Paljud elupooldajate (pro-life) liikumises osalejad tõrguvad nägemast või tunnistamast seost rasestumisvastaste vahendite kasutamise ja abordi vahel. Nad kinnitavad, et kahe teguviisi vaheline erinevus on hiigelsuur – rasestumisvastaste vahendite kasutamine takistab elu tekkimist, abort hävitab juba alanud elu.

Mõni nn rasestumisvastane vahend ei ole abordiga mitte pelgalt seotud, vaid lausa identne. Mõned nn rasestumisvastased vahendid on abortiivid (abordi esile kutsujad), nende toime seisneb varajaste abortide põhjustamises. Nt emakasisene spiraal takistab sügoodi – uue väikese inimolendi – kinnitumist emakaseinale. Ka nn rasestumisvastane hormootablett ei peata alati ovulatsiooni (ehk munaraku vabanemist munasarjast), vaid vahel peatab ka kasvava embrüo implanteerumise. Ja muidugi seisneb ka uue RU 486 tableti toime areneva loote ehk uue beebi ühemõttelises aborteerimises. Kuigi mõnikord astutakse pro-life liikumises abortiivide vastu välja, on sellest ebamugavast teemast mööda tüürimine oluliselt leivnum suhtumine.

Minu arvates on see viga. Arvan, et me ei saavuta erilist edu uue elu jaoks turvalise ühiskonna loomisel – sellise ühiskonna loomisel, kus me tõesti näitame elu vastu üles austust, kus abort on pigem õudne mälestus kui õudne tegelikkus -, kuni mõistame, et rasestumisvastaste vahendite kasutamise ja abordi vahel on palju olulisi seoseid, ja selle tõe ka vapralt välja ütleme. Peame mõistma, et ühiskonnas, kus laialdaselt kasutatakse rasestumisvastaseid vahendeid, on raske abortidest hoiduda, sest rasestumisvastased vahendid soosivad elustiili ja suhtumist, mis loovad väidetava “vajaduse” abordi järele.

USA Ülemkohtu otsuses Planned Parenthood [1] vs Casey [2], millega kinnitati USA-s abordi legaliseerinud Roe vs. Wade’i otsust [3] , väideti: “mõne kriitilise koha pealt on abort samalaadne otsusega kasutada rasestumisvastaseid vahendeid … kahe aastakümne jooksul toimunud majanduslike ja ühiskondlike arengute käigus on inimesed isiklikke suhteid ümber korraldanud ja teinud valikuid, mis määravad nende arusaama iseenesest ja nende kohast ühiskonnas, toetudes abordi võimalusele juhul, kui rasestumisvastaste vahendite kasutamine ei õnnestu.”

Ülemkohtu otsuse tõttu on muutunud asjatuks kõik pingutused “paljastamaks” seda, mis on tegelikult kaasaja abordilembuse taga. Nagu Ülemkohus otsekoheselt teatab, vajab ühiskond abordi kättesaadavust, et jätkata kontratseptiivset elustiili. See, et poolteist miljonit naist pöörduvad igal aastal abordi kui varuvariandi poole pärast rasestumisvastaste vahendite alt vedamist, ei johtu sellest, et need vahendid on ebaefektiivsed. Rasestumisvastaste vahendite kergest kättesaadavusest hoogu saanud “intiimsuhted“ on need, mis teevad abordi “vajalikuks”. “Intiimne” on siin kasutusel eufemismina ja sealjuures eksitava eufemismina. Siin tähendab sõna “intiimne” tegelikult “seksuaalne”, see ei tähenda “armastav ja lähedane”. Abort on kõige sagedamini sellise seksuaalsuhte tulemus, kus on puudu tõelisest intiimsusest ja armastusest, milles pole ruumi lapse, seksuaalvahekorra loomuliku tulemuse jaoks. Rasestumisvastased vahendid võimaldavad seksuaalsuhteid sõlmida nendel, kes ei ole valmis laste eest hoolitsema; rasestumise korral näevad nad last soovimatu sissetungijana oma ellu ning otsivad lahendust abordist.

