Psühhiaatriliste ravimite kaubanduse ja ravimikatsete võrdlev analüüs näitab, et ravimitootjate poolt rahastatud uuringud on märkimisväärselt kallutatud ja see mõjutab nii nende turule lubamist kui turuosa.
Ravimiuuringud, mida rahastavad ravimitootjad, kipuvad näitama ravimite toimet paremas valguses kui uuringud, mida ravimitööstus ei rahasta, vahendab teadusajakirjas Journal of Political Economy (Poliitökonoomia ajakiri) avaldatud uuringu tulemusi Epoch Times.
"Kui ravimiuuringutest kaotada rahastuse mõju, siis väheneb koos sellega ka ravimite tõhusus … kuskil 50 protsenti," väidab uuringu läbi viinud Ohio Osariigi Ülikooli majanduse õppetooli abiprofessor Tamar Oostrom.
Ühe põhjusena toob majandusteadlane välja asjaolu, et ravimitootjad korraldavad üheaegselt mitu ühe ravimi uuringut ja avaldavad valikuliselt ainult kõige paremate ravimi tõhususe näitajatega katsete tulemused.
Ta lisas, et isegi kõige väiksem rahastuse mõju võib mõjutada ravimi kasutamist.
"Kui mõne kliinilise uuringu tulemused on kallutatud, siis patsiendid võivad hakata kasutama vähemtõhusaid ravimeid elik kasutada aineid, mille kõrval mõnest muust ravist oleks palju rohkem kasu," leiab Oostrom.
Uuringus vaadeldi 509 ravimiuuringut ja 1215 uuringutes osalenud inimeste gruppi. Enamus uuringu tulemusi avaldati peale ravimi heakskiitmist Ameerika Ühendriikide toidu- ja ravimiameti (FDA) poolt. Kuskil kolm neljandikku vaadeldud uuringutest käsitlesid antidepressante ja neljandik psühhoosivastaseid (antipsühhootilisi) ravimeid. Vaadeldud uuringutes osales keskmiselt 100 inimest ja katsealuste mediaanvanuseks oli 42 aastat. 51 protsenti olid naised ja 49 mehed.
Oostromi uuring on väidetavalt esimene omasugune, kus võrreldakse suurt hulka ravimikatsetusi erinevate rahahuvidega.
Majandusteadlane vaatles kahte suuremat uuringute tüüpi: uuringud, milles ravimeid võrreldi platseeboga ja milles teiste ravimitega. Tulemused näitasid, et raha mõjutab rohkem platseebo uuringuid.
Lisaks avaldatakse teaduskirjanduses uuring, mis näitab tootja ravimi tõhusust palju suurema tõenäosusega, kui ravimikatetuste tulemused, mis seda ei näita.
Soodsate tulemustega uuringuid saab kasutada ära arstidele suunatud turundusmaterjalidena ja ravimite tõhusust näitavad kliinilised uuringud suurendavad välja kirjutatud retseptide hulka.
2023. aastal avaldatud uuringus leiti, et kui kliiniline katse näitab mõne ravimi märkimisväärset kasu, siis suureneb selle avaldamise järel peatselt suures mahus nõudlus osutatud ravimi järele.
Oostrom toob oma uuringus näiteks kaks antidepressanti Effexori ja Prozaci. Effexori tõi 1993. aastal turule ravimiettevõte Wyeth Pharmaceuticals. Järgneva 15 aasta jooksul rahastas Wyeth 14 juhuvalimiga kontrollgrupiga uuringut, mis võrdlesid Effexori tõhusust konkureeriva Prozaciga. Neist uuringutest 12, mida rahastas ainult Wyeth leiti, et Effexor on tõhusam.
Kui Effexorit ja Prozacit võrreldi uuringutes, mida ei rahastanud Wyeth, siis kolmest uuringust ainult üks näitas Effexori paremat toimet.
Kõik vaadeldud kliinilised uuringud olid topeltpimedad ja juhuslikustatud (double-blind RCT), neis võrreldi täpselt samu kahte molekuli ja täpselt samu standardtulemusi.
Uuringust võib eelkõige järeldada, et rahastusest sõltuvad nii kliiniliste katsete ülesehitus kui tulemused. Kuigi sellise kallutatusega üritatakse võidelda, pole sellest olnud suuremat kasu, kinnitavad eksperdid.
Kallutatus on tihti tingitud teadlaste enesealalhoiuinstinktist, kes peavad iga päev nägema vaeva rahastuse nimel ja keda ähvardab rahastuseta jäädes töötus.
Olukorra parandamiseks soovitatakse kehtestada katsete korratavuse nõue, mis on teaduse nurgakiviks. Kui mõne uuringu tulemused on midagi väärt, siis peab neid olema võimalik korrata teiste teadlaste poolt, kelle uuringute rahastus on pärit teistest allikatest ja kelle uuringud avaldatakse erinevates teadusajakirjades.
Kopenhaageni Ülikooli kliiniliste uuringute ülesehituse professori Peter C. Gøtzsche sõnul on ravimiettevõtete rahastatud ravimiuuringute kallutatus üpris levinud.
Alates 2010-ndatest aastatest räägitakse teadusvallas päris palju nõndanimetatud korratavuse kriisist, ehk erinevates valdkondades on korratavad ainult 40 kuni 70 protsenti uuringutest. Eriti halvasti paistab korratavuse mõttes silma psühholoogia.
Toimetas Karol Kallas