Rahvastiku-uuringute Instituudi president Steven Mosher kirjutab, et läänemaailma madalas sündimuses pole süüdi ainult rahalised probleemid, vaid hoopis laialt levinud kliimaärevus, mis on paljudel juhtudel muutunud neurootiliseks.
Ameerika masendavalt madalas sündimuses süüdistatakse sageli majandust. Kuid laste saamise ja kasvatamise kulud on vaid osa põhjusest, miks USA summaarne sündimuskordaja (1,6 last naise kohta) on ajalooliselt madalaimal tasemel.
Sama oluline tegur, mis noori abiellumisest ja laste saamisest eemale peletab, on tulevane apokalüpsis.
Milline apokalüpsis, küsite?
Valikuid jagub – neid hõljub õhus vähemalt pool tosinat. Ja iga paari aasta tagant ilmub justkui eikusagilt nähtavale uus viirastus, tavaliselt siis, kui eelmine on kaotanud oma mõju ja meediakära selle ümber vaibub.
Kõige kauem ringelnud apokalüpsis on – arvasite ära – ülerahvastatus.
Alates 1960ndate lõpust kuni tänapäevani on pidevalt levitatud propagandat, mis hoiatab, et me sigime end planeedilt minema.
1980ndate apokalüpsis oli midagi, mida kutsuti "globaalseks jahenemiseks". Eksperdid väitsid, et inimtegevus paiskab atmosfääri nii palju tahkeid osakesi, et need blokeerivad päikesekiired ja põhjustavad uue jääaja. Mõne aastakümne pärast pidid kõik elama igludes.
Neil diplomeeritud geeniustel ei läinud kaua aega, enne kui nad ümber mõtlesid ning hakkasid peagi palavalt rääkima hoopis "globaalsest soojenemisest".
1990ndad olid täis palavikulisi lugusid sellest, kuidas tõusev temperatuur sulatab polaarjää, ujutab rannikualad üle ja muudab allesjääva sisemaa kõrbeks.
Siis leiutas üks nendest tarkpeadest kõikehõlmava termini "kliimamuutus." Tuleb välja, et see ei ole midagi muud kui kõigi ilmastikku puudutavate hirmude summa.
Eesmärk on hirmutada inimesi ideega, et Maa kliima on täiesti kontrolli alt väljunud. Inimtegevus – eriti fossiilkütuste põletamine – põhjustab väidetavalt äärmuslikke ilmastikunähtusi: põudasid, äkilisi üleujutusi, tugevnevaid orkaane ja enneolematuid "kuumakupleid."
Kõikide nende maailmalõpu stsenaariumite puhul süüdistatakse muidugi inimkonda. Üks varajastest sündimuse vastastest loosungitest ütles: "Rahvastik on reostus." Meile öeldi, et planeedi ja iseenda päästmiseks tuleb lõpetada beebide tegemine – või, nagu radikaalsed keskkonnakaitsjad neid nimetavad, "väikeste süsiniku eritajate" sünnitamine.
Need meist, kes on vanemad, on ammu õppinud neid apokalüptilisi lugusid pilkama. Kui oled üht hirmujuttu kuulnud, oled neid kõiki kuulnud. Kui sa mõistad, kui paljud petised on hüüdega "Lõpp on lähedal" rikkaks ja kuulsaks saanud, lõpetad sa lihtsalt kuulamise.
Kuid me ei saanud aru, et "Lõpp on lähedal" seltskond ei pöördunud mitte niiväga meie poole, vaid pigem meie laste poole. Ja meie lapsed kuulasid. Tegelikult polnud neil muud valikut kui kuulata, kuna nad olid vangistatud publik. Nad käisid riiklikus koolisüsteemis, kus sellised ideed nagu "ülerahvastatus," "globaalne soojenemine" ja "kliimamuutus" olid põimitud mitmetesse õppeainetesse alates ajaloost kuni sotsiaalteadusteni.
Need apokalüptilised jutud, mida on korrutatud aastast aastasse, tunnist tundi, kümnendist kümnendisse, on saavutanud oma soovitud tulemuse. Näiteks 2021. aastal läbiviidud Morning Consulti uuring näitas, et üks neljast lastetust täiskasvanust (25%) nimetas kliimamuutust põhjuseks, miks nad lapsi ei taha.
Samuti selgus 2022. aasta ABC Newsi/Ipsose küsitlusest, et 23% ameeriklastest vanuses 18–45 ütlesid, et kliimamuutused panid neid bioloogiliste laste saamise osas ümber mõtlema ning 25% ütlesid, et kaaluvad vähemate laste saamist.
Mida nooremad vastajad, seda suurem oli nende mure laste sünnitamise pärast surevasse maailma. Mullu ajakirjas The Lancet avaldatud uuringus, milles osalesid 16–25-aastased üle kõigi 50 osariigi, leiti, et 52% pidas õigustatuks kõhklusi laste saamisel kliimamurede tõttu.
See tähendab, et pisut enam kui pool Z-põlvkonnast on veendunud, et laste süsinikujalajälg muudab planeedi peagi elamiskõlbmatuks.
Kes tahakski saada lapsi iglus, põrgukuumuses või ettearvamatus kliimakaoses?
See tähendab, et pelgalt rahalised stiimulid, nagu on välja pakkunud asepresident J.D. Vance, ei lahenda Ameerika sündimuskriisi.
Palju sellest, mida ta välja pakub – heldeid maksusoodustusi ja teisi toetusi perede jaoks –, on juba olemas mitmetes Euroopa riikides ning on olnud seal juba aastakümneid. Ometi pole need meetmed suutnud peatada sündimuse langust, mis on seal isegi madalam kui USAs.
Ärge saage valesti aru – ma pooldan rahalisi toetusi peredele, et soodustada sündimust.
Aga me peame ühtlasi mõistma, et tegemist ei ole ainult rahalise probleemiga, vaid laialdase kliimaärevusega, mis on paljudel juhtudel muutunud neurootiliseks. Seda võiks nimetada kliimahondriaks või kliimafoobiaks.
Arvestades paljude noorte vaimset seisundit, ei saa neid lihtsalt rahaga "ära osta," et nad lapsi saaksid. Nad kardavad liiga palju seda, mida nad arvavad, et tulevik toob.
Selle asemel peame reformima õppekavasid, eemaldades negatiivsed viited rahvastiku kasvule, mis on tegelikult olnud üks inimkonna arengu suurimaid eestvedajaid. Ja mis peamine – me peame lõpetama kergesti mõjutatavas eas lastele ütlemise, et nende pärast saab maailm peagi otsa.
Ei saa.
Artikkel ilmus algselt väljaandes LifeSiteNews. Tõlkis Martin Vaher