Meie kõige suurem õnnetus on selles, et me juba mitu aastat räägime erinevatest asjadest. Miks on meil tekkinud kaks vastandlikku leeri? Mis imeliku äraspidise loogika seadustele on küll allutatud meie valitsev ideoloogia, arutleb Malle Pärn.
On palju inimesi, kes elavad nii-öelda ainult OMA elu, neile ei lähe korda see, mis toimub ühiskonnas, teistega, nad lähtuvad oma tegutsemistes ja hinnangutes ainult oma isiklikust kasust, mõnust, meeldimistest ja mittemeeldimistest. MINA asub selle maailma keskel, ja kõik teised peavad arvestama sellega, tema ei arvesta kellegagi.
Ent on ka palju inimesi, kes oskavad näha suuremat maailma. Ühiskondlikke suhteid, poliitilise tegevuse häid ja halbu tagajärgi, meedia ja kultuuri olukorda, nad mõtlevad koguni tuleviku peale. Nad elavad rahvuslikus kultuuris, põlvkondade järjepidevuses. Nemad kirjutavad sellest, mida nad näevad ja mõistavad, ja püüavad teiste tähelepanu juhtida sellele, mida tuleks meie ühises elus teha paremini, ja mis on koguni kahjulik või hävitav.
Need esimesed saavad vihaseks, kui need teised kirjutavad midagi, mis neid ISIKLIKULT riivab, nende mõnusid piirata püüab. Nad ei süvene tekstidesse, nad võtavad sealt ainult hoiaku: see inimene on minu VASTU! Ja hakkavad teda peksma. Emotsioonidega, vihaga, demagoogiaga, valetamisega. Kleebivad sildi peale, sest teemal realistlikult kaasa mõtelda nad ei oska või ei taha. Nad käituvad nagu mingi fanaatilise ususekti liikmed.
Just nii käituvad geiaktivistid ja nende pooldajad. Nad ei loe perekonnakaitsjate kirjutisi. Iga selline kirjutis annab neile ainult ühe mõtte: see kirjutaja vihkab minusuguseid, ta väärib karistust! Aktivist ei saa aru, et tegelik vihkaja on selles loos tema ise. Kirjutaja ARUTLEB, jagab oma mõtteid ühel konkreetsel teemal. See on normaalne, üheskoos ju ehitame ja kujundame oma ühiskonda! Ta ei vihka kedagi. Kui ta midagi on valesti öelnud, siis on ju võimalik talle seda selgitada. Aktivist ei tahagi lugeda, ta pigistab silmad kinni, raputab pead, ja tormab kirjutajale kallale.
Just nii käituvad sallivuslased, liberaalsed propagandistid, migrantidega kaubitsejad, valelikud poliitikud, kinnimakstud meediategelased ja igasugu ideoloogiate verbaalsed löömamehed. Nende sildid on: "ksenofoob", "äärmuslane", "kremlimeelne", "rassist", "populist", "lõhestaja", "vihakõne". Kõik õõnsad, sisuta plakatid. Need sõnad on ära lahutatud oma tähendustest. Need on kivid, mida loobitakse nende pihta, kes ei taha alluda valtsevale ideoloogiale. Kes vaatavad maailma oma silmadega, kes mõtlevad ISE, loogiliselt ja realistlikult, kes otsustavad ise, mis on õige, mis vale, mis kasulik, mis kahjulik. Kes tunnevad muret oma riigi ja rahva tuleviku pärast. Kes elavad päris-maailmas.
Meie "sõbraliku Eesti" sallivuslased räägivad kõlavaid sõnu võrdsest kohtlemisest. Nad nõuavad seda küll TEISTELT, aga ise jagavad rahvast põhimõtete järgi: omadeks ja võõrasteks, edumeelseteks ja tagurlikeks, sallivateks ja sallimatuteks. Ning nende võõraste suhtes väljendavad nad äärmist, tõesti haiglaslikku ksenofoobiat, – ei mingit võrdset kohtlemist! Sallimatutel ärgu olgu õigust oma "tagurlikke" mõtteid avalikkuse ette tuua!
Ma ei tea enam, kui palju ma olen kirjutanud nendel teemadel, mis on meil viimastel aastatel minu meelest kõige valusamad, mis on meie rahva ajanud kodusõtta. Ma püüan leida võimalikult selgeid väljendeid, võrdlusi, mõistuslikult, lihtsas keeles analüüsida seda, mida ma näen, loen, kuulen.
Ma ei ole ainus, selliseid kirjutajaid on väga palju. Me kordame ja kordame ühtesid ja samu mõtteid, kõik, kes lugeda oskavad, peaksid juba aru saama, mis meil toimub.