Rasestumisvastaseid vahendeid tervitatakse praegu kui lahendust seksuaalrevolutsioonist tulenevatele probleemidele; paljud usuvad, et paremad rasestumisvastased vahendid ja nende korrektsem kasutamine vähendavad soovimatute raseduste ja abortide arvu ning pidurdavad mingil määral seksuaalsel teel edasi antavate haiguste levikut.

Toetamaks väidet, et rasestumisvastaste vahendite tõhusam kasutamine vähendaks abortide hulka, märgitakse, et enamik aborte sooritatakse “rasestumisvastasel eesmärgil”. See tähendab, et harva tehakse aborti sellepärast, et naine on olnud vägistamise või intsesti ohver, või seetõttu, et rasedus ohustab tema elu; või tõenäolisuse tõttu, et laps sünnib puude või tõsise tervisehäirega. Pigem tehakse aborte selle tõttu, et mehed ja naised, kes ei taha last, on seksuaalvahekorras ja neil tuleb tegeleda rasedustega, mida nad ei ole planeerinud ega nõustu aktsepteerima. Kuna nende rasestumisvastane vahend vedas alt, või kuna neil ei õnnestunud seda kasutada, pöörduvad nad abordi kui tagavaravariandi poole.

Paljud usuvad, et kui meil õnnestuks mehi ja naisi veenda tõhusalt rasestumisvastaseid vahendeid kasutama, õnnestuks meil soovimatute raseduste ja seeläbi abortide arvu vähendada. Kolmekümne aasta eest oleks see seisukoht ehk veel tõsiseltvõetav olnud, aga nüüd enam mitte. Oleme enam kui 30 aastat elanud rasestumisvastastest vahenditest ja abortidest läbiimbunud ühiskonnas; me ei saa enam arvata, et rasestumisvastaste vahendite parem kättesaadavus vähendaks abortide hulka. Pigem kasvab soovimatute raseduste ja abortide arv jõudsalt just seal, kus rasestumisvastased vahendid on kergemini kättesaadavad.

Seos rasestumisvastaste vahendite kasutamise ja abordi vahel on esmalt see: rasestumisvastased vahendid soosivad selliseid suhteid, hoiakuid ning moraalseid seisukohti, mis viivad tõenäoliselt abordini. Kontratseptiivne mentaliteet käsitleb seksuaalvahekorda kui midagi, millele puudub loomulik seos lastega; selle kohaselt on beebi “õnnetusjuhtum”, soovimatu sissetungija seksuaalsuhtesse, koorem. Seksuaalrevolutsioon ei kipu tunnistama seksuaalvahekorra ja laste sünni vahelist loomulikku seost – selle tõe jaoks pole kõnealuses ideoloogias ruumi. Seni, kuni suhteliselt usaldusväärsed rasestumisvastased vahendid muutusid kättesaadavaks, ei olnud seksuaalrevolutsioon üleüldse võimalik.

Olles kaugel sellest, et seksuaalrevolutsiooni ohjes hoida, on rasestumisvastased vahendid pigem kütuseks, mis seksuaalrevolutsiooni käivitamist hõlbustas ja mis võimaldab sel jätkuvalt inimkonda laastada. Minevikus hoidusid paljud mehed ja naised lubamatutest seksuaalsetest liitudest lihtsalt seetõttu, et nad ei olnud vanemlikuks vastutuseks valmis. Kuid see abieluväliseid seksuaalsuhteid ümbritsev barjäär varises suhteliselt usaldusväärsete rasestumisvastaste vahendite kättesaadavaks muutudes kokku. Seksuaalvahekorra ja armastuse ühendus taandarenes samuti kiiresti; sellest ajast saati, kui rasestumisvastaseid vahendeid hakati laialt kasutama, on juhuseksist ja meelelahutuslikust seksist saanud aktsepteeritud käitumine ja kõneaine. Seksuaalvahekorra sügavam tähendus on silmist kadunud; valmisolek astuda kellegagi seksuaalvahekorda ei tulene enam sügavast pühendumusest. See ei väljenda enam soovi teise isikuga last saada ega temaga koos asuda silmitsi seisma kõigi keerukustega, mis lapse sünniga kaasnevad. Rasestumisvastased vahendid võimaldavad seksuaalpartneri madaldamist vaid seksuaalseks objektiks, sest nad lahutavad seksuaalvahekorra igasugustest kohustusest, igasugusest vastutusest. Kindlasti on kerge ette kujutada, et abort on ahvatlev valikuvariant juhul, kui rasestumisvastased vahendid vedasid alt – mingit pühendumust või vastastikusi kohustusi seksuaalpartnerite vahel ei ole, nii et kuidas saakski iseendalt või oma partnerilt oodata lapse kasvatamisega seotud vastutuse võtmist. Mõned kliinikud kinnitavad, et kuni 50% abortidest tehakse rasestumisvastaste vahendite ebaõnnestunud kasutamise tõttu.

