Minister saatis riigikogu liikme karu p***e. Ajakirjanik Urmas Saard arutleb selle üle, kuhu mõtlematu sõna võib välja viia.
Teenisin seitsmekümnendate keskpaigas Eesti Vabariiki okupeerinud armees, kus oli juhust viibida sõjaväe kohtuistungil. Kohut peeti Gusevi linnas asuva jalaväepolgu suures kinosaalis. Süüalune oli pikka kasvu seersant, kellele pakkus lõbu tänaval inimesi kividega loopida. Kuid tollel kohtupidamisel ei äratanud minus mitte niivõrd palju tähelepanu see pöörane tegu, kuivõrd just prokuröri oskuslikult sõnastatud kõne.
Polkovniku auastmes prokurör pöördus esmalt kõigi saalis istujate poole üldise küsimusega: "Millest saavad alguse säärased süüdimatud kuriteod?" Ja ta vastas: "Sõnast!" Järgnevalt loetles prokurör valiku kõige igapäevasemalt vene keeles levivaid roppuseid, mis tundusid kõrvadele sedavõrd harjumuspärased, et sõnade sisu näis täiesti süütute liidenditena tolle sõjaväelise kultuuri keelekasutuses. Ta selgitas, et iga suust pudenenud "мать" (nimisõna ees ja järel olevate täiendite või kujunditega) muudab inimest üha rohkem metslaseks, kelles leidub järjest vähem ja vähem seesmist tasakaalu otstarbekalt mõtlemiseks ning tegutsemiseks.
Väliskomisjoni istungil saatis minister riigikogu liikme karu p***e. Ma ei ole lugenud ühtegi tema selgitust, mis õigustaks ja põhjendaks valitud sõnakasutust. Ilmselt asume erinevates mõtte- ja kultuurisüsteemides või on ministrihärral lapsepõlves lihtsalt õigel ajahetkel laks tagumikule löömata jäänud.
Aga veel mõned meenutuslikud nopped sõjaväeprokuröri mõttekäigust. Kui ta öelduga manitses rohkem ohvitsere ja eriti kõrgema auastme pagunikandjaid, jättes lihtsõdurid noomimisest peaaegu kõrvale, siis avaldas ta veel ühe asja üle imestust. Kuidas saab töö juures kogu suhtluse asetada мать'idele ja muule taolisele sõnavarale, ning hilja õhtul koju minnes kõnetada oma naist, lapsi ja teisi lähedasi ümberkehastunult muul kombel?
Tegelikult ei tundugi karu p***e saatmine kuidagi väga räige ütlemisena, pigem isegi veidi naljakana. Aga rookimata suu ei pruugi alati hästi vahet teha, mis rohkem, mis vähem roojane. Võibolla järgmisel hetkel ei sobi kasimata suuga ütlejale mõne Vene duuma liikme küsimus ja verbaalsetest argumentidest jääb samuti puudu. Mis juhtub siis, kui ta otsustab äkilises kontrollimatuses sõnaselges võõrkeeles naaberriigi poliitiku ema verbaalse kujundlikkusega läbi tõmmata?
Mis garanteerib, et labiilse närvikava ja üleüldise vastutustundetusega mees järjekordse süüdimatusega hakkama ei saa? Tulevast Ameerika presidenti on ta juba omal ajal kombetult kohelnud. Kas jätkab nüüd uue presidendi puhul samaga või võtab veelgi räigemad sõnad kasutusele?