õhutamise süüdistus on väga tõsine süüdistus. Mil moel on SAPTK seda teinud? Kas on esitatud üles­kutse „pedesid peksta“, paigutada homo­seksuaalid koondus­laagrisse või jätta nad kodaniku­õigustest ilma? Mitte sinna­poolegi. Kõigile teada­olevalt on SAPTK astunud avalikkuse ette konkreetse sõnumiga, et riik ei peaks homo­seksuaalseid paare tunnustama pere­konnana, kuna põhi­seadus defineerib pere­konda rahva püsimise ja kasvamise alusena.

Häda on selles, et homo­aktivistid ei pea sellist seisukohta legitiimseks. Mõtte- ja sõna­vabadus neile ei loe. Ideoloogilistele diktatuuridele omaselt ei talu nad vähimatki vastu­rääkimist oma dogmadele. Neid ajab sõna otseses mõttes marru, et nende hästi rahastatud propaganda ja aju­pesu on põrkunud vastu organiseeritud ja kindla­meelset kodaniku­algatust. Kristlased ja paljud teised kodanikud on vastu ootusi oma selja sirgu ajanud.

„Laim, ähvardused ja solvangud, mida SAPTK suunal õhku paisati nii praegu kui kooselu­seaduse vastu­võtmise ajal riigi­kogus näitab, kui häbematuks ja jõhkraks on muutunud vasak­radikaalse ideo­loogia kandjad ning kui suurt julgust ja pühendumust vajab täna­päeval tegelik kodaniku­algatus Eestis ja Euroopas,“ tõdes Eesti Konservatiivse Rahva­erakonna esimees Mart Helme preemiast tõusnud kära kommenteerides. Temaga tuleb nõustuda.

Tegelikult ei ole skandaalne mitte see, et Aadu Luukase preemia anti SAPTK-le, vaid asjaolu, et Eesti tähtsamad meedia­väljaanded – seal­hulgas Postimees – on jätnud tähele­panuta kooselu­seaduse läbi­surumiseks ette võetud poliitilised mahhinatsioonid ja manipulatsioonid. Ometi on just demokraatliku riigi vaba meedia ülesanne kritiseerida võimu, mis ignoreerib tervelt 2/3 rahva tahet, ning lahti harutada võimurite ja huvi­gruppide telgi­taguseid toimetusi.

Muidugi juhul, kui tegemist pole Putini meediale sarnaneva aja­kirjandusega.

Osundagem taas kord Postimehe vanem­­toimetaja Priit Pulleritsu ülimalt tabavat blogi­postitust 2014. aasta juunist: „Eesti aja­kirjandus on millegi­pärast valinud poole. Ma ei tea, miks. [—] Eesti aja­kirjandus paistab tegema kõik, et keegi ei saaks kriitilisi küsimusi tõstatada. Kooselu­­seaduse üle peetavas debatis on Eesti aja­kirjandus näidanud end putinliku propaganda­vahendina.“

Niisiis ei kujuta endast tõelist probleemi mitte väidetav Putini preemia, vaid sisu poolest putinlik meedia, mis esitleb ennast vaba ajakirjandusena. Meedia, mis on astunud ühe­mõtteliselt ühe väärastunud ideoloogia teenistusse ega teeni enam Eesti ühiskonna kui terviku huve, vaid on pöördunud selle vastu.

Artikkel avaldati algselt portaalis Meie Kirik.