Edasi, juhuslikkus ja hooletus, mis iseloomustavad tänapäeval seksuaalvahekordadesse astumist, iseloomustavad nüüd ka rasestumisvastaste vahendite kasutamist. Uuringud on näidanud, et naised, kes aborti teevad, teavad rasestumisvastastest vahenditest väga palju; valdav enamus – koguni 80% — on kogenud kontratseptiivide kasutajad, kuid näitavad seejuures erinevatel põhjustel üles hooletust ja ükskõiksust. Rasestumisvastased vahendid võimaldavad neil astuda seksuaalsuhtesse või muuta elustiili, kuid suhte ja elustiili jätkudes ei pruugi rasestumisvastaste vahendite kasutamine enam jätkuda.

Üks teadlane loetleb põhjuseid, miks seksuaalselt aktiivsed ja rasestumisvastaste vahendite kasutamises kogenud naised lõpetavad nende kasutamise. Ta täheldab, et mõni on seksuaalpartnerist lahku läinud ja arvab, et ei vaja enam rasestumisvastaseid vahendeid, kuid jätkab seksuaalselt aktiivset elustiili sellest hoolimata. Teistele ei meeldi tablettide saamiseks nõutav füüsiline läbivaatus või nende kõrvalmõjud ning mõne naise peletavad eemale rasestumisvastaste vahendite kättesaamisel tekkivad ebamugavused või raskused. Paljudele vallalistele naistele ei meeldi mõelda, et nad on seksuaalselt aktiivsed; rasestumisvastaste vahendite kasutamine läheb nende eelistatud mina-pildiga vastuollu. Kontratseptiivide kasutamise läbikukkumine on märk, et paljud naised eitavad oma elustiili. See tähendab, et hulk naisi tegelevad millegagi, mida nad mingil põhjusel endale tunnistada ei taha.

Kristin Luker, aborti pooldav sotsiaalteadlane, püüdis raamatus “Riskide võtmine: Abort ja otsus mitte kasutada rasestumisvastaseid vahendeid” (Taking Chances: Abortion and the Decision not to Contracept) jõuda vastuseni küsimusele, miks rasestumisvastaste vahendite sedavõrd laia kättesaadavuse juures nii paljud naised, kusjuures peaaegu kõik rasestumisvastastest meetoditest teadlikud, siiski soovimatult rasedaks jäävad ja aborte teevad. Tema uuringust selgus, et abordi tegemiseni viib mitte lihtne “hooletus” või “vastutustundetus”, vaid et tihti on abordiga lõppenud rasedused kas planeeritud või läbikaalutud riski võtmise tulemus. Ta alustab mõningate laialt levinud vaadete ümberlükkamisega naiste aborditegemise põhjuste kohta; ta eitab arusaama, mille kohaselt aborditegijad on tavaliselt paanikas noored neiud või üksikud naised, kes muidu sünnitaksid vallaslapsed. Samuti väidab ta, et statistika ei näita, nagu oleks abort tüüpiliselt viimse meeleheiteni aetud vaeste naiste või “sotsiaalhoolekandest sõltuvate emade” valik, või et tihti tahavad aborti teha naised, kellel on liiga palju lapsi, et suuta nende kõigi eest hoolt kanda. Ta üritab välja tuua, mis põhjusel naised rasestumisvastaseid vahendeid ei kasutanud, kuigi olid nende kasutamises kogenud ja teadsid nende mittekasutamisega kaasnevaid riske. Näib, et Luker üritab oma uurimuses tõestada, et “soovimatu rasedus on teadlike otsuste ahela lõpptulemus”. See, et antud uurimusse kaasatud naised siiski rasedaks jäid, johtub pigem asjaolust, et enamik neist püüdis saavutada laiahaardelisemaid eesmärke kui lihtsalt rasedusest hoidumine.”

