Enam kui pool Eesti Vabaõhumuuseumi küünlapäeva kava ettekanneteks kavandatud ajast keskendub seksuaal- ja soovähemustele Eestis. Mis toimub, küsib Illimar Toomet.
Paar nädalat tagasi kirjutasin Objektiivis, et ERR-i aastavahetuseprogrammis nähtu polnud juhus:
"Kõik, mis võiks olla lootustandev, ülesehitav ja õilistav, peab saama viljastatud lavaaugust kerkiva tegelase poolt ning muutuma samanäoliseks selle satanistliku orgia kõigi eelnevate ja järgnevate vaatustega."
Kõik, kelle jaoks taoline väide tundus tugeva liialdusena, võivad tutvuda Eesti Vabaõhumuuseumi 2. veebruari sündmuse "Küünlapäev – naiste püha" kavaga. Enam kui pool sündmusel ettekanneteks ja aruteludeks kavandatud ajast käsitleb seksi teemat. Tunnike eestlaste seksielust regilauludes ning teine tunnike sama valdkonna värvikast kõrvalharust ehk seksuaal- ja soovähemustest Eestis.
Ma ei suuda kokku lugeda, kui palju kordi olen kuulnud ilkumist, kuidas traditsioonilise perekonnakäsituse toetajad tahavad naise aheldada pliidi külge.
Revolutsioon vabastab naise! – aga mitte ahelatest.
Pliidi asemel aheldab revolutsioon naise voodi külge. Tõe huvides tuleb märkida, et ahelates pole ta üksi, koos temaga kannavad samu ahelaid veel 71 erinevat sooidentiteeti. Selleks, et kirjeldada, mis toimub järgnevalt, ei piisa 50 hallist ega ka 50 vikervärvilisest varjundist.
Kirikukalendri kohaselt tuletati küünlapäeval meelde Jeesuse esimest viimist Jeruusalemma templisse või Maarja rituaalset puhastamist pärast sünnitust. Küünlapäeval oli naistel voli käia külas ja kõrtsis, kodused tööd olid sel päeval meeste teha.
Vabaõhumuuseumi arengukava 2025–2029 kohaselt on muuseumi väärtuseks mh eesmärgistatus – "Meie tegevus on läbimõeldud ja mõtestatud, omame selget sihti ning suudame eristada olulist ebaolulisest."