On tänuväärne, kui politsei tuletab vastutustundetutele inimestele meelde, vajadusel jõudu kasutades, et liikluseeskirjad on siduvad kõigile ja et lugupidamatust elementaarsete ühiskondlike reeglite vastu ei pea sallima ega kavatsetagi sallida, kirjutab oma repliigis Varro Vooglaid.
Viimastel päevadel on köitnud avalikkuse tähelepanu laupäeva õhtul Tallinnas toimunud intsident, mille käigus rammis politsei peatumismärguannet eiranud mootorratturit, peatades ülisuurel kiirusel toimunud kihutamise.
Mootorratast juhtinud noormehe reaktsioon, nagu oleks politsei käitunud lubamatult, peegeldab noorema põlvkonna seas levinud enesekeskset mentaliteeti.
Selle lumehelbekese-mentaliteedi kohaselt ollakse hästi teadlik oma õigustest, ent oma kohustustest ja vastutusest ei taheta midagi kuulda – nendest ollakse teadlik üksnes teiste puhul. Lapsed, kes on harjunud saama vanematelt kõike, mida tahavad, eeldavad täisikka jõudes, et ka teised inimesed ja kogu ühiskond peaks sellise suhtumise heaks kiitma.
Just niisuguse ärahellitatud lapse mentaliteet avaneb mootoorratturi reaktsioonist, mille kohaselt ei olevat probleemiks see, et ta istus ilma juhiloata mootorratta selga, ei peatunud politsei märguande peale ega ka see, et ta püüdis politsei eest ülisuurel kiirusel põgeneda – probleemiks olevat hoopis see, et niisugusesse teadlikult õigusvastasesse käitumisse otsustavalt sekkuti. Täpiks i-le oleks see, kui mootorrattur hakkaks nüüd tema suhtes toime pandud inetu käitumise eest politseilt kohtu kaudu hüvitist nõudma…
Ükskõiksus kehtiva õiguse vastu on Eesti ühiskonnas niigi liiga laialt levinud. On tänuväärne, kui politsei tuletab vastutustundetutele inimestele meelde, vajadusel jõudu kasutades, et liikluseeskirjad on siduvad kõigile ja et lugupidamatust elementaarsete ühiskondlike reeglite vastu ei pea sallima ega kavatsetagi sallida.
Igasugused jutud politseiriigist on sellises kontekstis naeruväärsed. Kes soovib midagi teada reaalsetest politseiriigi kujunemise ilmingutest, sel soovitan lugeda eile Objektiivis avaldatud lugu pealkirjaga "Protsess II".