Luker väidab, et nende naiste jaoks (naiste, kes astuvad seksuaalsuhteisse kasutamata rasestumisvastasteid vahendeid, kuid kes ei taha lapsi saada) on rasestumisvastaste vahendite kasutamisel omad “kulud” ja rasedaks jäämisega kaasnevad teatud “tulud”. Naised kalkuleerivad, et rasestumisvastaste vahendite mitte-kasutamisest ja rasestumisest tõusvad tulud kaaluvad üles riskid, mis on seotud rasedaks jäämise ja abordi tegemisega. Ta võtab kokku, et paljud naised eelistavad “spontaanset seksi” ja ei taha mõelda endast kui “seksuaalselt aktiivsest” isikust. Ta märgib, et mõned naised kahtlesid, kas nad üldse on viljakad ja ei kasutanud seepärast rasestumisvastaseid vahendeid. Rasedusel oli paljude naiste jaoks mitmeid plusse: rasedus tõestab, “et ollakse naine”, või et ollakse viljastumisvõimeline; see annab ettekäände “suhte kindlustamiseks”, see “sunnib naise või tüdruku vanemaid temaga tegelema”; seda kasutatakse kui “psühholoogilist organiseerimistehnikat”.

Lõpuks, pea kõigil vallalistel naistel, keda Luker küsitles, oli võimalus abielluda (ja oletatavasti ka rasedus lõpuni kanda), kuid ükski neist ei otsustanud selle kasuks. Luker põhjendab seda sellega, et naised ei taha abielluda säärastel tingimustel, et selline abielu erineb nende kujutletud ideaalabielust ning et nad usuvad, et nemad vastutavad rasestumise eest ja seega pole neil õigust meesterahva toetusele.

Üks Lukeri näidetest hõlmab vallalist naist, kellele ei meeldinud tablette kasutada, sest nende kastuamine viis tema kehakaalu tõusmiseni. Sellele lisandus soov sundida oma poiss-sõpra avalikult tunnistama nende suhet oma vanematele, kes olid naise tagasi lükanud, ja võimalusel sundida teda abiellu astuma; niisiis otsustas ta rasestumisvastaseid vahendeid mitte kasutada. Rasedaks jäädes tegi see naine aborti.

Suur osa nendest andmetest viitab tõsiasjale, et sügaval meie loomuses on midagi, mis ei ole rahul armastuse, pühendumuse ja laste äralõikamisega seksuaalvahekorrast. Nagu näha, on naised rasestumisvastaste vahendite kasutamisel hooletud mitmel põhjusel, kuid üks hooletuse põhjusi on just soov tegeleda pigem mõtestatud kui mõtestamata seksuaalse tegevusega. Nad tahavad, et nende seksuaalaktid oleksid tähendusrikkamad kui käepigistus või ühine lõunasöök. Neil on südame põhjas ebamugav rasestumisvastaseid vahendeid kasutada, arvestades seda, kuidas need mõjutavad nende keha ja nende suhteid. Tihti ihkavad nad suurema pühendumusega suhet enda ja oma partneri vahel; nad jäävad rasedaks, et mehe armastust ja pühendumust proovile panna. Kuid kuna selline suhe ei ole loodud püsivana, kuna mingeid tõotusi pole antud, on neil raseduse suhtes vastakad tunded. On tõenäoline, et nad lõpetavad abordiga ka raseduse, mida nad tegelikult isegi soovisid. Väide, et mõned naised mingis mõttes “plaanivad” või “ihkavad” rasedusi, mille nad hiljem otsustavad abordiga lõpetada, võib kõlada otsitult, kuid selline analüüs põhineb aborti pooldavate sotsioloogide uuringutel.