Ent ametlikust meediast (ja poliitikast) tuleb sellele vastuseks vaid tühja sõnavahtu, mis on nagu karikeeritud illustratsiooniks kõigile tervemõistuslikele kirjutistele. Ka nemad kordavad ühtesid ja samu mõtteid, eks nemadki ju loodavad, et (mõistmatud) lugejad nende maailmanägemise omaks võtavad. Ja paljud ongi selle omaks võtnud. Pärivoolu on ju kergem ujuda kui vastuvoolu.
Psühhopatoloogia õpik ütleb:
Tajumise kvalitatiivsed häired on tegelikkuse tajumise hälbed, mille puhul tegelikult toimiv ärritaja peegeldub teadvuses vähemal või suuremal määral moonutatult. Tajumise kvalitatiivsete häirete korral ei peegelda teadvus realiteeti adekvaatselt.
Illusioon ehk eksitaju: inimese meeleelundeile saabub ärritusi reaalselt olemasolevalt objektilt, kuid aistingute integreerimine tajuks moondub intensiivsete kujutluste toimel ning haige teadvuses formeeruv tajuelamus ei kajasta enam tegelikku objekti, vaid midagi muud.
Pange tähele: intensiivsete kujutluste toimel! Neid intensiivseid kujutlusi vahendab meile meedia üsna rohkesti… Neid jagavad heldelt palgalised poliitikud ja ajakirjanikud ning parnassile upitatud arvamusdiilerid.
See häire peab olema väga tugev, kui ei suudeta lugeda sõnumit, mida kannavad Euroopa teedel marssivad tohutud agressiivsed massid, vägivald, tänamatus, tohutud rämpsuhunnikuid igal pool, kust invasioon on üle käinud. Tapmistest, vägistamistest, plahvatustest, tapja-veoautodest ja islami lärmakatest demonstratsioonidest ja nõudmistest rääkimata. Lisaks sellele veel terved väljakutäied väga veidral viisil palvetajaid väga võõrapärase valju halamise saatel? Kuidas on võimalik ikka veel näha selles tervet Euroopat edukalt ründavas armees vaid õnnetuid abivajajaid?
Nendele, kes sellest räägivad, kes püüavad tähelepanu juhtida selle massimmigratsiooni negatiivsetele tagajärgedele, kleebivad reaalsustajuhäire all kannatavad sallivuslased sildid peale: rassist, võõravihkaja, vihakõneleja, islamofoob.
Miks on meil tekkinud kaks vastandlikku leeri? Mis imeliku äraspidise loogika seadustele on küll allutatud meie valitsev ideoloogia?
Kes on loonud niisuguste reaalsustajuhäireliste sisekujutlustega ideoloogilise mudelsüsteemi?
Meie kõige suurem õnnetus on selles, et me juba mitu aastat räägime erinevatest asjadest!
Nagu meil polnud mingit avalikku arutelu kooseluseaduse eelsete lahingute ajal, ei ole seda olnud ka immigrantide puhul. Toona rääkisid ühed ilusate sõnadega sallivusest ja võrdsest kohtlemisest, teised hoiatasid hädaohtude eest, mida abielu mõiste "laiendamine" ühiskonnas kaasa toob. Samuti juhtisid nad tähelepanu homoseksuaalsuse negatiivsetele külgedele. Puutepunkti aga ei olnud.
Nüüd räägivad needsamad sallijad halastusest ja Euroopa aitamisest, kirjeldades õnnetute sõjapagulaste rasket elu. Teised räägivad sellest, mis toimub tegelikult Euroopas. Sellest, et Itaaliasse tuuakse laevadega juba lausa Aafrika rannikult tuhandete kaupa illegaalseid immigrante, kes ründavad tormijooksuga piiritähiseid, veoautosid ja politseinikke ning ummistavad liiklust Inglismaale viivas tunnelis.
Sellest, et igal pool, kus neid immigrante on juba liiga palju, on kasvanud kuritegevus, vägistatakse naisi ja lapsi, nõutakse kristlastelt islami seaduste järgimist, põletatakse autosid, rünnatakse inimesi. Rääkimata sellest, et väga suur hulk võõrsilt sissetulnud inimesi elab kohalike elanike arvel, midagi vastu andmata.
Reaalsus on see, et moslemid võtavad Euroopat üle. See on see, mida meie siia ei taha! Ilma igasuguse võõravihata, – me lihtsalt tahame, et Eesti jääks Eestiks!
Ligimesi armastame, kannatanutele tunneme kaasa.
Aga kannatav ligimene ja islami metslasest sõdalane on kaks ise asja.
Täpselt samasugune üksteisest möödarääkimine toimub ka Rail Balticu verise joonlaua pooldajate ja vastaste vahel. Ühed räägivad ilusast virtuaalsest mänguasjast, teised muretsevad selle pärast, mida selle mänguasja kunstlik sissesurumine tegelikkusse meie maa ja rahva jaoks endaga kaasa toob.