9. mail ilmus Eesti Päevalehes Krister Parise intervjuu Rootsis elava Iraanist pärit politoloogi Milad Mohammadiga, kes rääkis ilma vähimagi tagasihoidlikuseta sellest, et teda vastu võtnud Rootsi ja teised Skandinaavia riigid peavad uustulnukate-sisserändajate huvides muutuma.
"Kõigepealt peab muutuma poliitika. See, kellel on praegu õigused ja kelle käes on võim, on rahvastiku muutumist arvestades paigast ära," leiab Mohammadi nördinult.
Kõike, mida Mohammadi kõnealuses intervjuus teada annab, ei ole siinkohal mõtet refereerida, kuid tema kreedo väärib siiski kordamist. Mohammadi nimelt ütleb: "Eks me kõik oleme ju maailmakodanikud. Meil kõigil peaks olema õigus elada riigis, kuhu saabudes me ütleme: just see on riik, kus tahan olla! Iga riik peaks meid aktsepteerima sellistena, nagu me oleme."
Aastakümneid tagasi mõtlesid ja väljendusid sarnaselt suure Nõukogudemaa juurteta kodanikud, kelle aadressiks oli ne dom i ne ulitsa, vaid kogu Sovetski Sojuz. Tundub, et eesrindlikel maailmakodanikel on vist alati ühesugune mõtteviis ja ka sarnane suhtumine kohalikesse, mille võiks kokku võtta järgmiselt:
- mul on õigus minna elama, kuhu iganes tahan;
- iga riik peab mind aktsepteerima sellisena, nagu ma olen;
- kohalikud natsid-matsid ärgu mölisegu, vaid ladugu papp lauale ja tõmmaku koomale.
PS. Eesti Päevalehe ja Delfi arvamustoimetuse juhataja Krister Paris aga postitas sotsiaalmeedias järgmise kommentaari: "Minu meelest üldjoontes igati mõistlik jutt, et rahvusriik on igand ja kuulub lammutamisele."