Rasestumisvastaste vahendite kasutamine viib nende puhul, kes astuvad seksuaalsuhteisse väljaspool abielu, on selge tee abortideni. Isegi abielusiseselt on rasestumisvastaste vahendite kasutajad tõenäolisemad abordi toimepanijad kui need, kes neid vahendeid ei kasuta ja need, kes rakendavad loomulikku pereplaneerimist (LPP). On lihtne mõista, miks rasestumisvastaste vahendite kasutajad on tõenäolisemad aborditegijad. Need, kes kasutavad rasestumisvastaseid vahendeid ja ootamatult rasedaks jäävad, on üldiselt väga vihased, sest olid oma arvates teinud raseduse ärahoidmiseks kõik võimaliku. Rasedust nähakse kriisina. Ka abieluinimesed on sageli teinud eluks plaane, milles ei ole ruumi laste sünnile ning sellistel juhtudell tekib tihti kiusatus aborti teha, et jätkata lastevaba elu, mille nad on enesele kavandanud. Ma ei väida muidugi, et kõik rasestumisvastaste vahendite kasutajad teevad tõenäoliselt aborti; pigem väidan, et nende vahendite kasutajatest teeb aborti palju suurem osa kui neist, kes kasutavad loomulikku pereplaneerimist.

Ei tohiks tulla üllatusena, et erinevalt rasestumisvastaste vahendite kasutajatest on loomuliku pereplaneerimise kasutajate puhul otsus ootamatu rasestumise korral aborti teha ülimalt ebatõenäoline. Väidetakse, et paarid, kes kasutavad loomulikku pereplaneerimist, on laste sünnile sama suletud kui rasestumisvastaste vahendite kasutajad; et nemadki soovivad astuda “lapsevabasse” seksuaalvahekorda. Kuid ülioluline erinevus seisneb selles, et LPP kasutajad ei astu vahekorda, mille loomust nad soovivad eirata; nad järgivad seksuaalse vastutuse põhimõtteid. Nende seksuaalaktid jäävad lastele nii avatuks, kui loodus lubab. Nad hoiduvad seksuaalvahekorrast, kui nad teavad, et võivad lapse eostada, ja astuvad vahekorda siis, kui eostamist ei saa toimuda – just seetõttu, et soovivad lapse ilmale toomise suhtes olla vastutustundlikud.

Üllatust ei tohiks tekitada ka see, et riigid, kus ühiskond on kontratseptiivsest seksist läbi imbunud, võitlevad jõulisemalt abordi kättesaadavuse eest, kui selle eest, et kindlustada kõigi laste ellujäämine nii emaüsas kui väljaspool seda. Elupooldajate poolt on rumal arvata, et võib eirata kontratseptiivide ja seksuaalse vastutustundetusega seotud küsimusi ning samal ajal võidelda edukalt abordi vastu. Sest, nagu on kinnitanud ka USA Ülemkohus, on abort “vajalik” neile, kelle nägemus intiimsuhetest põhineb kontratseptiivsetel seksuaalsuhetel.

Artikli autor Janet E. Smith on moraaliteoloogia professor ja eluväärtuste õppetooli juhataja Pühima Südame Seminaris Detroit'is, Michiganis. Eelnevalt on ta töötanud õppejõuna Notre Dame'i ülikoolis ja Dallase ülikoolis.

Viited:

 [1] Planned Parenthood ehk Rahvusvaheline Pereplaneerimise Liit on maailma suurim “aborditeenuse” pakkuja. Eestis on selle organisatsiooni esindajaks (liikmesorganisatsiooniks) Eesti Seksuaaltervise Liit.
[2] 1992. aasta kohtuasi, mille käigus vaidlustati ja liberaliseeriti abordiregulatsioonid Pennsylvania osariigis.
[3] Roe vs Wade on kurikuulus USA Ülemkohtu otsus aastast 1973, millega seadustati sündimata inimeste abordi teel tapmine Ameerika Ühendriikides.

Vaata lisaks: