Ajakirjanik Andres Raid toob meedias ilmunud artiklitest keele- ja mõistete väänamise näiteid, mis ilmestavad, et me oleme manipulatsiooniga paljuski harjunud ning ei pane seda nii mõnigi kord enam tähelegi.
Meile antakse õpetatud inimeste poolt teada, et meie emakeele hoidmine on KA meie asi. Kelle siis veel?! Äkki on nii, et meie oleme küll oma emakeele kandjad, aga mida keegi teine hoiab ja ka meil laseb või käsib kanda?
Kuidas seda „hoiab" teksti autor, kes väidab nii, et „Eelnõu eesmärk on tugevdada eesti keele positsiooni riigikeelena". Ühelgi eelnõul ei saa põhimõtteliselt eesmärki kui sellist üldse olla, eesmärk on alati otsus, mille teeb või langetab subjekt ehk inimene, kes selle eelnõu vms abil oma eesmärki püüab saavutada! Samas lauses on teinegi nonsenss – eesmärgiks ei saa olla ükski tegevus, antud juhul oli selleks „tugevdamine". See „tugevdamine" saab olla vaid vahendiks, mille abil mingit eesmärki täidetakse.
Keegi räägib meile tõsisel toonil sellest, kuis „Euroopa on saanud" Ukrainast kolm õppetundi".
Kas keegi luges tunnid kokku? Keda selle Euroopa all mõeldud on? Mingeid riike, organisatsioone, inimesi, ühinguid, konstruktsioone? Kust selline autor pärineb? Tuleb välja, et meil on olemas selline organisatsioon nimega „Kriisiuuringute Keskus". Võtad nende kodulehe ette, selline on täiesti olemas ja alustuseks püüad aru saada, et mis asi see kriis antud MTÜ määratluses on, kuid sedagi ei leia, pole olemas!
Kodulehelt leiab koha, kus kirjas juba tehtud uuringud, kuid häda seisneb selles, et uuringuid seal pole! Leiab mingeid ülevaateid, kuid midagi sellist, mida võiks uuringuks nimetada või midagi, mis sisaldaks endas mingeidki teadusliku uuringu elemente, lihtsalt pole. Aga – keegi selle materjali eest ju maksab ja see omakorda viitab sellele, et ka maksjal pole ettekujutust selle kohta, mida tähendab uuring. Reeglina ringleb taolistes skeemides maksumaksja raha ja see kulubki mingile salapärasele „teaduspärasusele".
Minister, kel avaliku teabe kohaselt isegi magister puudu, vaidleb otsustavalt ja avalikult vastu sama valdkonna doktorile. Ilmselt ei saa minister ise neist asjust kuigi hästi aru ja ei tea sedagi, et Auvere pole siiani plaanitud kombel tööle hakanud seepärast, et katlad on valed või on tellinud teksti ilmselt vale inimese käest.
Huvitav oleks seegi, kui keelaks igasugustel ametnikel ära teiste poolt kirjutatud tekstide üllitamise, millel nende nimi all, sama peaks käima ka suuliste tekstide kohta, saaks ilmselt palju nalja. Samas tekstis on selge, et panustada saab õnne- ja hasartmängudesse, ilmselt sellisena asjaosalised seda riiklikku majapidamist just käsitlevadki. Ja see ühte jaama panustamine – kas ei meenu ehk vana ja õpetlik lugu munadest ja korvidest?
Neid näiteid võibki tooma jääda ja see kõik viitab teksti alguses väljatoodule. Ja siis pole ime, et rahu on hoopis sõda, sest kuidas muidu tõlgendada meie peaministri poolt öeldut: „Jutud rahust on ohtlikud!"?
Olukord, millesse meid on liberalismi ja sootuse vaimustuses toodud on ilus ja lootustandev – thunbergid loevad loenguid teadlastele ja manitsevad neid esialgu küll veel vabatahtlikult oma ajale jalgu jäänud loodusseadustest ning aastatuhandeid kestnud ja ajaproovile vastu pidanud ühiskonna püsimise põhimõtetest lahti ütlema.