Mida vähem tähelepanu meedia Covid-19 vaktsiinidega seonduvatele olulistele küsimustele pöörab, seda ilmsemalt jäetakse oma ajakirjanduslik kohus täitmata, osutab Varro Vooglaid.
On mõtlemapanev, kui kriitikavabalt suhtutuakse meedias Covid-19 vaktsiinidega seonduvasse. Alatasa kiidetakse massilisele vaktsineerimisele takka ja räägitakse sellest, et loodetavasti saame peagi kõik sellest osa, aga kriitilised küsimused jäetakse süstemaatiliselt esitamata, justkui neid ei olekski või justkui need ei vääriks tähelepanu.
(1) Esiteks ei ole ma näinud ega kuulnud tõsiseltvõetavaid arutelusid selle üle, millest need vaktsiinid üldse tehtud on ehk kas neis on kasutatud aborteeritud inimestelt pärinevat "materjali", nagu seda mitmete teiste vaktsiinide puhul on tehtud. Tegu ei ole mingi marginaalse küsimusega, sest vähemalt mina ei võtaks niisugust vaktsiini relva ähvardusel ka vastu.
(2) Teiseks ei räägita sellest, kuivõrd põhjalikult on neid vaktsiine testitud ehk kas on järgitud tavapäraseid standardeid vaktsiinide võimalike negatiivsete kaasmõjude uurimiseks (vaevalt küll, pidades silmas vaktsiinide väljatöötamise tempot). Muu hulgas jäetakse esitamata küsimus, kas see vaktsiin on nt alla 30-aastastele inimestele väiksema komplikatsioonide riskiga kui koroonaviirusesse nakatumine.
(3) Kolmandaks ei ole ma sõnagi kuulnud selle kohta, kes ja kuidas vastutab selle eest, kui Covid-19 vastaste vaktsiinidega kaasnevad negatiivsed tagajärjed. Kusjuures jutt ei käi võimalikest negatiivsetest tagajärgedest vaid vaktsineeritutele, vaid ka näiteks lastele, kes pärast nende ema vaktsineerimist eostatakse. Kas vastutab vaktsiinitootja? Kui jah, siis kuidas? Ja kuidas seni on selline vastutus erinevate vaktsiinitootjate puhul teostunud? Või vastutavad valitsused? Milles see vastutus seisneb ja kuidas see teostub? Täielik vaikus.
(4) Neljas oluline küsimus, mida ignoreeritakse, seondub nende vaktsiinide hindade ja sellega, milliseid summasid vaktsiinide tootjad sellelt teenivad, kui valitsused hakkavad tervete populatsioonide tarvis miljonites või koguni kümnetes miljonites doosides vaktsiine välja ostma. Rääkimata jäetakse ka sellest, millistele kriteeriumidele tuginedes valitakse välja, millist vaktsiini kasutada ja kuidas on välistatud, et siin realiseeruvad korruptsiooniriskid – eriti pidades silmas, et paljud arstid ja meditsiiniametnikud on pikka aega olnud ravimitootjatega lähedastes suhetes.
(5) Viiendaks pole kuulda olnud kuigivõrd sellest, mida nende vaktsiinidega üldse loodetakse saavutada ehk milles reaalselt nende toime seisneb. Kas vaktsineeritakse viirusesse nakatumise vastu või üksnes leevendatakse sellega võimalike komplikatsioone?
(6) Kuuendaks ei puudutata küsimust sellest, miks peaks üldse vaktsineerima inimesi, keda kõnealune viirus märkimisväärselt ei ohusta. Nii palju kui mina aru saan, ei ole see siiani olnud tavapraktika, et vaktsiineeritakse pelgalt viiruse edasi andmise vähendamiseks inimesi, kelle suhtes see viirus, mille vastu vaktsiin on mõeldud, ei kujuta märkimisväärset ohtu.
Küsimusi, mis on väga olulised, ent millest (piisavalt) ei räägita, on teisigi. Mida vähem meedia nendele tähelepanu pöörab, seda ilmsemalt jäetakse oma ajakirjanduslik kohus täitmata, sest ajakirjanduse ülesanne on küsida kriitilisi küsimusi ja nõuda neile vastuseid, mitte kiita selgete poliitiliste ja ka äriliste ambitsioonidega projektidele takka, et neid emotsionaalselt üles köetud ühiskondlikus kliimas rahvale nö maha müüa.
Head ajakirjanikud, palun tõuske oma ülesande kõrgusele!
Repliik baseerub autori Facebooki postitusel.