Eesti-sugusel väikeriigil ei ole tark segases olukorras, nagu seda on praegu Lähis-Ida oma, iga hetk sõna võtta, leiab publitsist, kodanikuaktivist, ettevõtja ja poliitikavaatleja Robert Vill.
Eesti poliitikute kiirustav ja mõtlematu seisukohavõtt USA raketirünnaku kohta Süürias kahjustab Eesti mainet. Eesti poliitikutel puudub kahjuks võime näha nähtamatut. Seda tuleks kompenseerida vaitolemisega.
Fakt on, et ameeriklaste toimetamine Süürias pole ÜRO-s kooskõlastatud ega ole saanud heakskiitu. Eesti toetas praegu rahvusvahelise õiguse jalge alla tallamist ja suveräänse riigi ründamist. Pole tõestatud, et mürgist gaasi (täpsemalt: sariini) kasutas just Süüria valitsus. Ei ole välistatud, et tegemist oli provokatsiooniga. Kelle "karvane käsi" oli ja on mängus, tuleb veel välja selgitada.
Kriminalistid küsiks: "Kellele on konflikti eskaleerimine praeguses olukorras kasulik? Miks toimus nii järsk ja kõigile ootamatu USA meelemuutus Süürias?"
Viis päeva enne seda toimus USA ja Türgi kõrgetasemeline kohtumine. Keegi meist ei tea, mida seal täpselt räägiti ja kokku lepiti. Võime vaid oletada.
Süüria rahvaste ja islami eri voolude segadikus on alaviidist (ca 10% elanikkonnast) president Assad (algul isa Hafez, seejärel poeg Bashar) kompromiss, mis tagas rahu ja hoidis riiki koos. Bashar al-Assad on abielus sunniitliku moslemiga, mis aitas hapra rahu püsimisele kaasa. Assadil oli palju kaotada ja vähe võita ning see välistab mürgise gaasi kasutamise tema korraldusel.
Pärast USA ja liitlasvägede tungimist Iraaki – väidetavate keemiarelvade (!) olemasolu tõttu! – selgus, et keemiarelva Iraagist ei leitud, kuid Hussein oli kukutatud ja mõrvatud ning sunniidid võimult tõrjutud. Vundament ISIS-e tekkeks sai sellega loodud. Käivitus võimuvõitlus šiiitlike moslemitega asustatud aladel.
Peab tunnistama, et aluse ISIS-ele panid USA ja tema ustavad liitlased ise, s.h Eesti. Šiiitide toetatud alaviidist president Assad sattus löögi alla. Ei lugenud isegi see, et Assadi naine on sunniit. Algas verine "kodusõda" ning võitlus terroriorganisatsiooniga ISIS. See omakorda tekitas ISIS-e vastases võitluses kummalise olukorra: ISIS-e vastases liidus oli pooli kaks või isegi rohkem.
Ühel pool olid šiiitlik riik Iraan ja relvarühmitus "Hezbollah", samuti kurdid. Viimatimainitud sõdisid – ja sõdivad endiselt! – terroristidega siiras lootuses, et tänu sellele õnnestub saavutada omariiklus.
Teine pool oli USA koos oma NATO-liitlasega Lähis Idas – Türgiga. Usk dikteeris, et Türgi võitlus ISIS-e vastases koalitsioonis oli näitemäng, mis oli suunatud avalikkusele ega saanud seetõttu kesta igavesti.
ISIS-e vastase koalitsiooniga liitus Venemaa. Venemaal elab arvestatav šiiitide kogukond ning nende eelistus oli loomulikult Assad. See tõi kaasa veel suurema polariseerumise ning esialgu varjatud vastasseisu Türgiga.
Oletan, et Türgi president Recep Tayyip Erdoğan forsseeris sündmusi ja esitas USA-le viimatisel kohtumisel ultimaatumi: Türgi võib lahkuda NATO-st, kui USA ei soostu sulgema Türgi-Süüria piiril asuvat sõjaväebaasi, kus muuhulgas ka USA tuumarelvad. See sõjaline tugipunkt on USA-le nii tähtis, et sundis USA võime seekord avalikult valima poolt ja – ignoreerides igasuguseid demokraatiareegleid! – alluma Erdoğani diktaadile. Türgi soov taastada Osmanite riik on üldteada. Esimene samm sellel teel oleks allutada endale sunniitidega asustatud alad Süürias ja Iraagis.
Ei maksa alahinnata, et vahetult enne rakettide tulistamist USA sõjalaevadelt Süüria pihta toimus Donald Trumpi ja Hiina president Xi Jinpingi kohtumine. Niinimetatud Bermuda kolmnurk, kus toimetavad USA, Hiina ja Venemaa, on omavahel väga tihedalt seotud. Arengud siin on olulised ja aitavad mõista ühe või teise poole käitumist.
Mis juhtub lähitulevikus? Arvan, et suurt vastasseisu, kus sündmused võivad väljuda kontrolli alt, ei taha keegi. Lähiajal saabub Moskvasse USA välisminister Rex Tillerson. Oletada võib, et ameeriklasi hoiatatakse: veel üks sedalaadi "rünnak", ja laev, kust raketid välja tulistati, läheb põhja!
See võimekus on Venemaal selles piirkonnas olemas.
Mida võiks teha Eesti? Väikeriigil ei ole tark segases olukorras, nagu seda on praeguseks Lähis-Ida oma, iga hetk sõna võtta. Raketirünnak, olenemata motiivist, suveräänse Süüria riigi pihta ilma ÜRO resolutsioonita, on agressioon, mis tähendab rahvusvahelisele õigusele sülitamist!